FOTOGALERII: Rock Summer 25


15.−16. juunil toimus Lauluväljakul Rock Summer 25. Kitarr oli samuti kaameraga kohal.

Elephats from Neptune (Foto: Kris Moor)

Tekst ja fotod: Kris Moor

Elephants From Neptune

Pean tunnistama, et elevante nägin kontserdil esimest korda ja kohe saingi vastuse küsimusele what̕̕’s all the fuzz about? Muusika oli tasemel ja Robert Linna oskas end laval huvitavalt üleval pidada. Ega vist menu saavutamiseks väga rohkem vaja polegi. Elevantide nimi on ka ajakirja tehes korduvalt peast läbi käinud, aga pole järjega veel nendeni jõudnud. Küllap varsti…

Toomas Vanem (Foto: Kris Moor)Toomas Vanem & The Limited Edition

Publiku seast kostab ühe meeterahva torisemist: mis sa vahetad neid kitarre kogu aeg, mängi ühega. Tõsi, ega igaühe kõrv vahet ei tunneta. Instrumentaalpalade kitarrivingutamine paitas meeldivalt kõrva, aga kui tulid vokaaliga lood, siis jäi kripeldama, kes neid sõnu küll välja mõtleb: “Rahatuvi… rahatuvi...” Hiljem saadud vihjete alusel leidsin YouTube’ist originaalloo ka üles. Aga ka Toomas Vanema intekas ootab järjekorras. Viisakas pilt juba olemas.

Sharon Corr (Foto: Kris Moor)Sharon Corr

Üks kenamatest peaesinejatest. Lugu “We Could be Lovers” oli ainus, mis mind kummitama jäi. Kohe pärast seda hüüdis taas keegi publiku hulgast “Oh jumal, sa oled nii ilus!”, mille peale siis Sharon tänas ja kostis, et ega sinulgi väga viga ei ole. Säärased vahelehõiked ja pisikesed dialoogikatked muutsid kontserdi mõnusalt intiimseks, just nagu kusagil kohvikus. Hõredalt täidetud staadion ei mänginud erilist rolli.

Marya Roxx (Foto: Kris Moor)Marya Roxx

Roxx oli Rock Summeri jooksul vist kõige rohkem meediakajastust saanud artist. Intekaid ilmus nii Kroonikas kui internetiportaalides. Ka Kitarri värskes numbris on temaga pikem jutt. Hoopis teine lugu oli aga Roxxi esinemisega, mis jäi kaunis keskpäraseks. Kaua eemal olnud kodumaa tütre lavale naasmine osutus pigem pettumuseks. Kuuldavasti olid kõik monitorid laval sisse lülitatud, aga möödalaulmist tuli ikkagi liiga palju ette. Basskitarri ei võtnud Marya kordagi kätte, seevastu taustabänd oli igati tasemel.

Skindred (Foto: Kris Moor)Skindred

Rock Summer 25 kohta on küllaga sõna võetud, paljuski just nende poolt, kes ise kohal ei käinud. Põhiliselt heideti ette, et summeril ei olnud korralikku peaesinejat. Vale puha. Skindred oli raudselt kõige vingem bänd. Benji Webbel karismat jätkus ja ta tõmbas oma jutuga kohe publiku käima. Jagas fuck’e paremale ja vasakule ning kontserdi lõpus käskis rahval särgid seljast võtta. Eestlane, tagasihoidlik nagu ta on, tegi täpselt nii nagu kästi.

Bryan Adams (Foto: Kris Moor)Bryan Adams

Ühelegi fotograafile ei tohiks see üllatusena tulla, et mees ei luba end kontsertidel jäädvustada. Seekord lubati, aga tingimused oli karmid: pildistada tohtis ainult esimese loo ajal ja ettenähtud kohas. Kümmekond pressifotograafi viidi kättpidi lava ette, sentimeetri pealt kindlaks määratud alale. Enne tuli veel allkirjastada leping, et keegi ei pildistaks välguga. Ja siis pidulik hetk − Adams saabub “öö varjus” lavale − valgustaja kütab peale kõige võimsama punktvalguse (ehk kõik on kurja geeniuse poolt täpselt ära lavastatud…). Valgusetrikk ajas minusuguse amatööri alguses närvi, aga kui sain kaamera settingud viimaks paika, siis jäi põhiprobleemiks mees ise: Adams hoiab kitarri näo ees või laulab täpselt nii, et mikrofon jääks näo ette; seejärel tormab ta äkki lavalt minema, aga tuleb kohe tagasi; ja hoiab kitarri kaela just nii, et keegi ühtki viisakat pilti teha ei saaks. Siis mängib pool minutit sedasi, et terve kitarri kõlakast varjab ta nägu − võimatult ebaloomulik poos, eksole! Ja lugu oligi läbi, fotograafid kupatatakse lava eest minema.

Aga see ei olnud veel kõik. Järgnes tõsine moraalilugemine. Nimelt pärast esimest lugu ei tohtinud lauluväljaku territooriumil enam ühtki fotokat olla. Need olid artisti tingimused. Et lähete nüüd kõik kohe koju või viite oma tehnika autosse ära. Umbes nii… “Meil on siin kõva valve, kui keegi peaks kusagil põõsas oma pika toruga vehkima, siis ta sel aastal enam ühtki pressiakrediteeringut ei saa!”
Ma ei hakanud oma enesedistsipliini proovile panema ja läksingi koju. Kuidas ma ikka jätan kogu oma varanduse autosse… Kuuldavasti oli kontsert võimas.

Ivo Linna & In Spe (Foto: Kris Moor)

Ivo Linna & In Spe

Viis isamaalist laulu… Omal ajal sai neid ainult kassetilt kuulatud või telekast vaadatud. Jah, ka 25 aastat hiljem asi töötas − väiksed judinad olid seljal. See oli hetk, kus igal rahvuskaaslasel jäi (teise eestlase) söömine pooleli, lipp tõsteti kõrgele ja vihmast hoolimata lauldi kõik sõnad kaasa. Ivo Linnat ei tahetud lavalt kuidagi ära lasta ning viimane lugu “Eestlane olen ja eestlaseks jään” tuli kordamisele. See võttis nii mõnelgi silmad märjaks. Aga et kõik päris töinama ei kukuks, hüüdis Linna mõningase irooniaga: “Kohtume siis 25 aasta pärast!”

Winny Puhh (Foto: Kris Moor)Winny Puhh

Neid kõrgelt haritud punkareid võiks pidada lausa teiseks Rock Summeri peaesinejaks. Nad ikka alati pingutavad, et ükski etteaste ei oleks eelmisele sarnane. Seekord loobusid nad lavast ja tulid n-ö rahva sekka. Paduvihma tõttu esinemine küll veidi viibis. Vehkisin oma pressikaardiga ja pääsesin nende telki vihmavarju. Tuleb mainida, et Puhhil on suurepärane kambavaim − käed-pead koos ettevalmistus tagasihoidliku möirgamisega meenutas mõneti jalgpallimatšile eelnevat, kus kindlate rituaalidega hoitakse meeled erksana. Kohe, kui viimane vihmapiisk taevast langes, tormas bänd “lavale” − õigemini publiku sekka −, pori lendas ja kel oli vähegi edevam telefon käepärast, kukkus filmima. Aktsioon oli võimas.

Skid Row (Foto: Kris Moor)

Skid Row

Vananev rokkbänd, kelle parimad lood jäid ilmselt 80ndate lõppu. Bänd polnud kitsi ja mängis selle tuntud kuulsa hiti kohe alguses ära − “18 and Life”. Edasi tuli n-ö new shit tulevaselt plaadilt, mis ei läinud mulle eriti korda. Vaadata oli ikka põnev. Scotti Hill tegi kõige rohkem nägusid ja seda oli huvitav jälgida. Ta oli suurepärane õppematerjal, kuidas laval kitarriga poosetada. Laulja suhtles lugude vahel publikuga, kiitis meie ööelu ja ilusaid naisi. Ma ei tea, kuidas seal Ameerikas tavaliselt publiku IQ-tase on, aga mulle küll tundus, et kõik need sõnavõtud olid nagu 10aastastele suunatud.

Public Image Ltd (Foto: Kris Moor)Public Image Ltd

Veel üks vinge artist, kes ei lubanud kontserti pildistada. Tegelikult lubas, aga kuna ma pold õigel ajal õiges kohas ja paberid jäid määrimata, siis kohe pärast esimest pilti pani turvamees käe õlale ning käskis kaamera kotti pista. Õnneks pilti ära kustutada ei kästud. Vaatasin seda pika kaelaga kitarrisarnast toodet ja mõistatasin, kuidas seda tuleks nimetada. P.I.L. oli väga hea, aga see arusaamatu pipsutamine fotodega ei meeldinud mulle mitte üks põrm ja läksin hoopis sööma.

Andy C (Foto: Kris Moor)Andy C

Kui Zucchero nähtud, tõmbas mind rohkem sinna DJ-telgi poole, kus Andy C lõpetas parasjagu oma setti. Tegelikult telgis redutaski see tõeline staar. Noored vihtusid tantsida, ja väljasirutatud kätega püüdsid Andyt iga hinna eest puudutada. Andy oli jälle omamoodi pull kuju, kes seisis tuimalt kiljuvate tüdrukute ees ja tegi telefoniga hullunud noortest pilti. Hiljem lubas ta end siiski katsuda ja autogrammis kõikide tsikkide käsivarred täis. Paar tundi hiljem mängis juba Von Krahlis, Rock Summeri aftekal.

Laigitavad ja täägitavad fotod ka Facebookis.

Previous Rongiluuleõhtu "Teie pilet?"
Next Õpetajakoolituse viimase sessiooni video

No Comment

Leave a reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.