Kitarrimängijaks õpiku abiga


Andri Riid annab põhjaliku ülevaate, mida kujutavad endast poes saadaolevad eestikeelsed kitarrimänguõpikud.

Tekst: Andri Riid
Fotod: Kris Moor

Kui juuksekarv lõhki ajada, siis erinevaid meetodeid kitarrimängu õppimiseks on täpselt sama palju kui õppijaid endid, ortodoksseimaks neist n-ö muusikakooli variant – õpilane kohtub regulaarselt oma kitarriõpetajaga, kes koostab talle vähem või rohkem individuaalse õppeprogrammi ja annab kätte õppeülesanded, mille sooritamiseks peab õpilane leidma aega iseseisvalt harjutada. Selle meetodi juurde kuuluvad möödapääsmatult noodi- lugemine, muusikateooria tundmine ja enese heliredelite ning muude funktsionaalsete harjutustega piinamine, aga ka pidev tagasiside õpetajalt. Boonusena omandab õpilane kohe õiged mänguvõtted ja tema areng on tasakaalustatud (niivõrd kuivõrd õpetaja nägemus seda defineerib). Selle meetodi vastandiks on n-ö isevoolu areng, kus huviline leiutab mänguvõtted, akordid ja kõik muu ise, saades paremal juhul näpunäiteid veidi kogenumatelt eakaaslastelt. Umbes nii õppisid pilli mängima John Lennon, Paul McCartney ja teised innukad fanaatikud 50ndatel.

Kahtlemata on kitarrimängijaks võimalik saada ka siis, kui tutvusringkonnas kitarrimängust midagi jagavat inimest ei leidu ja ise mänguvõtete leiutamiseks napib nii aega kui tahtmist, sest õpikute, sh iseõppijatele mõeldud õpikute traditsioon on juba päris vana. Ning kui Eestis valitses aastakümneid olukord, kus eksisteeris vaid Uno Loobi „Kitarrimängu õpik”, alternatiiviks venekeelsed ning enamasti seitsmekeelelise kitarri tarbeks mõeldud samoutšitelid, on seis selles osas kardinaalselt muutunud. Letil on nii siinsete kitarriõpetajate poolt koostatud kui tõlgitud õpikuid ja kui heita pilk raja taha, lööb erinevate õppeks mõeldud raamatute rohkus silme eest päris kirjuks.

Käesolev kirjatükk kujutab endast ülevaadet lähiaastate jooksul Eestis väljaantud iseõppijatele mõeldud kitarriõpikutest. Enamik neist raamatutest olid nende ridade kirjutamise ajal veel jaemüügis saadaval. Ma ei saa öelda, et oleksin need õpikud kõik algusest lõpuni läbi mänginud – selleks nappis nii aega kui ka olemasolevaid oskusi – kuid mida üks või teine õpik endast kujutab, sai selgemaks küll.

Kõrvuni selles protsessis sees olles nägin ühel ööl und, milles mulle − innukale algajale kitarrimänguhuvilisele – ilmutasid end personifitseeritud kujul kõik läbitöötamisel olevad raamatud. „Akustiline kitarr” materialiseerus asjaliku keskealise härrasmehena, kellel on väga vähe aega. Ta viskas paberipaki lauale, ütles: „Siin on tänase tunni materjal, vaata ise edasi,” patsutas õlale ja kadus, et ülikond keemilisest puhastusest ära tuua. „Kitarrikool” oli sõbralik kolmekümnendates eluaastates vaikselt rääkiv semu, kes tundis siirast huvi selle vastu, mida ma juba oskan ja mida õppida tahan. Tema järel astus sisse umbes 25-aastane nohikuvälimusega noorsand, kes osutus kõikteadvaks „Elektrikitarri õpikuks” ning alustas kohe muusikateooria algõpetusega. „Kitarrimängu võhikutele” kehastas vanem härrasmees, kes suurema osa tunnist vestis juttu vanadest headest aegadest ning sundis mind ajast ja arust ameerika rahvaviise mängima. „Rokk-kitarristiks 6 nädalaga” osutus pikkade juustega lõnguseks, kes rääkis ainult kitarrikangelastest ja nende tähtsusest rokiajaloos, mängis vabalt kõiki teadaolevaid hard rock’i riffe ning tegi viie minutiga selgeks, kuidas mängida „Wild Thing’i”. „Kitarrimängu piibel” oli noobel isand, kes kulutas kogu tunni sellele, et veenda mind selles, et tema poolt kasutatav õppemetoodika on maailma parim. Hetkel, mil mõtlesin, et unenägu on läbi, ilmus välja veel näpitsprillidega vana kooli kuivik, kes nõudis palju, seletas vähe ning virutas iga mudaselt kõlava noodi korral peenikese bambuskepiga mööda näppe. Tema, nagu järeldasin, oli „Kitarrimängu õpik”.

Kõik käsitletud kuus õpikut on mõeldud nullist alustavale kitarrimänguhuvilisele, kuid need on nii erineva suunitluse kui ka väga erineva mahuga. Paradigma muutumine on muidugi selgelt täheldatav: kui klassikaline kitarriõpik kujutab endast raamatut, kus on palju etüüde ning üpris vähe kommenteerivat teksti, siis tänapäeva õpikud on märksa inimnäolisemad, seletavad palju, standardiks on tabulatuurid ning peaaegu iga õpikuga käib kaasas õppimist veelgi lihtsamaks tegev CD…

Loe edasi ajakirjast Kitarr nr. 3

Previous Kuidas kitarr iSeadmetega kokku käib?
Next Kitarrimängijate suvelaagrid Eestis 2012. aasta suvel

No Comment

Leave a reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.