Alice imedemaal ehk Melomaan öises Tallinnas


Päevikumärkmeid Tallinna muusikanädalalt.

Tallinn Music Week − see tähendab nelja päeva ringituiskamist erinevate kontserdipaikade vahel, ühest atmosfäärist teise ning selliste nähtuste ja muusikastiilide kõrvutikogemist ja kõrvutieksisteerimise tunnistajaks olemist, mida terve mõistus ehk isegi esmajoones tõrguks kokku panemast.

tmw2015-webTekst: Ivo Heinloo
Fotod: Kris Moor

Igasugune katse kas või natukenegi püüda hõlmata kogu seda rikkalikkust, mis ühes sellises festivalis võib peituda, on paratamatult määratud luhtumisele, sest ühel ja samal ajal juhtub väga palju olulist ning lihtkuulaja, kes millelegi püüab keskenduda, on sunnitud lõpuks leppima üksnes väga väikese protsendiga kogu programmist. Niisiis kujuneb igaühe jaoks oma muusikanädal, vastavalt eelistustele. Ja eks olegi rohkem ilmselt neid huvilisi, kes enne tundmatus kohas vette hüppamist on oma kodutöö teinud, erinevalt minust, kes ma seekord püüdsin vältida tuntud radu, vaid lasin ootushorisonti minimaalseks kahandades end üllatada.

Olga Shishkina

Üllatumiseks annab TMW põhjust piisavalt. Esimesena viis tee mind neljapäeval klassikalise muusika showcase’ile Rotermanni soolalaos. Tõsi küll, žanrinimetusi Tallinna muusikanädala puhul tuleb alati kasutada ettevaatlikult ja tinglikult, sest palju näib olevat seal muusikat, mis üleüldse ühessegi žanri ei mahu. Noorteprojekt LAB Orkester mängis Beethoveni muusikat, pärast neid astus lavale aga Vene kandlemängija Olga Shishkina, kes oli mulle tuttav eelmise aasta Viljandi kitarrifestivalilt. Sinna oli ta toonud kaasa elektroonilise kandle, seekord aga ilmus akustiliseks sooloetteasteks „lavale” Setu kandle ehk gusliga, mille käsitlemisel on ta tõenäoliselt tasemelt maailma tipus. Shishkina on võimeline oma pillil esitama nii klassikat kui ka džässi ja loomulikult teenis ta oma virtuoossusega publikult tulise aplausi.

Hoopis kummalise mulje jättis hispaanlase Joan-Marti Frasquieri etteaste. Kui mees paljajalu oma baritonsaksofoniga publiku ette ilmus, arvasin, et kohe-kohe võlub ta kusagilt välja ka luuperi ja muud elektroonilised vahendid ning asub instrumendi heli elektroonikast läbi filtreerima, aga ei midagi taolist  tegemist oli audiovisuaalse kompositsiooniga, kus Frasquieri taustal kuvati videot, millel ta ise üleelusuuruses musitseerimas. Frasquieri teos „Värvid” tundus koosnevat kahest täiesti erineva iseloomuga osast  kui esimeses pooles liikus ta publiku seas ringi (et kasutada ära soolalao ülemise korruse kohaspetsiifilist akustikat?) ja muusikast kiirgus põhjamaist rahu ja mõtlikkust, siis teine osa sellest heliteosest oli oma iseloomult tunduvalt agressiivsem ja ekraanile Frasquieri taga kuvati kohati misogüünseid ingliskeelseid sõnumeid. Kavalehelt lugesin küll hiljem, et tegelikult olevat olnud ühendatud isegi seitse eri teost ja tegemist oli teatavas mõttes sünesteetilise elamuse/performance’iga, kus värvide ja muusika vahel väga konkreetsed seosed.

On-The-Go
On-The-Go

And now for something completely different! – kui nüüd Monty Pythonit tsiteerida. Edasi viis tee mind Sinilindu, kus Vene ansambel On-The-Go esines väga vastuvõtlikule publikule ja võlus südameid. Eks asi ikka pidi olema ka nende muusikas, mitte ainult noormeeste magusates naeratustes ja solisti Jura Makarõtševi kohati kummalises kehakeeles. Natuke meenutas see, mida need Lõuna-Venemaalt Togliattist pärit poisid tegid, mulle hiljuti avastatud Novosibirski bändi Brandy Kills, seda eelkõige tumeda, bassist tiine saundi poolest. Stiilikirev muusika ning iga lugu otsekui omaette kategooriast, millest siiski tagantjärele Soundcloudist kuulamisel ka mingeid läbivaid elemente välja joonistus. Huvitav on see, et nad ise peavad end läänelikuks bändiks, kuid läänelikuks mitte muusikalise suunitluse, vaid esitusviisi poolest. Kahtlemata on mingit venepärasust sellest ansamblist üsna raske leida ja mitte ainult seepärast, et nad inglise keeles laulavad. Soovin neile igal juhul tuult tiibadesse, olgugi et päris täit küpsust pole see bänd kindlasti saavutanud. Kui siia lisada veel võimalik Depeche Mode’i eeskuju taustal virvendamas ja isegi laulusõnades intertekstuaalselt avaldumas, kas siis tahtlikult või mitte („Don’t get used to this pain”jne), siis kindlasti tuleks see Vene kollektiiv kanda TMW-l nähtu ja kuuldu plusspoolele.

vonKuusk
vonKuusk

Reedel õnnestus mul näha oma lemmikuid Eesti muusikas  Wilhelmi ja Kenet.
Klubi Philly Joe’s väike showcase toimus küll suure NO99 džässipeoga täpselt ühel ajal ja
seega oli arvata, et rahvusvaheliste delegaatide tähelepanu köitis rohkem just viimane sündmus, kuid ka väike Tatari tänava džässiklubi õhtu jooksul siiski täitus ning tõepoolest oli, mida vaadata ja kuulata. Üheks üllatuseks oli kindlasti VonKuusk, minu jaoks uus nimi Eesti muusikamaastikul, Viljandi kultuuriakadeemia taustaga Kaarel Kuuse projekt, mis ühendab fusion’i, progeroki, džässi ja kahtlemata ka elektroonilise tantsumuusika ning klubimuusika elemente.
Tore oli näha ka spontaanset kahe bändi ühist ülesastumist, kui ansambli vonKuusk viimaseks looks lisandusid Wilhelmist Kaisa Neitsov ja Lauri Kadalipp ja siirduti hoopis avangardsema muusika valdkonda.

Wilhelmi võrdlesin kunagi Briti bändiga Zero 7 ning Anett Kulbini vokaal meenutab mulle endiselt Sophie Barkerit sellest Suurbritannia väga maitsekast downtempo-pundist. Wilhelmil on kahtlemata potentsiaali jõuda suurtele lavadele vähemalt Euroopas.

Kenet nägin esimest korda tema päris esimesel soolokontserdil 2013. aasta lõpus, toona Von Krahli ülemisel korrusel. Nüüd siirdusin loomulikult teda jälle vaatama. Pärast ümberehitust tunduvalt kontserdisõbralikumaks kohaks muutunud Von Krahli baaris on nüüd päriselt olemas ka normaalsete mõõtmetega lava, millel toimuvat saab publik jälgida kahelt tasapinnalt. Kene esinemise kohta peab küll ütlema võrdluses poolteist aastat tagasi kuulduga, et tollasest kontserdist jäänud mulje oli kuidagi minimalistlikum, ent muusika mõjulepääsevam, millele aitasid kaasa ka huvitavad valguslahendused peaaegu et kottpimedas blackbox’is. Nüüd siis hoopis teistsugune atmosfäär ja ka teistsugune koosseis. Kene esitaski muusikat põhiliselt oma EP-lt ja lõpetas vaimuka tõlgendusega George Michaeli hitist „Father Figure”.

Tallinn Music Weeki ajal toimuvad kontserdid kõige veidramates paikades. Lisaks n-ö festivalilavadele andsid artistid City Stage’i programmi raames tasuta kontserte üle linna päevastel aegadel, esinedes n-ö päris festivalil ka sama päeva õhtul. Elustiilipoes HomeArt Telliskivi loomelinnakus astus laupäeval üles ansambel nimega Zebra Island, kellest ma varem midagi ei teadnud, kuid kes valmistas meeldiva üllatuse oma natuke nostalgilise, kaheksakümnendaid meenutava elektropopiga. Küllaltki raadiosõbralik muusika pluss karismaatiline solist Helina Rist, ning bänd suutis jätta päris hea mulje isegi sellisel improviseeritud laval, kus heast saundist ei saa juttugi olla.

Night Marks Electric Trio.  Foto: Aron Urb http://www.orants.ee/
Night Marks Electric Trio.
Foto: Aron Urb
http://www.orants.ee/

Night Marks Electric Trio Wrocławist lasi oma esinemist Musta Puudli kohviku tagaruumis küll päris pikalt oodata, kuna tehnika ja juhtmete paikaseadmine võttis oma aja. Nende minikontsert toimus bassimuusika showcase’il ja koosnes sülearvutite, süntesaatorite ning sämplimasinatega live’is loodud muusikast. Poola trio mängis nii omaloomingut kui ka remikse näiteks sellistest artistidest nagu Robert Glasper. Igatahes vääris see ansambel korraks Telliskivi-teemaliseks kujunenud 3. päeval loomelinnakust geograafiliselt kõrvale kaldumist. Ka nemad esinesid samal õhtul põhiprogrammi raames Erinevate Tubade klubis. Rohkem rahvast poleks Musta Puudlisse kindlasti mahtunud ja muusika polnud õnneks ka üle mõistuse vali, mis oleks sellises ruumis kõrvale kindlasti küllaltki ebameeldivalt mõjunud.

Õhtuse kava tuumiku moodustas kindlasti suurejooneline folkmuusikaralli Vabal Laval, kus vaheldumisi kahes saalis said esinejad end 20–25 minuti jooksul parimast küljest näidata. Kogesin juba aastaid tagasi Tallinn Music Weekil sarnaseid sündmusi väisates, et selline formaat on kuulaja jaoks ikka väga väsitav. Vaevalt ka välisdelegaadid oma otsuseid näiteks artistide festivalidele kutsumise kohta ainult nende nappide minutite põhjal langetavad.

Curly Strings
Curly Strings

Suurimaks hitiks kujunes kindlasti Curly Strings ja julgen arvata, et Aastahiti küsitluse tulemusena eelmise aasta kõige populaarsemaks osutunud kvartetti tuli kindlasti kuulama ka hulk selliseid inimesi, kel folgi showcase’i teised artistid nägemata jäid. Aga ka näiteks ülevaatenäitust alustanud Äio väärib kindlasti tähelepanu  ansambel, mille liidriks on Eesti muusik Katariin Raska, ent ülejäänud muusikud hoopis Norrast. Ja nii nad Eesti ning Norra vahel oma otsingutes balansseerivad. Ansambli arranžeeringud rahvaviisidest olid küllaltki kummalised, kaldudes avangardsema nüüdismuusika valdkonda. Kindlasti oleks Äio kuulamine vajanud rohkem süvenemist, aga sellist võimalust TMW karussell teadagi ei pakkunud.

Väike vahelepõige Erinevate Tubade Klubisse, kus esines Kali Briis Band (laiemale avalikkusele kindlasti tuttav Eesti Laulu konkursilt) ning kust avastasin teisegi väga suurt sõltuvust tekitava atraktsiooni, nimelt mash machine’i, millel igaüks sai puutetundlikul ekraanil klotse liigutades ise „muusikat teha”. Ainult TMW toimumise ajaks püsti pandud eksklusiivsed helendavad masinad oleksid kindlasti ka Eestis väga populaarsed seltskondlikku meelelahutust pakkuvad mänguasjad, aga ilmselt ka maksavad kena kopika.

Ja siis tagasi Vabale Lavale, kus Tallinn Music Weekile tõmbas minu jaoks joone alla Sandra Sillamaa Trad. Attack!, algusest lõpuni tõeliselt energilise ja hästi läbi mõeldud lühikontserdiga. Pidu jätkus veel mitmes kohas, kuid vastuvõtusuutlikkus oli selleks ajaks end juba ammendanud. Muusikamaraton oli läbi saanud ja meeleorganid – nagu ikka pärast intensiivset sportlikku jõupingutust – kurnatud, ent ka mitme elamuse võrra rikkamad ja valmis seda kõike järgmisel aastal kordama. Ehkki võib-olla mingis mõistlikumas koguses.

Previous Keda lähed kindlasti TMW-le kuulama ja miks?
Next Tommy Emmanuel taas Eestis!