Kitarrist Paul Daniel on Eesti muusikamaastikul tegutsenud mitmekülgse ja tundliku muusikuna, kelle loominguline haare ulatub jazzist ja improvisatsioonilisest muusikast eesti estraadiklassika uute tõlgendusteni. Augustibluusil astub ta publiku ette trioga, kus koos temaga musitseerivad Kelli Uustani ja Ain Agan.
Oled liikunud väga erinevates muusikalistes ruumides – džässis, folgis, regilaulu nüüdisaegsetes seadetes, roki mõjualadel, teatrimuusikas ja kammerlikes koosseisudes. Millistes kooslustes sa praegu peamiselt tegutsed ja mis on sinu viimase aja loomingulised tegemised?
Paul Daniel: Olen viimasel ajal tegutsenud klassikalise muusika projektides: duos bariton Ott Indermittega, mis tegeleb peamiselt vaimuliku muusikaga ja duo metsosopran Kadri Tegelmanniga, mis peale barokkmuusika esitab ka originaalmuusikat ja seadeid rahvamuusikast. Ootamatu „kõrvalhüppena“ olen hakanud mängima ka barokkkitarri, seda ansamblis Floridante. Kindlasti peaks mainima ka ansamblit nimega Puhkuseloomad. Ansambel viljeleb originaalmuusikat, solistiks Jaan Pehk, sõnade autor Kalju Kruusa.
Sind tuntakse ühtaegu kitarristi, arranžeerija ja heliloojana. Kuidas on helilooja pilk muutnud sinu mõtlemist kitarristi ja seadjana? Milline kitarrist või arranžeerija on sind viimasel ajal enim mõjutanud?
Helilooja haridus on andnud muu hulgas tehnilisi ja praktilisi oskusi, kuidas muusikat vormida. Tihti tuleb teha seadeid kiiresti ja toimivalt. Teadmised harmooniast ja pillide tundmisest on arranžeerijana suureks abiks. Kui kitarristidest rääkida, kes mind mõjutanud on, siis aastal 2012 käisin kogemata ühel kontserdil. See oli Dominic Milleri kontsert Tallinnas. Dominic Miller ei paista silma just liigse virtuooslikkusega (kuigi ta saab ka sellega hakkama!). Mind mõjutas see, et muusika oli väga klassikalise muusika poole kaldu, aga samas kaasaegne. Peatähelepanu oli kusagil mujal, kui tehniline täiuslikkus ja virtuooslikkus.
Viimane avastus on olnud Tosin Abasi. Abasi muusika siiski ei ole päris minu maitse, aga tema kitarritehnikad on olnud huvitavad, mida olen veidi püüdnud õppida või harjutanud isegi. Tema mängustiil on omapärane (ja virtuooslik!) ja muide laenab palju klassikalise kitarri mängutehnikatest.
Sinu loomingulises biograafias on oluline koht Eesti regilaulul ja selle nüüdisaegsel kõlamaailmal, näiteks Elletuse ja Tormisega seotud projektide kaudu. Kas Eesti vanem muusikakiht mõjutab kuidagi ka seda, kuidas sa lähened Eesti levimuusika klassikale?
Regilaul kui Eesti vanem muusikakiht, on hea materjal nooremale, algajale arranžeerijale, ma arvan. Meloodia on sama ja kordub pidevalt. Selle võrra on lihtsam seadjal, sest muutujaid on vähem. Kuigi vaheldust tuleb seetõttu justkui rohkem luua. Teadlikult ma siiski ei püüa mõjutusi rahvamuusikast üle viia levimuusikasse. Need on erinevad stiilid.
Augustibluusil kõlab trio kava „Kui tahad olla hea“, kus laval on Kelli Uustani, Ain Agan ja sina. Kuidas see kava alguse sai ja miks tundus õige just nüüd nende laulude juurde tulla, kas põhjus oli muusikute juubeliaastates või milleski muus?
Kelli Uustaniga oleme olnud kolleegid Viimsi muusikakoolis, kus mõlemad õpetame. Oleme teinud koolis teatri-muusikaliprojekte, kus oleme osalenud erinevates rollides. Kelliga on olnud õhus ka mõned muud bänditegemise mõtted. See trio on esimene, mis teostumas. Valik teha Eesti levimuusika klassikat on jällegi praktiline – seda muusikat austatakse ja kuulatakse hea meelega. Nagu tihti, siis lauljad on need, kes valivad repertuaari. Nii ka siin – Kelli Uustani on teinud algse valiku lugudest, mida esitame.
Ain Aganaga olen suhelnud peamiselt tema Viljandi kitarrifestivali kaudu. Korra oleme ka koos laval olnud. See oli Raul Söödi kirjutatud nüüdismuusika teos, kus lisaks segakoorile oli laval kaks kitarri. Ain oli tegelikult see, kes ütles, et meie trio jaoks peaks tegema seaded. See ülesanne siis anti mulle. Muide, nii väikse koosseisu puhul ei pruugi seadete tegemine tingimata olla kohustuslik. Ja meil on kavas ka lugusid, mida mängime suhteliselt vabalt, ilma seadeteta. Marju Kuudi laulud repertuaari võtta – selle idee käis välja Kelli. Huvitava lisandina sattus kavasse Riho Sibula looming, mille pakkus välja Ain.
Kava keskmes on Marju Kuudi ja Riho Sibula looming ning kummarduse teete ka Silvi Vraidile. Mis seob sinu jaoks neid kolme väga eripalgelist nime Eesti muusika- ja kultuuriloos?
Neid laule seob muidugi ühest küljest eestikeelne laulutekst, olgu see Heldur Karmo või teised Eesti luuletajad või laulutõlkijad. Eesti levimuusika ju teatavasti on palju laenanud kas lombi tagant või lähemalt. See on meie kultuuriruum.
Trio koosseis – kaks kitarri ja lauluhääl lisavad teatud kammerlikkust meie esitatud muusikale. Ja võib öelda, et teatud nö „trubaduurlikkust“ oli kõigis neis artistides. Ja kitarr on trubaduuridele hea kaaslane. Riho Sibula lood on tõenäolisemalt kõige loogilisem valik meile, sest koosseisus on ju kaks kitarri. Kui tehniliseks minna, siis instrumentaariumis on meil teadlikult klassikaline kitarr ja elektrikitarr, nailonkeelne ja teraskeelne pill. Meile tundus et need pillid sobivad kokku hästi ja/või on samas piisavalt erineva kõlaga.
Lisaks sellele, et tegemist on tuntud lauljate poolt lauldud lauludega, on tegemist ka võimekate laululoojate-heliloojatega, kelle laule me esitame – Arne Oit, Uno Naissoo, Andres Valkonen jt Eesti heliloojad. Head laulud sobivad ikka kokku! Lisaks ei puudu noodipakist ka välismaised nimed – Sergei Rahmaninov näiteks.
Marju Kuuti seostatakse rütmilise vabaduse, džässiliku fraseerimise, erilise häälevärvi ja lavalise iseseisvusega. Mis sind tema muusikalises pärandis kõige enam kõnetab – hääl, rütmitunnetus, repertuaarivalik, isiksus või hoopis mingi tabamatu vabaduse tunne?
Olen Marju Kuuti laval esinemas näinud ühe korra. See oli kogu oma eheduses kuskil Tallinna vanalinna muusikabaaris. Ei saa öelda, et tollal oleksin osanud Marju Kuuti artistina piisavalt hinnata, aga meeldejääv ülesastumine see kindlasti oli. Minu teada Marju Kuuti otseselt jazzlauljaks ei peetagi. Aga samas oma lavalolemisega ta justkui seda oli. Ma ei ole liiga pädev Kuudi lauluoskusi kommenteerima. Mind kõnetavad need laulud, mida ta laulis. Need olid tõeliselt head estraadi lood. Näiteks üks üllatus minu jaoks, mida ka esitame – „Naerukuu aprill“.
Riho Sibula lauludes on palju sisemist pinget, vaikust ja eksistentsiaalset varjundit. Silvi Vrait kandis endas aga võimsat häält, lavaenergiat ja žanriülest haaret. Kuidas hoida nende laulude emotsionaalset raskuspunkti, kui need kõlavad uues seades ja väiksemas koosseisus?
Seadete tegemisega tuleb olla mõnes mõttes tõepoolest ettevaatlik. Ei saa algupärasest liiga kaugele minna. Või siis pead ikka väga hästi teadma, mida sa teed. Samas meie lähenemine ei ole liiga uuenduslik. Pigem hoiame essentsi alles. Ma arvan, et meie kava värskus või huvitavus võiks seisneda selles, kuidas need väga erinevatelt artistidelt pärinevad laulud kokku sobituvad.
Kui võtad ette laulu, mis on paljude kuulajate mälus juba „valmis“, kust jookseb sinu jaoks piir austava tõlgenduse ja liigse ümbertegemise vahel?
See on hea küsimus. Nagu enne mainitud, arranžeerimine võib olla „tänamatu töö“. Publik on harjunud algupärasega. Pigem hoiamegi teadlikult originaalile lähedale ja lisame sellele nii vähe (või palju), kui vaja. Meie väljakutse on pigem need tuntud laulud meie konkreetsele koosseisule võimalikult hästi sobitada.
Kui palju on selles kavas täpselt paika kirjutatud ja kui palju jääb laval sündivaks hingamiseks, dialoogiks ja improvisatsiooniks?
Meil on ka lugusid, kus ranget seadet, millest kinni hoida, ei olegi. See on annab triole võimaluse end laval vabalt tunda. Mõlemat võiks olla. Siis saab ka kuulaja ehk vaheldust.
Augustibluus on bluusifestival, kuid teie kava liigub Eesti levimuusika, džässi, souli ja kammerliku kitarrikõla piiril. Kus on sinu jaoks selle kava bluus – tundes, fraseerimises, improvisatsioonis, kitarrikõlas või elatud elu kihis?
Bluusi tunnetus tuleb meie kavas ilmselt kõige selgemalt esile Riho Sibula lugudes. See on austusavaldus tema kui artisti, muusikatunnetusele. Bluus lihtsalt käib tema loominguga kaasas.
Millist kuulajat te selle kavaga soovite enim kõnetada – neid, kes Marju Kuudi, Riho Sibula ja Silvi Vraidi laule hästi mäletavad, või ka nooremat kuulajat, kelle jaoks need laulud võivad olla esmane avastus?
Mõlemat loodetavasti!
Kas selles kavas on mõni laul, mille ümberseadmine osutus kõige suuremaks pähkliks või mis avanes selles koosseisus ootamatult uuel moel?
„See päev on teel“ oli meil vaidlusaluseks palaks. Et kas võtta või jätta. Selle tõin kavasse mina. Kelli ja Ain olid alguses isegi vastu. Mulle tundus, et sellist pärlit ei saa jätta kasutamata. Väidetavalt Riho seda laulu laval ei esitanud. Samas kahtlemata on ju tegemist eesti muusikas hittlooga. Loo algupära pärineb kaugelt – Sergei Rahmaninovi teise klaverikontserdi teisest osast. Rahmaninovist inspireeritult, tegi Eric Carmen 70ndatel sellest pop loo– „All by Myself“ (hiljem esitas seda ka Celine Dion).
Kas „Kui tahad olla hea“ trio kavaga on pikemaid plaane ja arendusi kontserdisarja või salvestuste kujul?
Me ei ole esialgu pikemaid plaane väga teinud. Jah, võimalik, et salvestame kunagi. Pigem võtame aega, et need lood enda jaoks „sisse mängida“.
