Esmaspäev, mai 20 2024

Kristjan-Robert Rebane on multiinstrumentalist ja helilooja

Mis Sinu muusikuelus hetkel kõige värskemad uudised on?

Maikuus näeb ilmavalgust koosseisu See Pole See Trio plaat „Upcycled 60’s“, millel kõlavad tuntud estraadiaja lood hoopis teistsuguses arranžeeringus. Plaadil mängivad-laulavad ka Tobias Tammearu ja Jana Kütt. Plaadiesitluskontsert toimub 20.mail Kellerteatris. Piletid saadaval Fientas: bit.ly/43YNt5i

Samuti on saates „Uus Laul“ kõlamas Marianne Leiburiga kahasse kirjutatud lugu. Suvel on palju kontserte nii Stefani, „See Pole See“ trioga, Sadamasillaga, Tobias Tammearu Trioga, peobändiga Cherrywood ja ka mõned üksikud korrad Dagöga.

”Kohtumisrajad” Muusika: Marianne Leibur, Robert Rebane; Sõnad: Marianne Leibur, Terje Terasmaa
See Pole See Trio: Robert Rebane, Jana Kütt, Tobias Tammearu – Foto Polina Soyref

Räägi palun oma pillidest, valikutest, kuidas basskitarrini, kitarrini ja akordionini jõudsid ja kas vahepeal veel mõni instrument paelus ja mis pille valdad?

Minu esialgne muusikaarmastus sai alguse juba 90-ndate lõpus, kui olin alles lasteaias. Minu isa, Valdo Rebane, kes on aastakümneid tegelenud rahvatantsujuhina, võttis mind iganädalaselt kaasa oma trennidesse. Seal siis kõlasid lood alates Kukerpillidest kuni lõpetades ka mõne välismaise folkansambli lugudega. Ega sel ajal veel ükski pill liialt huvi ei pakkunud, kuid laulda meeldis mulle hirmsasti. Seda nägi ka minu lasteaia muusikaõpetaja, kes minuga meelsasti lisatunde tegi, et laulud ikka ilusti selgeks saaks.

Kuna isaga sai käidud suvel kaasas erinevatel rahvusvahelistel festivalidel, siis seal oli peamiseks saateinstrumendiks tantsijatele akordion, nii see huvi mul esialgu väidetavalt tekkis.

Muusikakoolis akordionitunnis 2004/2005a. Foto erakogust.
Trummidel. Foto erakogust
Põhikooli ballil esinemas – Foto erakogust

Ise küll mäletan, kuidas pärast akordioniga tutvumist küsisin ema käest, et kas ikka kitarri ei saaks õppida, sest mulle meeldis tol ajal Jaagup Kreem väga, kuid väidetavalt oli kitarrirühm juba täis. Nüüd tagasi vaadates oli see väga hea, et sinna rühma ei mahtunud ja sattusin hoopis Olivia Kalluste käe alla akordionit õppima Nõmme Muusikakooli.

Esimesed sellised meeldejäävad kogemused pilliga sain kohe varakult, sest minuga koos õppis (küll muidugi palju vanemas klassis) Andres Kõpper, NÖEP. Ühel kevadisel arvestusel mängis ta lugu „Blue Moon“, mis mulle tohutult meeldis. Kuna sel ajal juba üritasin erinevaid tantsulugusid ka pilli peal ise selgeks õppida, siis mõtlesin, mis see jazz-standard siis ära ei ole. Nii ma siis suvi otsa otsisin õigeid noote ja septembris mängisin juba ka õpetajale ette, kuigi B osa oli väga katkendlik, sest kalduvused olid nii suured, et selle väikse akordioni vasaku käe bassinuppude reas neid noote ei olnud pillil olemaski.


Korraks olin omakandis ka kuulus mees, sest olin sattunud Reformierakonna reklaami, kus Edgar Savisaar minult akordioni ära varastas. See seik muidugi tõstis tuju. Minu põhikooli klassis ei olnud ühtegi teist suurt muusikahuvilist tol hetkel võtta.
Ma enam ei mäleta, et kas ma olin kolmandas klassis või olin veel noorem, kui Võrus toimunud akordionistide laagris käis töötuba tegemas ja orkestrit juhtimas tore akordionist nimega Lars Holm. Tema andis mulle võimaluse siis ühes bluesi loos bluesiskaala peal improviseerida. See oli vist esimene kord, kui ma ise sain valida, mida ma mängin ja ma arvan, et järgmised 4 aastat vähemalt ma mängisin kodus bluesiskaala peale erinevaid soolosid. Sama meetodit kasutades tegin oma üldklaveri lõpueksami, kus esitasin kolm omaloomingupala. Minu õpetaja võibolla veel luges läbi, et lihtsalt improviseerin, kuid teine õpetaja oli veendunud, et ma peaksin neid lugusid ka suures saalis kontserdil esitama. Õnneks suutsin viisakalt keelduda.

Vahepeal juba sai ka emaga räägitud, et ehk oleks aeg tulla muusikakoolist ära, sest ega mulle ei meeldinud seal väga kohal käia, samuti olin muusikaajaloo õpetaja täielikult välja vihastanud oma „heade“ naljadega ja solfis olin juba ühe korra ka istuma jäänud. Kuid õnneks sel samal ajal ilmus minu ellu üks tore mees nimega Rain Eendra, kes tutvustas mulle, et laulmine ja kitarrimäng võib millegipärast teistele inimestele meeldida. Nii ma siis võtsin tema kitarri ja õppisin need samad akordid, mida tema oli aastakümneid harjutanud, mõne kuuga selgeks. Samuti isikliku arvuti saamine ja YouTube ning Wikipedia lehtede avastamine tegid minust mingiks ajaks täiesti hullumeelse muusikakuulaja ja uurija. Olid erinevad perioodid: The Beatles, The Who, Guns & Roses, Ruja ja teised.

Kuna mu ema ikkagi ei andnud minu osas alla, siis ta viis mind ka tihti erinevatele kontsertidele, kust avastasin enda jaoks nii Richard Bona, Big Bandi muusika kui ka tulevase Otsakooli õppejõu Tiit Kalluste.

Kristjan-Robert Rebane Foto Sadu-Triste Juurikas

Samuti sel ajal tärkas minu klassikaaslasel Otto-Karl Grünbergil suur huvi muusika vastu. Tema kuulas punki ja mina rohkem biitleid. Oma peas mõtlesin, et tema on Lennon ja mina McCartney. Kuna Ottol oli elektrikitarr ja bändi oleks olnud vaja bassi, siis küsisin endale sünnipäevaks esimese basskitarri. Tegime minu kodu keldris „bändi“ ja üritasime erinevaid lugusid mängida, kuid kuna me häälestamisest suurt midagi ei teadnud, siis need salvestused (mis mul on kuskil isegi alles) kõlasid ikka väga jubedalt. Kusjuures minu esimene basskitarr on nüüd Ottol kasutusel, kinkisin selle talle siis, kui olin saanud endale uue pilli ja läinud Amsterdami õppima. Samuti olin laadinud mõned videod YouTube, kus mängin akordioniga näiteks lugu Let it Be’d või Yesterday. Tol hetkel oli hullumeelne, et ühel neist videotest oli paarkümmend tuhat vaatamist. Samuti tegin mõned videod, kus mängisin ükshaaval erinevaid pille sisse, sest tol hetkel, enne Jacob Collieri imelisi arranžeeringuid ja videoid, oli mulle ka suureks inspiratsiooniks juutuuber MysteryGuitarMan.

Kuigi põhikooli lõpus üritas mitu õpetajat mulle selgeks teha, et peab minema ikkagi gümnaasiumisse ja kui ma lähen kutsekasse, siis sealt edasi on väga keeruline kuhugi minna, jäin endale kindlaks. Mäletan isaga sõitmist Nõmmel ja arutlemist, et kas Otsakool on ikkagi õige koht minu jaoks. Õnneks pean tänama oma vanemaid, et nad on alati mind toetanud ja tol hetkel oli ka isaga vestlus see, mis mind tõenäoliselt selle otsuseni lõpuks viis. Otsakooli algusest mäletan esimest bänditundi. Seal oli peale minu basskitarril (minu suur eeskuju) Martti Laas,  trummidel Karl Helmeste, laulis Triin Lutsoja ja kitarri mängis Rauno Laikjõe, kindlasti oli seal keegi veel. Kui õpetaja Meelis Punder esimese loo meile ette andis ja Helmeste loo lahti luges, siis see esmakordne kohtumine bändis mängimisega tõi mu näole  naeratuse ja sellise emotsiooni, mida ma olen vist pärast seda hetke tundnud ainult siis, kui ma esimest korda ise autot roolisin ja kui mu poeg sündis.

Otsakooli ajal toimus mu elus nii palju muutusi ja tutvusin nii paljude erinevate muusikastiilidega.

Pillikud – Karl Pennar, Tobias Tammearu, Jana Kütt, Marianne Leibur, Robert Rebane, Ann Mäekivi

Kõik muusikud mu ümber mängisid ju neid pille, millega leidis vabalt esinemisi ja sai ka bändides mängida. Nii ma siis soojendasin oma klahvimängu oskusi uuesti üles. Sai ka bändides mängitud, kuid hing ikka ihkas veel millegi muu järele.

KRR Trio – 2015 Taffclub, Kristjan-Robert Rebane, Robert Nõmmann ja Ramuel Tafenau. Foto erakogust
bändiga Dopamiin Otsakooli juubelipeol klahvidel 2019 a. Foto erakogust

Ma arvan, et basskitarri olulisuse minu ellu tõi pea ainuisikuliselt Martti Laas. Varem ma ei olnud basskitarrist palju lugu pidanud, kuid tema mäng ja lähenemine avas minu jaoks täiesti uue vaate sellele instrumendile. Kindlasti käis ka sinna juurde meie sõprus ja Martti erakordselt hea muusikamaitse. Ta oli ka piisavalt lahke, et andis mulle oma korraliku pilli vahepeal koju kaasa, et saaksin sellega mängida. Nii said alguse ka minu esinemised basskitarriga. Alguses käisin üksinda mängimas mõnes restoranis, kuhu võtsin kaasa kõik oma pillid ja looperi, et saaks ikka nii palju erinevaid kihte luua kui võimalik. Vaevalt, et tegu oli restorani jaoks sobiliku muusikaga, kuid ära mind ka sealt ei aetud.

Ann Mäekivi, Robert Rebane, Martti Laas – nepaalis tänaval 2018

Basskitarr muutus minu jaoks põhipilliks alles aastal 2015, kui Otsakool oli lõppemas ja hea sõber Markus Eerman oli läinud Amsterdami Konservatooriumisse õppima ja kutsus ka mind sinna.

Kuna olin pikalt mõelnud, et EMTAsse ei tahaks kohe minna,  see on ju Otsakoolist kiviviske kaugusel, kandideerisin sinna akordioniga. Kahjuks oli akordion selle kooli jaoks väga jazzikauge pill ja mul soovitati mõne muu pilliga proovida. Nii ma siis võtsin julguse kokku ja sõitsin Amsterdami basskitarriga koolikatsetele. Bassivõtit ma tol hetkel ei osanud üldse lugeda ja bassitehnika oli leebelt öeldes kehv.

Amsterdami stuudios bändiga IKS 2016 a. Foto erakogust
Kristjan-Robert Rebane Amsterdamis bändiga IKS 2016 a. Foto erakogust
Jazzkaare Linnaruumiprojekt -Foto Erlend Arras
bändiga – Kristjan-Robert Rebane, Ashton Sellars, Alex Brajkovic – 2017 a. Horvaatias. Foto erakogust
Eesti Otsib Jazzistaari Noor talent-2015 Foto Marko Kivimäe

Paar aastat hiljem ülikooli lõpetades ma küsisin oma õppejõudude käest, et miks nad mind vastu võtsid. Nad ütlesid, et tehnikat ja noodilugemist saab inimesele õpetada, kuid musikaalsust ei saa. Ju siis ma olin piisavalt musikaalne, et saada endale veel sel ajal kohati kauge pilliga kooli sisse.  

Koolis sain ka kohe erinevatesse bändidesse mängima, kuna seal õpib nii palju sama eesmärki taga ajavaid inimesi, siis ei olnud ebatavaline, et ma mängisin ühel nädalal 13-nes erinevas bändis. Kõik tahtsid õppida, areneda, mängida. Amsterdamis jäi vahepeal akordion täiesti tahaplaanile, kuid ühel hetkel mu kursakaaslased kutsusid mind Gipsy jämmile akordionit mängima ja nii avastasin ka mina jälle selle pilli enda jaoks.

Amsterdamis akordioniga 2017a. Foto erakogust

Amsterdamis olles oli mul paar põhikoosseisu, kus mängisin peamiselt basskitarri. Üks nendest – IKS – esines ka kahel järjestikul aastal Eestis. Nendega mängisin üle kolme aasta ja andsime vähemasti 30 kontserti nii Hollandis kui ka Belgias ja Eestis. Samuti sai esinetud palju koos Ashton Sellarsi ja Alex Brajkoviciga. Kusjuures Ashton oli just hiljuti ka Grammydele nomineeritud. Selle trioga tegime iganädalaselt mitu proovi ja üritasime minna nii süvitsi erinevate taktimõõtude kombineerimisega kui võimalik. Sellele aitas muidugi kaasa ka Alexi suur huvi India rütmide vastu. Ühikas ta elas minust korrus madalamal – ütleme nii, et vaikust väga kodus ei olnud.

Palun jaga oma muljeid muusikaõpingutest Amsterdamis. Kaua seal basskitarri jms õppisid ja võrdle palun Eestis pakutava samalaadse hariduse andmisega, Missuguseid olulisi erinevusi on või polegi?

Amsterdami konservatooriumis oli tajutav väärtushoiak, et igast inimesest, kes seal õppima asub, tuleks väga hea muusik. Kui olid solfis või mõnes muus aines nõrk, siis sellele leiti alati mingisugune lahendus, kas nõrgemast grupist alustamise või kordamise näol. Kui sul läks erialas hästi, mängisid paljudes bändides ja olid nõutud, siis mõni üksik läbikukkumine ei muutnud midagi. Põhimõte ei olnud olla hea õpilane, vaid hea muusik.

Raske on võrrelda Eestiga, sest ühes õppeasutuses on jazzosakonnas loetud hulk inimesi ja teises paarsada. Eks need paarsada õnnelikku, kes Amsterdami konservatooriumisse õppima satuvad, on ka üle maailma sinna kohale tulnud ainult ühel eesmärgil – saada sellest koolist kõik ja saada ise väga heaks muusikuks. Seda saab võrrelda minu õppimisega Tallinnas, kus ma isegi kooli kõrvalt tegin kõiki esinemisi ja olin juba skeenes sees, sestap ka kooli tihti ei jõudnud ja pigem olid kõik muud asjad huvitavamad, kui need loengud ja tunnid. Amsterdamis olid enamus ajast ainult kooliga seotud, ehk need huvitavad asjad toimusid just selles kolmeteistkümne korruselises klaasmajas.

Mastaabi vahe tuleb ka välja kõikides valikainetes ja bändides. Nagu eelnevalt sai mainitud, siis mängisin vahepeal kolmeteistkümnes bändis, nendest hea 6 või 7 olid kooli poolt pakutud ansamblid. Alates crossover-koosmängust kuni tabla rütmide ansamblini välja. Võimalusi oli nii palju, et neli aastat oli ühtpidi piisav, kuid teistpidi ei jõudnud isegi kõigi oma kuuekümne kursakaaslasega koos musitseerida. Samuti tegutses koolis iganädalaselt kaks bigbandi, kuhu minul ei olnud nelja aasta jooksul kordagi võimalust panustada, sest järjekord oli nii pikk.

Eks mõnele tundus see konveiermeetodil õpilaste õpetamine, nagu ka USAs tihti on, kuid mina seda liialt ei tundnud, sest oma erialaõpetaja Lene Te Voortwis-iga sain väga hästi läbi ja tema lähenemine oli kõike muud kui konveierliinil. Bassiõpetajaid oli koolis viis, nendest neljalt sain ka mina selle aja jooksul tunde. Mõnega klappis paremini, mõnega halvemini. Kui tahtsid õpetajat vahetada, siis see oli väga tervitatav ja keegi sellele halvasti ei vaadanud.

Kolmanda aasta lõpuks oli juba tekkinud selle keskkonna vastu väike trots ja mõtlesin, et peaks minema Portugali Erasmusega vahetusse. Peale poolt aastat Portos ülikoolis bassi õppides sain väga tugeva lükke, et jälle Amsterdami minna tagasi ja olin väga õnnelik kui sinna jõudsin.

Amsterdami konservatooriumi neli aastat saab kokku võtta nii:  Kool andis igale tudengile esimeseks õppeaastaks mentori.

Esimesel aastal õpid palju teooriaaineid, erialas tegeletakse probleemide lahendamisega ja vastavalt kompententsusele ka improviseerimise jms. Pead suhteliselt palju tegema igal pool samu asju, mida teevad kõik teised. Teisel aastal jätkub kõik sarnaselt (kõige tõenäolisem aasta koolist lahkuda) Kolmandal aastal antakse juba suhteliselt vabad käed, saad ise valida endale teooriaained, lisategevused erialas ja tegeleda juba rohkem “enda asjaga”. Neljandal aastal räägitakse palju sinust kui artistist, muusika tööstuse poolest ja erialas on juba täielik vabadus otsida ennast ja valmistuda 45min pikaks lõpueksamiks.

Ühtegi uurimustööd ei nõuta ja pigem panustatakse sellele, et sina ise tahad igapäevaselt uurida oma instrumendi, muusikastiilide ja ajaloo kohta. Muusikaõpetuses oli kõige suurem erinevus see, et rütmidiktaate ei koputa ega plaksuta keegi. Kõike tuleb laulda, kas siis svingides või kuueteistkümnendik baasil. Polnud varem seda nii teinud ja see aitas üleüldise fraseeringu pilli peal kohe korda saada. Samuti solfis tehti hoopis teistsuguseid harjutusi, mille eesmärk on su aju treenida kuulma asju ette, mitte esitama seda, mis on nõutud. Ehk helistike vahetused sujuvalt ja kõik sellised harmoonialahendused, mida ma varem ei suutnud kunagi peas lahti harutada.

Kolmanda aasta solfedžo pühendus salvestustelt detailide väljakuulamisele. Nt, kas selles loos sellel minutil on klaveril keskel voicingus ka üheksas aste või mitte. Matemaatiliselt tundub lihtne, kuid seda nt bigbandi salvestuselt välja kuulda on üpris keeruline. Bändides sai lihtsalt väga palju mängitud, soleeritud ja vaeva nähtud detailidega. Sellist muusikuna kasvamist ei kujuta meie koolides ette, sest meil pole nii palju eriilmelisi muusikuid. Kolmteist bändi, kolmteist erinevat trummarit, pianisti, kitarristi, lauljaid, saksofoniste jne.. See on kõige parem elukool.

Ja muidugi ei saa jätta mainimata, et lihtsalt kohtuda inimestega Taiwanist Brasiiliani ja Uus-Meremaalt Kanadani on erakordselt lahe.

Kuidas sisseastumiseksamid tegid Amsterdami, käisid kohapeal või üle veebi sai ka?

Tuli ikka kohale minna ja mängida kohaliku bändiga, keda näed 15 minutit enne eksamit. Et kõigil oleks sarnased võimalused.

Millega tänasel päeval tegeled, mida salvestad, kus esined, kus õpetad, kus õpid jne😊

Praegusel ajal tegelen peamiselt vabakutselise muusikuna ja õpetan ka Kiili Kunstide Koolis basskitarri. Koosseisud, kus praegu mängin: Stefani saateansambel, See Pole See Trio, Tobias Tammearu Trio, Alfa Collective, Ingra, Cafe Theatrali saatebänd (Draamateater), Cherrywood, Ivi Rausi Trio, Sadamasild, Puhkuseloomad…

Stefani bänd 2022a – Jaagup Jürgel, Charles Zobel, Stefan Airapetjan, Robert Rebane, Kalev Värk – pilt Alina Birjuk

Samuti astun iga päevaga sammu rohkem enda projektide kas taaselustamise või loomise poole. Bänd Pillikud tegeles aastaid oma muusika kirjutamise ja ka väljaandmisega, kuid viimased paar aastat oleme rohkem oodanud seda õiget hetke. Ega õiget hetke kunagi ei teki, vaid see tuleb lihtsalt võtta ja ära teha.

Millal tundsid, et muusika on sind päriselt endale saanud? Mis sündmused ja valikud selleks pidid juhtuma?

Muusika on mind saanud endale, aga ka mina olen muusika täiesti ära unustanud. Neid kokkusaamisi on olnud mitmeid. Esimene ma usun on seotud selle sama Otsakooli esimese bänditunniga, siis kindlasti Amsterdamis õppides ja nüüd viimane oli alles 9 kuud tagasi.

Kogu Covidi perioodi hoidis minu pead veepeal hoopis videotöö ja striimimine. Õnneks oli pea kõik videod seotud muusikaga. Tegime sõpradega Philly Joe’s TV-d, filmisin õpitubasid, lugesin Eesti Kontserdile reklaame sisse ja tegin ka videotööd, kuid kõik muutus siis, kui otsustasin minna päriselt videotööd tegema.

Läksin tööle Elisasse videoosakonda. Seal töötades sain aru, et kui inimene on päriselt milleski hea, siis ta peab ka sellega tegelema. Nii ma siis andsin peale kuut kuud sisse lahkumisavalduse ja pärast seda olen tegutsenud ainult muusikuna. Enne seda kogemust oli ka mul täielik trots peobändides ja muudes projektikoosseisudes mängimise vastu. Kuid millegi pärast peale Elisas töötamist sain ka sellest probleemist üle. Kui tahta jällegi pead vee peal hoida, siis tuleb ka vahetevahel oma ego alla suruda ja otsida rõõmu teistsugusest muusikast. Ja oi, kui palju rõõmu ma olen sellest endale leidnud.

Eestlane pole aldis kiitma, kuid hea sõna kahtlemata inspireerib ja innustab. Millal sind viimati kiideti muusika eest?

Eelmisel laupäeval Rakveres toimunud Cherrywoodi bändi mängul ütles üks üpris tüütu tegelane, kes meie backstages aega tahtis veeta, et „kurat, kui ikka bassimees mängib hästi ja trummar ka, vot no siis on alles hea bänd!“

Keda ise kiidaksid Eesti muusikamaastikul?

Eks neid inimesi, keda kiita oleks, on ju palju, kuid tooksin välja paar nime. Esiteks Ahto Abner, kes on lihtsalt imeline trummar ja produtsent. Praegu mängime koos Draamateatri tükis „Cafe Theatral“ ja seal tema lähenemine ja muusika teenindamine on mind väga palju õpetanud. Samuti on minu jaoks väga tähtsal kohal Kirke Karja ja tema pühendumine oma asjale. Neid muusikuid on vähe, kes oleksid 100% ainult oma muusikale pühendunud ja kes ka aitavad teisi muusikuid samale teele. Kirkega vestlused on alati väga mõtlemapanevad ja aitavad tihti oma isiklikele muusikaga pahuksis olemistele vastuseid leida. Kiidaksin ka kitarristi Jaagup Jürgelit, kes on erakordselt maitsekas kitarrist. 

Ega diplom ei tee veel profiks. Mis (peale paberi) eristab sinu arvates profimuusikut harrastusmuusikust?

See on üks väga keeruline teema, millele saab vastata mitut erinevat moodi. Esiteks muidugi on profimuusik isik, kes valdab oma pilli erakordselt hästi. Samas profiks teeb ka kogu muusikamaailmast arusaamine ja nende valude ja rõõmudega toimetulemine. Kindlasti mängib professionaalsuses rolli ka õigel ajal õiges kohas olemine, ettevalmistus ja oskus kriitiliselt nii enda mängu kui ka kogu koosseisu kõla hinnata. Proff ei tee ennast muusikast tähtsamaks, vaid teenib muusikat.

Mis ja kus on koht, kus vabal õhtul meelsasti aega veedaksid? Kui on avalik koht, siis kes võiks olla seal laval?

Mulle väga meeldib aega veeta oma stuudios ja seal lihtsalt kuulata muusikat või ise musitseerida. Samuti ei ütle ma kunagi ära vabast nädalavahetusest Kanepi kandis maal või ka spaas selili ujumisest.
Kui peaksin viibima avalikus kohas, kus mängib muusika, siis Karmen Rõivasseppa muusika jaoks oleksin alati valmis kodunt välja tulema.

Soovita pala, plaate, kontserte, mis sinu arvates on (viimase aja) parimaid kuulamiselamusi.

Kuna tihti on nendel päevadel, kui kontserdile saaks minna, juba endal esinemine, siis väga laividele ma ei satu. Hiljuti just käisin kuulamas Anna Regina Kalki trio esinemist Philly Joe’s ja see jättis mulle väga sügava mulje.
Plaatidest olen peamiselt natuke vanema kraami kuulaja ja leian end iganädalaselt ka oma lemmikute juurde tagasi minemas.

1. Ari Hoenig „NY Standard“ album. Kuulasin seda Amsterdami aegadel pea igapäevaselt. Ja siiani avastan seal detaile, mis on varem jäänud tähelepanuta. Ja muidugi ka Ari Hoenig on mu lemmik trummar.

2. Brad Mehldau Trio „The Art Of Trio VOL.1“ Üks vaieldamatuid lemmikuid.

3. Larry Goldings, Jay Bellerose, David Piltch „Music from the front room“. Viimase aja kõrvauss, mida ma pidevalt kuulan. Selle albumi juures meeldib mulle see lihtsus, millega neid lugusid esitatakse. Puudub ego, puudub ülepanemine – puhas mängurõõm

4. RAYE – Tiny desk concert. Sattusin selle peale just paar päeva tagasi ja väga meeldisid arranžeeringud ja muidugi ka lauljatari lähenemine muusikale.

5. Julian Lage „Live in Los Angeles“ – minu lemmik kitarrist, kas akustilisel kitarril, trios või ka akustilistel salvestustel. Seda albumit olen ma usun paarkümmend kui mitte ka sada korda vähemalt kuulanud. Jällegi see mängurõõm ja Juliani imeline kitarrikäsitlus. Olen tema mängult üritanud ka enda mängimisse šnitti võtta ja temalt saab ka õppida seda, kuidas peaks üks tänapäevane jazzartist oma muusikat „reklaamima“. Ma usun, et enamus inimesed on tema avastanud läbi YouTube videote, mis on erakordselt hästi filmitud ja kogu see produktsioon tekitab juba eos huvi tema vastu.

Mis on sinu enda sulest ilmunud paladest/plaatidest/videotest , mis on eriti kallid või mida esile tooksid?

Ma olen andnud suhteliselt vähe muusikat välja, kuid nendest üksikutest lugudest tooksin kindlasti välja:
Pillikud „Unelus“. See on omamoodi austusavaldus ka kogu biitlite perioodile ja deetsimites kitarri mängimisele.

Tobias Tammearu Trio „Gerta“. Lugu, mille kirjutasin Amsterdami lõpueksami jaoks. Järgnev kõlab imalalt, kuid ärkasin hommikul ülesse ja see meloodia käis minu peas ja kuidagi jäi käima. Tõusin siis voodist püsti ja kirjutasin selle kohe lehele üles ja lisasin sinna juurde ka harmoonia. Lugu sai valmis ca 10 minutiga. Lugu sai nime minu õelapse järgi, kes oli just samal nädalal ka sündinud.

See pole see Trio „Unelind“. Selle loo juures on antud mulle täielik vabadus interpreteerida kahe salmi vahele midagi, mida ma kunagi ette ei tea ja igal kontserdil on see midagi teistsugust. Minu jaoks on see üks väheseid hetki praegu, kus ma olen täiesti üksi ja nn alasti laval ja üritan luua midagi, mis kõnetaks ka publikut.  

Kui lubad endale unistada, siis mis võiks Eestis tegevmuusiku jaoks paremini (korraldatud) olla?

Suurem unistus oleks see, et toetuste ja muude taoliste meetmete juurde tuleks ka suurem nõuandmine ja struktureeritus. Ega lõppude lõpuks pole vaja toota plaate ja muusikat ainult selle jaoks, et keegi sai Kulkast selle jaoks toetust. Plaate võiks suuta muusikud välja anda nii, et need saaksid ka kõlapinda ja sellel oleks päriselt struktureeritud äriplaan. Ega igale muusikastiilile ei ole paratamatult palju kuulajaid, kuid kui artist on tõsiseltvõetav ja väga hea, siis ma ei kahtle, et hea plaaniga võiks jõuda ka padujazzmuusik või ükstapuha mis muust žanrist kui pop, ka väga suure hulga tavakuulajateni. Siin kohal tooks alati näiteks oma ema, kes ei ole nüüd väga haritud muusika osas, kuid kes on tavakuulaja kohta väga kriitiline näiteks tekstide, lavalise oleku ja ka muusika osas. Nii palju on detaile, mida tegelikult koolis ei õpetata ja mis aitaksid muusikutel jõuda kaugemale.

Muusika on üks osa kontserdist, sinna juurde käib veel mitmeid detaile. Siin ongi hea näide see sama Julian Lage (okei, pole küll väga padujazz), kuid videod ja hästi läbimõeldud plaan võib sind ka oma kuulajaskonnast kaugemale viia. Kui iga projektiga kaasneks ka selline töö, siis kindlasti oleks muusikutel palju lihtsam ka enda muusikaga välismaale esinema minna. Väga palju on projekte, mis tulevad välja ühe plaadiga ja peale mõnda kontserte või aastat pannakse allesjäänud 150 plaati keldrisse ja lõpetatakse see projekt ära. Kuid kui antud asutuste poolt saaks artistidele pakkuda pikemaajalist plaani ja struktuuri, mis sind pidevalt pildis hoiaks, siis äkki kestaksid projektid ka kauem. Õnneks on tekkimas ka suur hulk uusi mänedžere, kes loodetavasti suudavad just nende teemadega artistidele abiks olla ja neid edasi aidata oma unistuste poole. Võiks olla elementaarne, et kõik vabakutselised tegevmuusikud oleksid ravikindlustatud. Eestis on ju üldiselt muusikuna kõik hästi, kuid see teeb meid ka paratamatult natukene mugavaks.





Previous

Muusikud Muusikast: Artur Skrõpnik

Next

Muusikud Muusikast: Anna Regina Kalk

Check Also