Viis “V”-d ehk Eesti kitarristide suur Viisik


Jõulukuu esimese päeva õhtul kostus Nokia kontserdimajast vägevaid kitarrihelisid. Kokku olid tulnud viis Eesti legendaarset kitarristi – Ain Varts, Viktor Vassiljev, Raul Vaigla, Kalle Vilpuu ja Toomas Vanem. Õhtut juhtis Tanel Padar, kes ei pidanud paljuks ka ise paar lugu esitada. Kui mõni päev tagasi käisin Rock Cafes kuulamas Gunnar Grapsi mälestuskontserti, kus rokimeestel sõrmed püsti ja pikad juuksed ja nahktagi olid kohustuslikud, siis see oli vastupidi selline rahulik ja viisakas istumise üritus.

Kontserdil astusid Eesti muusikutest veel üles Riho Sibul, Eesti kõige pikemate juustega meeslaulja Erik Meremaa, Robi Vaigla ja alati kõikjale jõudev Kaire Vilgats. Hästi omapärase dueti moodustasid kähehäälne Riho Sibul ja Mikk Tammepõld.

Sõnatuks võttis mind oma maagiliste soolodega Kalle Vilpuu. Ja päris kindlasti läheks ka kõige ilusama kitarri auhind Kallele. No tehakse ikka ilusaid kitarre, Gibson Les Pauli pean silmas. Kitarridest laval puudust ei tekkinud. Igal artist oli laval kaasas kaks erinevat kitarri. Silma hakkas 6-keelne fretless basskitarr, millel mängis basskitarri võlur Raul Vaigla. Hea mängutehnika osas tõestas oma professionaalsust Viktor Vassiljev ehk Viki ning kadestamisväärselt osava tappingu tehnikaga hiilgas maailma 100 parima kitarristi hulka valitud Toomas Vanem. Pooltühjas Nokia saalis tundus mulle, et just Vanemat võeti publiku poolt kõige tormilisema aplausiga vastu. Kindlasti ei jätnud kedagi saalisviibijat külmaks ka jazzikunn Ain Vartsi käredad soolod. Muideks Ain Vartsiga tuleb juttu ka ajakirja “Kitarr” esimeses väljaandes.

Kuigi kontsedisaal oli täitunud vaid poolenisti, võib kokkuvõtvalt öelda, et kogu etendus oli äärmiselt huvitava kavaga ja hästi ülesehitatud. Samas pean tunnistama, et äärmiselt raske oli seda kõike paigal istudes kuulata. Ei saaks öelda, et see just istumise muusika oli. Nii nagu laulis Kaire Vilgats oma loos “Elu on kunst,” võin veendunult öelda, et kitarrimäng on väärt kunst. Mõni aeg tagasi oli Kitarrikooli kodukal üleval küsitlus selle kohta, et kuidas mõjub see, kui näed laval mängimas väga head kitarrimängijat? Kas mõjub motiveerivalt või tõmbab hoopiski tuurid täiesti alla. Mina saan küll öelda, et kuulun sinna esimesse lahterdusse. Sellest järeldus: tuleb hakata veel tihedamini kontsertidel käima!

Previous Ajakirja Kitarr tellimine algas!
Next Kristo Käo räägib Klassikaraadios kitarriajakirjast, õpetajakoolitusest ja kitarriharidusest

No Comment

Leave a reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.