Kitarrimuusika päheõppimine


foto: Kert Kruusakivi (Fotofan)

Alati, kui on tarvis kiirelt mõni uus lugu pähe saada, tundub see nii lahe väljakutse, et jätan asja võimalikult viimasele hetkele, et siis muskleid näidata 🙂 Eks natuke on selline koolipoisi tunne ka, et kas ikka jõuan, aga seni olen jõudnud. Milliseid nippe siin kasutada?

Kui lugu on peas, siis on tegelikult kombineeritud hästi erinevad asjad: füüsiline mälu (sõrmed teavad, kuhu minna), kuuldemälu (kõrvad teavad, kuidas peab kõlama), visuaalne mälu (silmad teavad, millised kombinatsioonid vasakus käes esinevad ja kuidas noodipilt välja näeb). Kogu kama kokku annabki tulemuseks selle, et lugu saab peast mängida. Lisaks on alati abiks, kui tead võimalikult hästi loo harmooniat, oled läbi töötanud vormi ja saad korralikult fraasidest aru. Siis ei õpi pähe üksikuid sõnu, vaid asja sisu.

Praegu pidin kiirelt pähe saama teisip.-kolmap. toimuva steptantsu show lood. Üks oli 3 lk väljakirjutatud seadet, teine 2 lk harmooniat ja rütmi, kolmas asi tuli kuulmise järgi kirja panna, ühe laulu harmoonia. Barokkmusaga hakkan tavaliselt loo lõpust peale, aga seekord olid sellised kvadraatsed asjad ja lihtsad laused, nii et panin algusest minema ja jooksingi lõppu välja mõne tunniga. Siis lähen teise tuppa, proovin veel läbi. Siis kindlasti kammin veel ilma pillita (mõttes) läbi ja proovin suvalisest kohast alustada. Ongi peas.

Minu jaoks on väga oluline, kuidas musa lehekülgedele on paigutatud. Kui on kaks lk ja lehekülgede üleminek on muusikaliselt ebaloogiline (fraas pooleks), siis lõikan alati kääridega asja paika, et poole lause pealt leht ei vahetuks. Peaaegu iga kord otsin ka võimalusi, kuidas lehekülgi vähemaks lõigata. Täpselt nii ongi – teen kolmest lehest kaks ja on kolmandiku võrra kergem pähe õppida. Noodipilt jääb ilusti silma ette, panen silmad kinni ja hea sealt mängida, kui mingi jama peaks tulema. Lisaks ju dünaamika jm märgid, mida vaja noodist “vaadata”.

Miks peab üldse peast mängima? Mõnda kohta lihtsalt noodid ei sobi ja kuulajana tean, et usaldan noodist mängijat alati vähem, sest tal pole aega musa teha, peab lehte lugema ja see kostab välja. Isegi kui ta suudab lugedes musa teha, pole tal aega inimestega sidet saada ja sel juhul pole ju mõtet kontserdil mängida.

Previous Kas ise saab kitarri ehitada?
Next Tehnika arendamine vs säilitamine

3 kommentaari

  1. Avatar
    Kirill
    04/25/2010

    Ongi nii, et ilma pillita päheõppimine on kõige kiirem ja kindlam asi.

  2. Avatar
    Amada
    04/28/2010

    tahtes üksinda duot mängida, siis saate osa
    meelde jätmine on päris raske- mis nõu annad

  3. Avatar
    Kristo
    04/28/2010

    Tõesti – ansamblilugudega on asi teisiti, sest peale oma osa peab ju mingil määral peas olema ka teis(t)e mängija(te) osad. Seepärast mängitakse ansambleid enamasti noodist.

    Aga igasuguseid asju saab pähe õppida. Meil oli eile kontsert sellise asjaga: http://www.youtube.com/watch?v=9KXMRHMSj5s
    Sama tantsija, aga kitarriosa mängisin mina. Täna õhtul teeme veel. Algus on impro, aga 4 minuti pealt algab harmoonia. Ja raske oli meelde jätta just vormiosade järjekorda ja rõhke, sest tantsu puhul on detailid tähtsad.

    Nii et saatepartiide õppimisel tuleb ikka tavalisest rohkem harmooniliselt mõelda. Pole ju suur viga, kui tead, et harmoonias on A-duur, aga ei mäleta täpselt, millises meloodilises seisus. Minu näide on harmooniliselt lihtsalt kahest jupist kokku pandud: kvindiring ja laskuv früügia. Nii et sisuliselt polegi justkui midagi õppida, kui need kaks sõna meelde jäävad. Aga just kombinatsioonid ja aktsendid…Ansambleid on jube hea ikka kellegagi koos harjutada, siis kuuled tervikut ka.

Leave a reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.