Kitarriõpetaja Uno Loop


Kõik me oleme Uno Loopi kitarriga näinud ja kes midagi kitarrimängust taipab, on ilmselt tähele pannud ka seda, et pill ei ripu tal niisama kaelas, vaid täidab justkui muuseas üsna keerukat saatefunktsiooni – bossanoovad ja svingid ei koosne just kolmest akordist… Kuid paljud ei tea ehk seda, et Uno Loop andis aastal 1964 välja esimese eestikeelse kitarriõpiku, mis jäigi ainsaks aastani 1991, ning tegutses kitarriõpetajana üle kolmekümne aasta, õpetades välja mitu põlvkonda tänagi tegusaid kitarriste. Põnevat kitarripedagoogika- teemalist juttu jätkus mitmeks tunniks ja kõigepealt viis ajamasin meid kuuekümne aasta taha, kui tegutses legendaarne Swing Club.

Tekst: Kristo Käo
Foto: Kris Moor

Uno Loop: Swing Club oli niisugune muusikalaboratoorium, mida juhatas Uno Naissoo koos Ustus Aguriga − hilisem täppisteadlane ja Informaatika Instituudi juhataja. Seal osalesid veel sellised mehed nagu Ülo Vinter, Karl Aavik, Kalju Terasmaa, Peeter Saul ja Aleksander Rjabov. Mind kutsus Naissoo sellesse ansamblisse sel lihtsal põhjusel, et neil ei olnud noort ja asjast huvitatud kitarristi kusagilt võtta. Võin käe südamele panna – ma ei osanud siis suurt midagi. Funktsionaalsustaju oli mul küll üle keskmise, tabasin helistiku kohe ära ja mängisin kaasa. Selles veendusin juba ansamblis R.

Uno Naissoo ütles mulle, et kuule, teoreetilisi teadmisi sul pole, nooti sa õieti ei tunne − muusikakooli! Tegelikult ma nooti ikka tundsin ja tegin juba siis seadeid, aga tema jaoks ei tundnud ma nooti piisavalt. Ja nii see läks.

Mõne aja pärast olite juba Tallinna Muusikakoolis (aastast 1975 G. Otsa nim. Tallinna Muusikakool – toim.) kitarriõpetaja. Õpetamine on mängimisest mõnevõrra erinev ja tähendas ilmselt suurt süvenemist? Põhiliselt teatakse teid ju laulja ja sooloartistina.

Tegelikult tulin muusikasse ikkagi kitarrimängijana, mitte lauljana. Aastatel 1954–58 omandasin Tallinna Muusikakooli muusikateooria hariduse. Muusikakooli sattusin Uno Naissoo innustusel. Pedagoogilise Instituudi lõpetasin alles 1980. aastal, mitmed seal omandatud ained tulid mulle hilisemas elus kasuks. Tegelikult tahtsin kangesti meremeheks saada ja ma ei oleks mitte mingil juhul valinud pillimehe elukutset, kui mind poleks kutsutud Swing Clubi.

Loe edasi ajakirjast…(Nr.2, 2012)

Previous Tiit Paulus: Improvisatsioon ja harmoonia kitarril (1) TÄISMAHUS
Next Riho Sibul – Vladislav Koržets „Kahemehesaag”

No Comment

Leave a reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.