Esmaspäev, juuni 24 2024

Pent Järve on kitarrist, kitarriõpetaja, muusika kirjutaja ja arranžeerija

Mis on Sinu loometöös ja kitarristielus aset leidnud viimastel aastatel ja millega käesoleval ajal tegeled, mis kollektiividega töötad?

Viimastel aastatel olen muusikat kirjutanud oma Triole ja koos oleme ka 2 albumit välja andnud. Sellele eelnes omaloominguline bänd Power Play, kellega koos on samuti album ilmunud. Regulaarselt mängin ansamblis Lenna, mis on mulle justkui teiseks pereks saanud ning bändis Funkifize – koos oleme tegevad juba Otsa koolist saadik. Jazzmuusika skeenest on regulaarsem ansambel JT Conception, kellega koos on meil 2 plaati ilmunud. Aastate jooksul olen erinevate kontsertide raames väga paljude Eesti pop-ja jazzlauljate ja -instrumentalistidega koostööd teinud. Lisaks olen tegutsenud ka crossover žanris ning mänginud sümfooniaorkestrite ja bigbändidega. Tooksin välja Rein Rannapi „Concerto in Rock“, rockooper „Põhjaneitsi“ Kristjan Järvi juhatamisel, samuti tema Ensembli’ga koostöö, Wolf Kerschek „Symphonic Jazz“, North STAR bigbändi Igor Stravinski töötlused Jens Christian Chappe dirigeerimisel. Üle-eelmisel suvel toimus Eesti Kontserdi korraldatud „Barokkrock“, kus olin kunstiline juht ja arranžeerija. Lisaks eelnimetatud koostöödele on minu elus muidugi stuudiotöö ja telesaated. Olen salvestanud umbes 15 albumit ning esinenud Baltikumis, Poolas, Soomes, Itaalias, Saksamaal, Belgias, Prantsusmaal ja New Yorgis. 

Pent Järve Foto Rene Jakobson

Sinu trio energia ja looming on väga eristuv ja head energiat täis. Märkan, et trio on palju üles astunud ka Eestist eemal – Baltikumis, Belgias, Saksamaal, Prantsusmaal. Kuhu muusikalised rännakud Sind viinud on, kus tänasel päeval tegutsed, esined ja loometööd teed? Kas oled mõelnud ka muude (laiendatud) jazz koosseisude peale (hinnatud stuudiomuusikuna võiks see mõte ju rändamas olla:)

Minu koostöö Hans Kurvitsa ja Raimond Mägiga sai alguse 2016. aastal ning vahelduva eduga on see juba 8 aastat olnud väga viljakas, sest tuleb tunnistada, et ega instrumentaaltrio pole just kõige populaarsem tõmbenumber. Kuid minu jaoks on olnud see põhiline kitarrimängu- ja muusikakool ning loomingulise väljenduse allikas. Meil on olnud väga toredaid esinemisi paljudes Eesti jazziklubides ning festivalidel ja 2021. aasta lõpus tegime väga toreda tuuri, mis hõlmas 5 Euroopa linna. Viimase albumi ilmumisega oli meie triol üsna tavatu esinemistihedus, kus mõne kuu jooksul oli meil üle kümne esinemise. Naljaga pooleks olen meenutanud meie Rapla jazziklubi viimast kontserti, mida külastas 12 inimest, kuid osteti 5 vinüüli. Päris hea protsent 🙂 Kuid tõepoolest –  vaatamata vähesele publikule oli selles kontserdis midagi maagilist. Sellise muusikalise formaadi puhul on esinemise sagedus väga oluline. Ei oskakski ette kujutada muusikalist kvaliteeti, kui näiteks mängiksime igal nädalal kuskil klubis.

Meie viimane esinemine oli Philly Joes eelmisel neljapäeval ning selle kontserdi jaoks kirjutasin kaks uut lugu. Uut muusikalist materjali on mul aga rohkem ning praegu olen aktiivselt tegelenud harjutamise ning uute ideede koondamisega. Tõepoolest on mu mõtted liikunud ka suurema koosseisu suunas ning miks mitte ka koostööst mõne lauljaga. Kui mul aastaid tagasi oli põhiliseks mõtete koondamise instrumendiks klaver, siis nüüd, trio perioodil, olen kasutanud ainult kitarri. Tunnen, et mingi etapp hakkab läbi saama ning hakkan tagasi liikuma ka klahvimängu, looperite ja süntesaatorite juurde, et avastada lisaks uusi värve. 

Kuidas Sinu looming sünnib?

Tavaliselt saab looming alguse mingist algideest või meloodiast, mis peas või instrumendil tekib. Seejärel töötlen seda kitarri või klaveriga ning need ideed rändavad minuga terve päeva kaasas autoga sõites ja jalutades. Nii võin muusikale juurde mõelda uusi osasid või elemente. On ka õhtuid, kus ei tulegi und, vaid mõtlen terve öö mingit vormiosa välja. Mulle meeldib seejuures palju katsetada ning tavaliselt lugude lõpp-produktist on palju ideid läbi käinud, mis loomeprotsessi käigus välja visatud. Aga minu jaoks on loomingu tekke puhul oluline, et ma kuulen mingit osa või ideed vähemalt meloodiliselt ette. Lihtsalt puhas katsetamine ja muusikaliste elementide kuhjamine, mida ma tegelikult peas ette ei suuda kujutada, pole kindlasti minu teema. Mulle tundub, et muusika on ausam, kui ta pole liialt seotud ägedate tehniliste kirjutamismeetoditega. See mõtteviis kehtib muidugi ainult minu enda muusika loomeprotsessi puhul.   

Pent Järve Foto Rene Jakobson

Millal (kui vanalt, mis sündmusega seoses vms) tundsid, et muusika on sind päriselt endale saanud? Mis sündmused selleks pidid juhtuma?

Mulle tuleb meelde seik, kui olin 10-aastane ning kuulasin kassettmängijast Alice Cooperi lugu „Schools Out“ repeadi peal. Vot siis tekkis mulle mingi „tunnetus“ sisse, seda lugu kuulates hakkasid mingid endorfiinid jooksma. Kuigi olin õppinud klaverit juba 6-aastasest saati, siis just rockmuusika ja sellega tegelemine hakkas mind kõnetama. 5. klassis ütlesin vanematele, et ma ei soovi enam klaveritunnis ega ka poistekooris käia, vaid palun ostke mulle basskitarr. Juba sel ajal tekkisid ka omaloomingulised mõtted ning võib öelda, et kuskil 12-13-aastaselt oli muusika mind täielikult kätte saanud.

Kuidas oma pilli valikuni jõudsid ja millal?

Kitarrini jõudsin 13-aastaselt, kui olin vanaema Silvia Mellikule öelnud, et palun otsi mulle Otsa koolist basskitarri õpetaja. Oma üllatuseks avastasin ennast Mart Soo klassist ning tema teatas, et bassi ta küll ei õpeta, vaid hakkame ikka kitarriga tegelema. Mulle see mõte ei meeldinud, sest minu tolle aja iidol, kitarrist Steve Morse, tundus ikka väga kättesaamatu. Iron Maideni basskitarristi Steve Harrise galoppiv mängustiil oli mul juba aga basskitarriga käe sees ja tundus nagu lihtsam viis edasi minna. Siiski jätkasin kitarrimänguga ning olin tegelikult teismeeas „iseõppija“, sest Soo juures õppisin ainult aasta ning kahjuks kuidagi jäi see katki. Muusikahariduse vajalikkusest sain aru alles 20ndate alguses ning astusin Otsa kooli. Tore lugu oli Mardiga, kui 8 aastat hiljem tunnis olles ta küsis: „Nii, mis bluesi lugu meil sinuga pooleli jäi?“, justkui vahepealseid aastaid polekski olnud.   

Räägi, palun oma kitarridest.

Kitarri saund ning mängumugavus on minu jaoks olnud väga olulised. Aastate jooksul on minu käest läbi käinud umbes 20 pilli. Olen suur Fenderi kitarride fänn ning põhipillideks hetkel on Fender Telecaster ja Xotic Stratocasteri nii-öelda butiikkoopia, mis mulle hästi istuvad. Lisaks on mul põhipillina kasutuses ka Fano GF6, mis on natuke pehmema kõlaga. Akustiline kitarr on mul Taylor 315, millega olen üle 10 aasta mänginud. Viimasel ajal olen küll mõelnud selle hea Martini vastu välja vahetada. Pean tunnistama, et elektrikitarriga tunnen ennast mugavamalt kui akustilise pilliga.

Eestlane pole aldis kiitma, kuid hea sõna kahtlemata inspireerib ja innustab. Millal sind viimati kiideti muusika eest?

Ma isegi võib-olla ei ütleks, et eestlane ei kiida. Kui midagi on hästi õnnestunud, siis kiidab ikka küll. Eks tihtipeale ongi nii, et millegi õnnestudes, on see siis hea lugu, plaat või mäng, on see „õnnestumine“ kuidagi õhus ja kiitus tuleb iseenesest, ei peagi kuskilt punnitama. Kui meenutada viimast korda – meil oli septembri alguses tore mäng Raul Vaigla fusioon bändiga Eesti „bassioaasil“. Peale seda kontserti jagus publikul kiidusõnu mängu kohta kohe kuidagi tavatult palju. 

Rock in Haapsalu. Pent Järve Foto Rene Jakobson

Keda ise kiidaksid Eesti muusikamaastikul?

Ma arvan, et neid, kes on leidnud mingisuguse oma „heli“ sellest suurest kompotist üles. Eks see eeldab aastatepikkust pühendumust muusikale ja arenemise soovi. Muusikamaastik jällegi on päris lai mõiste – on see siis helilooja, hea laulja, kitarrist või hoopis dirigent. Neid nimesid on üsna palju ja ei tahakski hakata loetlema, sest nimekiri saaks ilmselt väga pikk.

Mis (peale paberi) eristab sinu arvates profimuusikut harrastusmuusikust?

Ma arvan, et „profimuusik“ on üsna lai mõiste – see võib hõlmata heliloomist, interpretatsiooni või miks mitte ka produtseerimist või singersongwriting või live elektroonikat jne. Igas valdkonnas on vajalikud teatud oskused. Tipphelilooja ei oskaks võib olla kuskil mängul hästi instrumentalisti osa täita, samuti ei pruugi hea poplaulja osata oma lugusid saata. Definitsiooni küsimus, kindlasti on seal valemis rahalise tasu mõõde. Kui küsida, mis võiks olla profikitarristi omadused, siis arvan, et selleks, et Eestis ära elada, peavad olema ikkagi teatud muusikalised omadused, et kiiresti kohaneda erinevates oludes, olenemata stiilist, noodi keerukusest ja muudest teguritest.

Pent Järve Foto Lilika Võsu

Mis ja kus on koht, kus vabal õhtul meelsasti aega veedaksid? Kui on avalik koht, siis kes võiks olla seal laval?

Mõnes heas teatris etendust vaatamas. Miks mitte Linnateatris. Kui välismaal, siis New York, 55 Bar, mõne hea kitarristi kontsert.

Soovita pala, plaati, kontserti, mis sinu arvates on (viimase aja) parimaid kuulamiselamusi.

Kindlasti Jeff Becki kontsert eelmise aasta juunis Helsingis. 78-aastaselt oli ta ikka täiesti tippvormis ning kontsert oli algusest lõpuni muusikaliselt nauditav. Kahjuks lahkus ta meie hulgast selle aasta jaanuaris.

Mida tooksid enim esile enda sulest ilmunud paladest / plaatidest?

Kindlasti soovitaksin oma Trio viimast albumit 3+2 (saadaval Apple Musicus, Spotifys, Youtube’s)

Kui lubad endale unistada, siis mis võiks Eestis tegevmuusiku jaoks paremini (korraldatud) olla?

Mis puudutab korralduslikku poolt, siis olen üsna „halb“ nõudja ja viriseja. Ma arvan, et kui on hea asi, siis küll see ka ära korraldatakse. Kuid eks asjade õnnestumiseks peab ka ise „kätt pulsil“ hoidma. Võib olla võiks olla rohkem võrgustikke välismaa klubide ja esinemiskohtadega. Et kui on näiteks hea kava, siis on kohe teada võimalused, kuidas sinna esinema saada.  

Lisa juhatavaid linke  oma muusikale.

Trio FB leht: https://www.facebook.com/pentjarvetrio/

Minu youtubei leht: https://www.youtube.com/@pentjarve/

Previous

MUUSIKUD MUUSIKAST: Jörgen Pakkas

Next

MUUSIKUD MUUSIKAST: Artis Boriss

Check Also