Kolmapäev, detsember 7 2022

Lauljal, kitarristil ja heliloojal Mihkel Raual on käsil tegusad päevad. Just tuli välja tema seitsmes raamat, muusikategemisest ja -elust pajatav „Ühes väikses Eesti linnas“. Samuti teeb ta täie tõsidusega bändi, mille koosseisu kuuluvad peale Mihkli veel Antti ja Eric Kammiste, Mikk Simson ja Hendrik Tamberg. Mihkliga kohtusime ühel sombusel novembrikuu päeval, et rääkida peaaegu eranditult kitarrimängust ja kitarridest.

Tekst: Andri Riid
Fotod: Leon Metsallik

Värske raamatu tutvustuses on kirjas, et „olen mänginud tosinas eesti bändis. Ja veel tosinas, mis märkimist ei vääri. Olen kirjutanud paar täitsa head laulu. Lasknud raadios muusikat, teinekord neli-viis tundi jutti. Juhtinud telekas muusikasaateid ning kehastunud talendikonkursil ebaõiglaseks kohtunikuks.“ See ei ole ju muidugi kõik, lisaks on juhitud ka hulgaliselt mitte-muusikasaateid, kirjutatud raamatuid, isegi poliitik on oldud. Kui tihe või järjepidev on selle kõige kõrval olnud kokkupuude kitarriga? Singer Vinger on tehniliselt kogu aeg tegutsenud, teised bändid aga tulnud ja läinud. Kas see ongi käinud – nagu väljapoole paistab – hoogudena, või on sellega mingi teine teema?

See on väga hea küsimus, samas ka laetud küsimus, millele lühidalt vastata on võib-olla raske. Kitarrimänguga on mul olnud kirglikumaid hetki ja hetki, kus ta on tõesti jäänud praktilise elu varju, aga kitarr ei ole minu elust kunagi ära kadunud. See on nagu armastus või minu poolest elukaaslane. Ma tean, et see on hästi äraleierdatud ja seksistlikki, aga kitarr on naisega ses mõttes võrreldav, et tema kohalolu ja olemasolu on õudselt oluline. Aastate lõikes on mul kaks-kolm kitarri ikka majapidamises olnud ja viimasel paaril aastal olen ma neid üksjagu juurde soetanud, nii et käeulatuses on kogu aeg tosinkond pilli.

Aga tõsi on see, et minu areng kitarrimängijana seiskus tegelikult enam-vähem siis, kui ma Singer Vingerisse läksin. Et olid need lood, mida me mängisime ja ega mul ambitsiooni peale nende partiide midagi muud kitarril mängida väga pikalt ei olnud. Omaenda ansamblis Mr Lawrence oli mul kitarrimängija, kes mängis minust paremini, mina olin rohkem laulja ja rütmikitarrimängija, kitarristina ebaoluline tegelane. 

Uue kirega kitarrimängimise juurde sööstsin siis, kui Lenna Kuurmaa mind oma ansamblisse kutsus. Siis ma täiustasin oma pedalboard’i ja instrumente. Siis tuli jälle muu elu peale, läksin sealt bändist ära ja kitarr oli mu jaoks jälle olemas niipalju, kui oli vaja seda Singer Vingeriga mängida. Viimased 3-4 aastat olen jälle väga kitarrimängu juures tagasi.

Noorena oli Mihkel Raud kitarristina nii-öelda imelaps. Singer Vingeriga liitumine leidis aset õrnas eas 16 aasta vanuses. Kuidas kitarrimängu õppimine välja nägi?

Esimesi akorde – e-molli ja D-duuri – millega oli hädapärast võimalik ka mõnda lihtsamat lugu esitada, näitas mulle akustilisel kitarril Tarmo Urb, kes ise oli trubaduuri tüüpi muusik ja mu isa väga hea sõber ning käis meil tihti külas oma 12-keelse kitarriga. 

Siis ühel hetkel otsustasin ikkagi kitarrimänguga tõsisemalt tegeleda ja Peeter Volkonski soovitusel hakkasin õppima klassikalist kitarri. Mingil põhjusel tollal arvati, et selleks, et kitarrimängija olla, pead kõigepealt õppima klassikalist kitarri. Sain muidugi kiiresti aru, et elektri- või rokikitarr ja klassikaline kitarr on kaks täiesti erinevat instrumenti, mida seob vaid keelte arv ja et klassikaline kitarr ei ole ju see, mida ma tegelikult mängida tahan.

Georg Otsa nimelises muusikakoolis õppisid juba tollal inimesed Uno Loobi juhendamisel kitarri ja neil õpilastel oli kohustus leida endale omakorda õpilane ja tänu sellele sain endale kitarriõpetajaks mehe, kelle nimi on Olavi Kõrre. Olavi küsis mu käest, mida ma mängida tahan, ma ütlesin et tahan Sex Pistolsit mängida ja siis ta õpetas mulle – kuulasime näiteks koos välja Sex Pistols’i „Anarchy In The UK“ soolot. Olavi oli ka see, kes näitas mulle, et keeli saab venitada. 

Noor Mihkel Raud ja tema Cremona
Noor Mihkel Raud ja tema Cremona

Seda, kuidas kvintakordidega mängida, õpetas mulle üldse Hendrik Sal-Saller, kes oli varasest lapsepõlvest mu hea sõber, kes oli sel ajal Generaator M-s, mängis jõle lahedalt, toorelt ja näitas, kuidas kahe näpuga on võimalik lihtsalt ja väga lahedalt asju teha.

Hiljem tuli Black Sabbath, mida ma hakkasin ise välja kuulama juba; ma olin – olen siiani – suur Black Sabbathi fänn ja Toni Iommi fanaatik. Mingeid käike ma suutsin ise välja kuulata ja isegi soolosid üritasin välja kuulata ja selgeks õppida. Ja niimoodi see umbes läks. Ja ma tõesti olin üsna lootustandev kitarrimängija, kuniks, nagu ma juba ütlesin, minu ellu tuli Singer Vinger, mis oli väga tore, uskumatu, imeline ja äge asi, mis sai ühe koolipoisiga juhtuda ja kus ma siiamaani mängin. Täna hommikulgi tegime proovi, uskuge või ei.  Aga see tegelikult sisuliselt seiskas ka minu arengu kitarristina, sest ma olin seal rütmikitarri mängija ja mängisin teist kitarri. Roald Jürlau oli  soolomängija, kuigi mõned soolod ta andis mulle ka.  

Ja ma teinekord kuulan vanu Singer Vingeri, ka mõningaid Ba Bachi salvestusi, kus ma olen soolosid mänginud. Nad tegelikult kõlavad päris lahedalt. Tänapäeval ma võib-olla nii hästi mängida ei oskagi, tont seda teab. Nii et nii head kitarristi, kui ma lootsin, minust ei saanud, aga ma üritan seda siiamaani parandada, õpin ja harjutan. Vaatan Youtube’ist lick‘e ja üritan neilt õppida.

80ndad oli ka nn kitarrikangelaste aeg, kes kõik väga osavalt mängisid, alates Eddie Van Halenist…

Van Halenit ma küll õppisin, aga ma õppisin ikkagi riffe ja soolosid isegi ei üritanud, sest nad tundusid nii neetult keerulised ja tehniliselt kättesaamatud ja ega ei olnud neid ka kusagilt õppida. Ei olnud Youtube’i , kus oleks keegi näidanud, kuidas see käib. Mulle meeldis neid kuulata, noh, kõigile meeldis sel ajal. Olid igasugused tegelased nagu Vinnie Moore, Tony MacAlpine.Yngwie Malmsteen, Paul Gilbert, Joe Satriani ja Steve Vai muidugi. Satriani meeldis mulle neist kõige rohkem, suudan ja tahan teda tänagi kuulata. 

Aga selline tohutult kiirete kitarrikangelaste värk ei olnud mulle jõukohane ja seda suurema rõõmuga avastasin ma 80ndate keskel kitarrimängija, kelle nimi on The Edge. Mulle kohutavalt meeldis, kuidas ta mängib. Mõte sellest, kuidas on võimalik nii väheste nootidega nii lahedalt mängida, oli lihtsalt nii cool, et otsustasin tema eeskujul ka selliseks kitarri antikangelaseks rivistuda ja mängida nii vähe kui võimalik ja öelda, et see ongi cool.

Kas praeguses vanuses on võimalik veel uusi trikke õppida? 

Muidugi on võimalik. Ja ma õpin neid tõesti, niipalju kui aeg lubab ja harjutan täitsa mingisuguseid kantrilikke ja bluusilikke asju. Ma üritan täiustada oma kitarrimängu siiamaani. Nüüd salvestasin ühe uue/vana loo oma bändiga (jutt käib kunagi Generaator M-i repertuaari kuulunud palast „Käed“ – toim.), kus ma mängin tegelikult soolot, mis tuli täitsa äge välja. Nii et ma ikkagi üritan järjest paremaks kitarrimängijaks saada.

Kas seda tunnet ei ole vahest, et nooremal mehel oli tehnilisi eeliseid? Et juba vanusest tingituna jäävad näpud järjest kohmakamaks? 

Muidugi on. Aga ma alati mõtlen, et seda ma kompenseerin sellega, et mu löök on täpsem, kui ma mängin saadet või duure või mida iganes. Saund on parem, kogu see kogemus, mis aastakümnetega Singer Vingeris ja ka Lennas mängides tuli, ma üritan sellega end vähemalt enda silmis õigustada, et need on ka väärtused. Ja et okei, ma võib-olla tehniliselt pole nii kõva kitarrimängija kui mu poeg või Eric Kammiste või Taavi Langi. Eestisse on tekkinud nii palju täiesti uskumatult häid kitarrimängijaid. Ma ei ole tehniliselt nii hea, mu toon ei ole nii hea, mu saund ei ole nii hea, aga ma arvan, et mingisugune kogemus mul on, mida neil ei ole, mis võimaldab mul olla rahul selle vähesega, mida ma mängin.

Kitarristina võib Mihkel Rauda vist universaaliks pidada, mängida on tulnud nii elektri- kui akustilist kitarri – eri bändides on see roll erinev olnud. Esimene eelistus on ilmselt alati olnud elektrikitarr?

Kindlasti. Ehkki meil on ka praegu akustiline sett, kui me käime Ericuga kahekesi esinemisi tegemas, kus ma mängin tõesti ka akustilist kitarri.  Kuid akustilise kitarri mängimine on jube raske, tal puudub kunstlikult pikendatud sustain. Soolo mängimine on keeruline, sa pead olema kohutavalt täpne, sest vigu on võimatu peita. Elektrikitarriga on see mõnevõrra lihtsam, kuigi ka selles osas on mu filosoofia veidi muutunud, olen aru saanud, et seda gaini nendes lugudes, mida me kuulame ja arvame, et on tohutult palju, on tegelikult päris vähe. Ja sellise vähese overdrive’iga kõlavad asjad märkimisväärselt paremini.

Oma bändis ma soolosid väga ei mängi, üldiselt olen rütmikitarri mängija, ja pigem kardan soolosid mängida, kuna ma tean, kui palju paremini Eric mängib. Fantastiline kitarrimängija väga hea maitsega, väga hea tooni, väga hea tehnikaga. Minu jaoks tehnika on tore ja vajalik, aga toon, millega kitarrimängija mängib, on ikkagi kõige tähtsam.

Kas see, et Mr Lawrence’is, kus alguses oli isegi kaks teist kitarristi, omaenda kitarrimäng tahaplaanile jäi, oli teadlik valik?

Oli küll. Ma isegi ei tea, miks ma nii otsustasin, kujutasin ette, et minust on saanud nüüd laulja ja frontman. Eks ma hakkasin võib-olla ka aru saama sellest, et ma ei ole maailma parim, isegi mitte Eesti parim kitarrimängija. Mul lihtsalt oli mõistlik võtta inimene, kes päriselt mängida oskab ja see oli Urmas Kahk. 

See oli ka teistsugune muusika, ega seal klassikalises mõttes soolotamist liiga palju ei olnud. Ja seal ma väga palju arranžeerisin ise ka tema partiisid. Mr Lawrence’i klassikalised võtmerifid on reeglina ikka minu välja mõeldud, kuigi ma ei ole neid ise mänginud.

Lugude kirjutamine on alati kitarri peal käinud?

Absoluutselt. Alati ja ainult.

Kuidas rokibändis see asi üldse käib, kui keegi kirjutab loo, siis kas ta eeldab, et teised pillimehed mõtlevad oma partiid sellele ise välja?

Sõltub ilmselt bändist. Mina eeldan, et selleks mul need inimesed bändis ongi, et nad aitaks neid lugusid paremateks teha. Et igaüks panustab selle asjaga, milles ta on tugev. Minu bändis on küll nii, et alguses on mingi idee ja siis ma põrgatan seda Ericuga. Teeme mingi demo ja saadame seda teistele kuulamiseks, siis nad kuulavad ja siis proovis me arranžeerime selle asja lõplikult valmis teiste muusikute abiga.

Ma olen absoluutselt nõus sellega, et tänapäeval on lugude meloodiatel või sõnadel väga vähe kaalu. Need kõik meloodiad, need kõik sõnad on juba välja mõeldud, ainuke asi, mis võib ajas muutuda või mis veel võib natukenegi uus olla, on justnimelt arranžeering ja seetõttu on kriitiline, mismoodi lugu arranžeeritakse ja kõlama pannakse. Halva arranžeeringuga  võib loo totaalselt ära rikkuda ja vastupidi, hea arranžeering võib teha keskpärasest loost väga vinge asja.

Mihkel Raua bänd. Foto: Leon Metsallik

Singer Vingeri aegadel 80ndate lõpus keegi ilmselt ei eeldanudki Mihkel Raualt mingit laulukirjutamist, ometigi leiab laulu „Vastandite ühtsus ja võitlus“ Singer Vingeri 1989. aasta vinüülilt „Jää jumalaga Puberteet“. Samast ajast pärineb ka Gunnar Grapsile kirjutatud ja samuti plaadistatud „Kuningas“. 

Täpselt nii. Ühe loo ma olen Singer Vingerile kirjutanud, see on tõesti salvestatud ja mõnikord me ka mängime seda, uskumatu küll. Et mul üks looidee oli ja tegelikult täitsa lahe lugu sai – natuke naljakas ja oma aja hõnguline, mingi veidra kitarri-introga, mille ma mäletan, kirjutasin innustatuna Billy Squier’i muusikast.

Mis „Kuningasse“ puutub, siis Graps küsis minu käest, ega mul mingit lugu ei ole. Mul ei olnud, aga ma valetasin, et on küll ja siis öösel nikerdasin midagi valmis. Selle laulu sõnad on minu venna esimesest luulekogust. Grapsile see lugu meeldis, valdavalt sellepärast, et laulu pealkiri oli „Kuningas“ ja siis keegi ütles talle, et noo, Gunn, see lugu sobib sulle hästi ja siis Graps läks hästi elevile ja puhevile, et oi kurat sobib jah! See on jälle kummaline lugu, seal on tohutud instrumentaalosad. See on üks asi, millest ma noorena muusikat komponeerides üldse aru ei saanud, et riffe oli kuradi palju ja enda meelest tuli need kuhugi ära toppida. Ja siis ongi see „Kuningas“ pooleldi instrumentaallugu, milles Graps vahepeal laulab ka, mingid veidrad käigud on seal, tohutud pikad käikude kordused. Algaja laulukirjutaja probleemid ilmnevad selles loos üsna ilmekalt.

Räägime kitarridest. Tänu ajakirjanduses avaldatule on teada, et Mihkel Raua esimeseks kitarriks oli 16-rublane vene metallkeeltega akustiline kitarr, mida aitas osta ülalmainitud Tarmo Urb Narva mnt muusikariistade poest. Pill aga rändas paari nädala pärast voodi alla, sest seda polnud võimalik mängida. Selle asemele tuli Cremona klassikaline nailonkeeltega kitarr.

Ma enam ei mäleta, kas ma sain sellest mustalt turult või pillipoest. Aga selle peal ma hakkasin ikkagi juba medikaga taguma kvinte ja power chord’e. Cremona oli Tšehhoslovakkia bränd ja see oli objektiivselt täitsa okei pill. Ja siis hakkasid teised kitarrid järjest tulema. Midagi siin ikka liikus ka. Esimene elektrikitarr, mille ma ostsin, kas Nukitsamehe või Keskpäeva honorari eest, oli Musima 1657. Mulle ei meeldinud see kitarr eriti, see tähendab lahedad tüübid ei mänginud nendega, aga see oli ainuke, mis mul õnnestus saada. Tagantjärele mõeldes oli see täiesti lahe kidra. 

Uues raamatus on pilt sellesama Cremonaga, mille taustal on kolm elektrikitarri. Musima 1657, Orfeus Hebros ja Orfeus Plovdiv (bass). Milline on selle pildi lugu?

Keegi tuli pildistama. Nagu ikka, vanemad tahtsid, et lastest pildistataks midagi. Need olid perealbumi jaoks, seal mingit muud funktsiooni polnud. Mul on neetult kahju, et mul pole neist pillidest ühtegi normaalset pilti ja veel rohkem on mul kahju sellest, et ma olen need maha müünud lolli peaga. Milline väärtus neil oleks praegu, kui nad oleksid mul siiamaani alles! Aga siis ei olnud varianti – kui sa tahtsid paremat pilli osta, siis sa pidid eelmise maha müüma, ei olnud nii, et sa jätsid selle alles.

„Musta pori näkku“ kitarridest väga palju ei räägi, aga selles leiduvate piltide järgi võib oletada, et esimeseks kitarriks, millega juba lavale mindi, oli Musima Elektra De Luxe.

Salleri käest ma selle ostsin jah, ja sellega ma ka mängisin. 

Metallisti ajal oli Jolana Diamant ja siis tuli punane Musima Lead Star.

See oli jah Stratocasteri koopia. Ta oli päris hea pill. Ja sealt edasi tuli Aria Pro 2, Jaapani firma, mille ma ostsin mingi kotikaupmehe käest, kelle nimi oli Gennadi. Gennadi oli põhivend, kelle käest kitarre sai sel ajal.

Mis aitas tol ajal seda iseloomulikku hevikärinat saada?

Oi. Selleks olid erinevad meetodid. Tegelikult karbid juba vaikselt liikusid ja neid tehti ka ise. Teine levinud nipp oli panna lintmakk helisalvestusrežiimi ja keerata helitundlikkuse nupud põhja. See, mis sealt välja tuli, ei olnud ilus, aga see oli parem kui puhas plännimine. Päris kõlarimembraanide lõikumiseni asi ei läinud. Võimendist – mul oli Regent – ei saanud seda saundi. Saund oli keskne jama.

Ja ma mäletan, kui Varaani kidramees Tamur Marjasoo sai endale Ibanezi Tube Screameri, see oli täiesti pöörane, käisime vaatamas Varaani show’d suud ammuli. Kui hästi ja hevilt tal kitarr kõlas! See oli nii kuradi hea.

Kas Tube Screamerit ei kasutata üldiselt selleks, et võimu enda gainile täiendavat särtsu lisada?

Tegelikult nii ongi, aga sel ajal ei osanud keegi nendest asjadest niimoodi mõtelda. Me nimetasime neid kõiki neid plokke fussideks. Meil polnud õrna aimu, et on olemas overdrive, high-gain overdrive, low-gain overdrive, või et on olemas distortion. Või et on olemas fuzz. Mida kõik taga ajasid oli fuss ja Tamur Marjasoo Tube Screamer tegi vinge saundi, me olime kõik jube kadedad ta peale.

Mängiti sellega, mis kätte saadi. Ja tegelikult neid ka liikus. Ühe Bossi ploki nimi oli Heavy Metal, siis tehti neid, vastavalt sellele, mis parajasti moes oli. Ostsin ka Kalle Vilpuu käest Bossi Heavy Metal karbi, aga sealt, kurat, ka ei tulnud seda saundi, mida ma oleksin tahtnud. 

Selle saundini, mida ma tegelikult tahtsin, olen ma jõudnud viimaste aastatega. Selleks ei ole üldse palju vaja. Selleks on vaja head võimu, mingit buusterit või low-gain overdrive’i. Kitarr ei pea ka nii kallis olema. Minu eelviimane kidraost mõni kuu tagasi, on Epiphone Bonamassa Lazarus. Mulle lihtsalt meeldib väga selle värv (tegu on meekarva Les Pauliga – toim.). Singer Vingeri viimastel laividel ma valdavalt sellega mängingi.

Mis see esimene „päris“ pill oli?

Kui ma Londonis õppisin 2006-7, siis ma ostsin endale Londonist ühe musta SG. Aga sellega juhtus nii piinlik lugu, et ma ei taha sellest isegi rääkida. Ma müüsin selle maha. Ei oleks pidanud müüma, aga ma allusin oma toonase elukaaslase diktaadile, kellel ei olnud kuhugi kingi panna, raisk. Mul hakkab siiamaani halb, kui ma seda meenutan. Täiesti korralik instrument. See ei olnud kallis pill, tavaline seeriapill. Pilli müüsin ma maha minu meelest ühele Paide või Rapla kitarrimängijale, ühele noorele kutile, kes isaga koos tuli ja kes oli suur SG fänn. 

Siis ma mängisin aastaid ainult ühe ja sama 78 aasta Gibson Les Paul Deluxe’iga, mille ma ostsin Kalle Vilpuu käest. Mulle meeldis, et pillil on õhuke kael. Ma ei mängi sellega enam, sellega mängib mu poeg. See on ilus pill ja kõik on tore, aga ta on kohutavalt raske ja see raskus hakkas mind ühel hetkel kurnama. Ja siis ma ostsin endale erinevaid kergemaid pille just Singer Vingeri jaoks. Singer Vingeri jaoks mul ongi eraldi pillid – meil on kõik instrumendid keeratud toon madalamaks, sest Volmer ei suuda laule originaalhelistikes enam laulda.

Alguses – ja need on tõesti üsna hiljuti tehtud ostud – ostsin endale Malcolm Youngi signatuurpilli (ilmselt Gretsch G6131 MY – toim). Töö käigus selgus kiiresti, et ta läheb kergesti monitorist feedback’i. See on mul siiamaani olemas, aga ilmselt ma müün selle maha. Siis ma ostsin Flying V, mida olen endale alati väga tahtnud. Mulle on Flying V-d alati väga meeldinud ja mulle meeldis väga Michael Schenker. 

Olen valdavalt oma instrumendid ostnud Ameerikast. Ma käin hästi palju Ameerika vahet, nüüd eriti, kuna mu lapsed elavad seal. Käin praktiliselt iga kuu seal. Ma olen mitu korda leidnud endale Flying V, läinud poodi, oo, väga lahe, tulen homme, ostan ära selle, läinud jälle sinna ja keegi on selle ära ostnud. Ja nüüd ma lõpuks – sellest on võib-olla aasta möödas – ostsin endale Custom Shop Flying V. Fantastiline instrument.  Mängisin sellega Singer Vingeris, jube hea, mulle väga meeldib see kitarr. Aga sellega on täpselt üks praktiline probleem. Ma lähen mängin siis kuskil ööklubis ja raisk, süda tilgub verd ja väriseb, kui ma vaatan neid õlleklaasidega vendi lava ees õõtsumas ja mõtlen, millal ta mu kitarri täis oksendab. 

Oma 7000-eurose Flying V-ga ma lihtsalt ei julge minna Hiiu Pubisse, kus lõpuks ei ole mitte kellelgi mitte mingisugust vahet, millega sa mängid, küll aga võib sulle lennata õlut peale. See on see kitarristi traagika, et hea pill ja kallis pill pakub sulle rõõmu, aga sellest, kui hea ta on, saad ainult sina aru.  Õnneks on olemas Epiphone’id, mis on odavad instrumendid, tuhat kulli või mis nad maksavad. Need on tegelikult täiesti korralikud tööloomad. Ja ma olen aru saanud, et ka läänes tüübid jätavad tegelikult oma head instrumendid koju ja mängivad mingite okeide pillidega.

Mihkel Raud ühega oma kitarridest. Foto: Leon Metsallik

Kui teha Google’i pildiotsing märksõnadega „Mihkel Raud kitarr“, siis tuleb vastuseks trobikond pilte, kus otsitu poseerib kitarriga ja see kitarr pildil on alati erinev. Gibsonid juba mainitud SG, Les Paul, Flying V, isegi ES-335, teled ja stratid, erinevad Gretschid. Kas need pillid moodustavad kollektsiooni?

Võib nii öelda küll. Minu kollektsiooni värskeim kitarr, täielik kroonijuveel, mille ma just tõin, on Gretsch Caddy Bo. Selle eelkäijad on täiesti neljakandiline pill, mille Gretsch ehitas Bo Diddley’le 1958. aastal ja Gretsch Billy Bo, mille Gretsch tegi Billy Gibbonsi soovidele vastavalt. ’Caddy’ pilli nimes viitab Cadillaci disainile. Täiesti uskumatu, täiesti unikaalne, imeline masterbuilt pill, nii uus pill, et ma ei julge temast väga  rääkidagi, kõige šefim pill, mis mul on. Tema finish on täiesti ekstraordinaarne. Caddy Bo on tegelikult rohkem nagu Gibsoni tüüpi pill, kuna tal ei ole kõlakasti, tal ei ole ka neid klassikalisi Gretschi helipäid. Ma ei ole jõudnud temaga väga palju veel mängida.

Kas selles kollektsioonis on periooditi lemmikud või käib see lihtsalt tuju järgi, et mis täna kätte sobib?

Natuke nii ja natuke naa. Üdiselt enne seda Gretschi ja ka siiamaani oli lemmikuks  ES-335. Selle ma ostsin nii poolteist aastat tagasi.

Ta on nii universaalne, nii kuradi hea. Selle pilliga on ka naljakas lugu, et ma tegelikult läksin ostma üht Telecasterit, mille eest ma olin raha juba ette ära maksnud ja mis ootas mind poes. Aga enne Telecasteri võtmist ma lihtsalt jalutasin seal seina eest läbi, võtsin selle ESi kätte, mängisin seda pool tundi ja ütlesin, et nüüd on nihuke lugu, et seda Telecasterit ma ei tahagi, tahan hoopis seda. Aga nad on seal paindlikud tüübid, ütlesid, mis seal ikka ja nii ta läks.

ES-335 on üks minu kindlaid lemmikuid. Ta on väga ilus, ta on kohutavalt universaalne, sa võid sellega mängida ükskõik mida ükskõik kus ja ta kõlab jube hästi. Muidugi see uus Gretsch, ma ei kujuta küll ette, kus ma sellega mängima hakkan, oma bändis vist.

Oma bändiga on tõsi taga?

Absoluutselt. Praegu me üritame materjali kokku saada ja läheme nö sammhaaval. Me oleme gear’i ja saundi investeerinud nii raha, kui tähelepanu kui aega ja meile väga meeldib, kuidas meil kitarrid bändis kõlavad.

Ja kui on huvi siis me tegime nii poolteist aastat tagasi ühe väikese kontsertfilmi, mille nimi on „Kuu kulgeb Haapsalus“.  Kui sa lööd sinna Youtube’i  selle nime sisse, siis see on selline laivsalvestus, mängime kuus lugu ja natuke on ka juttu nendest lugudest vahepeal. Sealt saab ka natuke aimu nendest kidrasaundidest. Ja natuke võib-olla ka kitarridest. Kuigi neid viimaseid, Flying V-d. ES-335 ega seda uut Gretchi seal ei ole.

Previous

MUUSIKUD MUUSIKAST: FRED RÕIGAS

Next

See poiss Nirvanast ja tema imetore elu

Check Also