Brad Jurjens on kitarrist, keda teatakse eelkõige jõulise rock’i- ja metal’i-taustaga muusikuna. Tänavu astub ta esimest korda üles Augustibluusil ning teeb seda Bluule sarjas, kus kitarr kohtub luule, hetke ja laval sündiva spontaansusega. Kuna Brad on ajakirjale Kitarr varem oma muusikuteest pikemalt rääkinud, keskendume seekord sellele, kuidas rokilise energiaga kitarrist leiab endale koha poeetilisemas bluusiõhustikus koos Mihkel Raua ja Georg Meriloga.
Tänavusel Augustibluusil astud üles Bluule õhtul koos Mihkel Raua ja Georg Meriloga. Milline on sinu roll selles koosluses?
Brad Jurjens: : Kui Georgi ja Mihkli roll on sõnaline — nemad loevad luulet —, siis mina saadan neid kitarriga, lähtudes loetava meeleolust.
Bluule ühendab sõna, meeleolu ja muusika. Kuidas sina kitarristina sellises formaadis mõtled?
Kuna see on minu esimene kord midagi sellist teha, siis ega ma ei teagi päris täpselt kuidas lähenen. See ongi kõige põnevam, et kõik selgub alles laval, hetkes ja tegevuse käigus.
Kui palju on sellises õhtus ette kokku lepitud ja kui palju sünnib kohapeal, hetke, teksti ja publiku pealt?
Kokku on lepitud ainult see, et Mihkel ja Georg loevad luulet ja mina mängin taustaks kitarri. Keegi meist ei tea enne lavale minekut täpselt, mida teised teevad — kõik, mida publik laval näeb, sünnib nende ees spontaanselt.
Milline kitarri kõlavärv sinu jaoks sellises poeetilisemas blues’i-õhustikus kõige paremini töötab?
Eks see paistab — ilmselt tuleb fine tuning alles laval teha. Aga kuivõrd tegemist on ikkagi bluusifestivaliga, siis püüan leida midagi Gary Moore’i- ja SRV-laadset (Stevie Ray Vaughan), kuna need kaks on bluusimaailmas minu suurimad eeskujud olnud juba noorest peale.
Sind tuntakse väga jõulise ja rokiliku kitarristina. Kuidas muutub sinu mäng siis, kui lava keskmes ei ole ainult bändienergia, vaid ka sõna ja paus?
Tahaks isegi teada 🙂
Värske uudisena oled seotud uue rock/metal-bändiga KURIVAIM. Mis vajadusest või loovast impulsist see bänd sündis?
Vajadusest bändi teha. Ma leidsin, et ei suuda ikkagi ilma ühtegi bändi kuulumata elada, ja kuna Must Hunt on millegi tõttu juba üle aasta mingisuguses veidras varjusurmas olnud, siis otsustasingi enda bändi asutada. Sattusin eelmise aasta teises pooles juhtumisi kokku nii laulja kui trummariga, kes mulle täpselt sobisid —ja nii ta läks.
Kuidas elab sinus korraga kõrvuti KURIVAIMu sirgjoonelisem rock/metal-energia ja Bluule õhtu peenem, sõna ning pausidega arvestav kitarrimäng?
Eks nad peavad kuidagi hakkama saama. Proovin oma rocki/metali energia selleks ajaks maha keerata ja ennast bluusi lainele sättida. Meie esinemine on laupäeval, aga ma saabun reede õhtul ja proovin kohe võimalikult palju sellesse meeleolusse sisse elada.
Kas Bluule õhtu jaoks tuleb repertuaari või muusikalist materjali eraldi valida või kohandada?
Absoluutselt mitte. Georg ja Mihkel peavad küll oma luulet ette valmistama, aga ma saan aru, et minult oodatakse eelkõige spontaansust.
Milline on sinu suhe bluusiga praegu?
Tinistan tihti, aga salaja —ma ei saa ju jumala eest oma karmi metali-mehe mainet määrida 🙂
Augustibluusil on eriline atmosfäär. Kas Haapsalu linn, publik ja festivaliformaat mõjutavad ka seda, kuidas sa lavale lähed?
Kuna see on minu esimene Augustibluus, ei oska ma veel öelda, milline atmosfäär seal valitseb. Arvan siiski, et minu lavalist olekut see otseselt ei mõjuta.
Georg Merilo ja Mihkel Raud on mõlemad tugeva sõnalise kohaloluga loojad. Kuidas kitarr sellises koosluses tekstiga suhestub ja kas on võimalik, et Mihkelgi võtab sel õhtul kitarri kätte ning sünnib mõni ühisesitus?
Kitarr ei astugi dialoogi. Ta on seal vaid luule taustaks. Mis Mihklisse puutub, siis saan ma aru, et tal on laval oleku ajal karmilt keelatud kitarri puutuda või isegi kitarri poole vaadata 🙂
Kui peaksid seekordse Bluule õhtu meeleolu kirjeldama ühe kitarrikõla või ühe bluusifraasiga, siis milline see oleks?
TWANNNGGGGG
