Allan Vainola teel täiusliku sound’i poole


Julgen arvata, et Allan Vainola on tegelikult Eesti mõjukamaid kitarriste. Kes meist poleks korrakski elus vaimustunud Vennaskonnast, kus ta on vahedega pea paarkümmend aastat mänginud? Iga järgmise bändi ja plaadiga kõlab tema kitarrimäng üha isikupärasemalt, nii sound’ilt, stiililt kui ka seadetelt. Mis on selle taga?

Tekst: Mart Niineste, Eesti Päevaleht
Fotod: Virge Viertek

Millise pilliga sa praegu peamiselt mängid?

Mängin hetkel kolmes bändis ja vastavalt iga ansambli sound’ile on välja kujunenud eri pillid. Sõpruse Puiestees on mul 80ndate Yamaha SA-2000 (Gibson 335 koopia). Keldris ja Ajutises Valitsuses mängin tugevamate drive– ja fuzz-helide suhtes tundlikuma El Maya EM-1300-ga. Mulle meeldivad Jaapani 80ndate alguse pillid, olen tänaseks oma Gibson Les Pauli ja Fender Jaguari nende vastu välja vahetanud.
Unenäopüüdjates mängin vana, 40ndatel tehtud elektroakustilise Hoyeriga.

Eluaegne rokkansamblimees, kas akustilisega esineda polnud algul võõras?

See ei tulnud tegelikult tühjast kohast. Pärast 80ndate alguse punkperioodi ja esimest tutvust elektrikitarriga reisisin palju Eestis ja Venemaal. Ma laulsin ja mängisin akustilisel kitarril. Elasin, nagu praegu öeldakse, trubaduuri elu.
Akustiline baas on mul päris tugev ja see on ka peamine põhjus, miks Unenäopüüdjad sai üldse kõne alla tulla.

Kui palju su laulukirjutust on suunanud kirjutamise ajal konkreetne bänd?

Igal bändil on oma hing ja kõla, teen lugusid sellest lähtuvalt. Enamasti püüan stiili raamidesse jääda.

Kuidas on sul lood nootide ja skaalatundmisega?

Loe edasi ajakirjast…(Nr.2, 2012)

Previous Rahvusvaheline Jaak
Next 6 + 1 küsimust: Mihkel Raud

No Comment

Leave a reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.