Tiit Paulus: Improvisatsioon ja harmoonia kitarril (1) TÄISMAHUS


Sellist nime kannab kitarriõpik ja seda teemat käsitleb ka käesolev artikkel. Õpiku esmatrüki avaldas 1996. aastal Haridustöötajate Koolituskeskus, kordustrüki 2000. aastal Prisma Prindi Kirjastus.

Tekst: Tiit Paulus
Fotod: erakogu

1989. aastal alustasin õpetamist Kuressaare Lastemuusikakoolis. See oli aeg, mil polnud pille, õpikuid ega õppekavasid. Sügiseti olin kaks esimest kuud tavaliselt pillimeister, kes pidi ümber tegema ja kohandama seitsmekeelseid ja muid imekitarre. Olin tüdinud õpilaste vihikutesse konspekte sirgeldamast ja võtsin ette kitarriõpiku kirjutamise. Selleks lugesin läbi kõik tol ajal olemas olnud kitarriõpikud; kõige kosutavam kirjandus oli Mick Goodricki „The Advancing Guitarist“, mille ostsin Fazeri muusikapoest Helsingis.

Oma õpikusse panin kirja kõik, mis mulle oluline tundus, ja mõne õpilase puhul on see mulle tänini mugavaks käsiraamatuks. „Mõne“ sellepärast, et soovid-tahtmised on ajas muutunud ja massimeedia kujundab nii võimsalt noorte muusikalist maitset, et seda saab ainult üle kavaldada.

Üht-teist ajahämarusest

Kitarr on arvatavasti populaarseim muusikainstrument läbi aegade. Mäletan lapsepõlvest, et nii minu kui mu naabripoisi kodus oli seina peal naela otsas helesinise paelaga seitsmekeelne kitarr. See oli üks sõjajärgse aja vähestest pillidest, sest akordion või koguni klaver olid juba luksusesemed. Naabripoisil oli ka kandlesarnane riistapuu, mille keelte alla sai panna lillepiltidega kaunistatud ilusa papist tabulatuurilehe. Märgitud kohtadel keeli tõmmates kostis mõni tuttav meloodia ja rõõm sellest oli kirjeldamatu. Rohkem ei osanud nagu tahtagi.

Olime naabripoisiga ühed suured meistrimehed. Tegime seitsmekeelsed pillid ümber kuuekeelseteks, värvisime mustaks, tõmbasime valged jutid servadesse ja lakkisime üle. Kõrvaklapid lammutasime ära, sealt saime magnetpoolid – ja helipead olidki olemas. Võimendajat asendas edukalt raadioaparaat: naabripoisil oli kodus eestiaegne Philips, sealt tuli väga mahe heli. Kusagilt ilmusid salakaubana välismaa ajakirjast pildistatud ähmased kitarri akorditabulatuurid, laulsime kenasti kahel häälel ja vihtlesime kidrasid saateks. Naabripoiss oli nii usin, et uuristas kustutuskummist tabulatuuritempli ja nii sai koolivihiku leht tablaruudustikke täis tembeldatud.

Lugusid kuulasime jaamadest „Radio Luxembourg“ või „Radio Nord“, sealt tuli meie arvates head muusikat. Mõnikord pidi kaua aega ootama, et sama lugu uuesti kuulda, sest magnetofone veel polnud. Ainuke võimalus oli lood raadiost ära õppida, st. meloodia ja harmoonia pidid lihtsalt kiiresti meelde jääma. Tänaseni ei oska ma kirjeldada tunnet, kui kuulsin juhuslikult raadios mängimas kitarri, kontrabassi ja trumme. Hiljem sain teada, et see oli jazzmuusika ja arvatavasti võis see olla Barney Kesseli trio. Ma ei oska seda seletada, kuidas see mind mõjutas, aga sellest hetkest otsisin raadiost ainult sellist muusikat. Tagantjärele tarkusest võin nüüd öelda, et see oli arvatavasti svingiva rütmi energia, mis mind mõjutas – muust ei võinud ma ju tol ajal aru saada. Tänu muusikale jäi nii mõnigi suurem lollus tegemata: aitäh sulle, kallis kitarr!

Kui biitlid meile jõudsid, olid minul svingitunnid juba alanud. Tunnistan ausalt, et mina pole ühtegi telefoniputkat rüüstanud. Biitlite ajal algas üleüldine kidrategu ja helipäid saadi ka telefoni magnetpoolidest… Aga pikkadest plikajuustest ei pääsenud minagi. Muusika köitis nii, et suurema poisina astusin Tallinna Muusikakooli kontrabassiga sisse ja 1. kursuse lõpus trompetiga välja. Kitarri tol ajal õppida ei saanud.

Tabulatuuridest ja solfedžost

Tänapäeval on internetis levinud kõikvõimalikke kitarriõpetusi ja populaarseimad on need, kus kasutatakse tabulatuure, sest seal pole vaja nooti tunda. Enamik õpilasi tuleb kooli juba teatud eelteadmistega kitarriakordidest ja nendeks on reeglina paar-kolm tüüpakordi, mis on kusagilt tabulatuuridena nähtud-õpitud. Laulusõnade kohale on märgitud kitarriakordid, enamik rahuldub sellega ja ongi kogu lugu. Midagi uut pole siin päikese all, ainult nüüd on tark- ja riistvara kandiku peal ees ootamas: võta ainult! Iseasi, mida sa selle kõigega peale hakkad?

Õpetan juba 22 aastat Kuressaare Muusikakoolis kitarrimängu rütmimuusikas ja üha sagedamini tulevad minu juurde õppima ka teiste erialade õpilased. Ikka ja jälle kogen, et solfedžost on neil auklik arusaam. Palusin kord üht seitse aastat klassikalist klaverit ja solfedžot edukalt õppinud last, et ta laulaks mulle harmoonilise minoori. Ta ei saanud sellega hakkama, aga klaveril vuristas küll – see ongi tabulatuur ehk „sõrmemälu“, mis iseenesest on arvatavasti kõige vanem õppimisviis. Kuidagimoodi tuleks see ühendada loova muusikaga. Eks see olegi solfedžo ülesanne, aga paljudele õpilastele tundub see igava ja tüütu õppeainena, millest annab ära viilida.

Rütmimuusikat, mille alla liigitatakse ka jazzmuusika, on tänapäeval võimalik Eestis õppida juba ülikoolitasemel ning õppematerjale on internetis ja paberkandjal piisavalt palju. Mina saan kirjeldada ainult oma õpetamisviisi: see algab rohujuure-tasandilt. Kõige nooremad on olnud 8-aastased. Tulemusi võib kuulata-vaadata internetiaadressil www.kuressaare.ee/muusikakool  – klikkides „õpetajate ja abipersonali“ all Tiit Pauluse nimele, avaneb sealt mitmesugust materjali, muuhulgas ka videoid. Minu 22-aastane praktika ütleb mulle, et jazzmuusikas ei saa pilliõpet ja solfedžot eraldi õppeaineteks lahutada.

Mida sa siis ikkagi kuuled, kui muusikat kuulad?

Me tajume muusikat kuulmismeelega ja seetõttu sellest ka alustan. Kõike, mida annab muusikas mõõta, tuleb ka mõõtma õppida.

Rütm. Näiteks 4/4 taktimõõdus tammudes ja käteplaksuga erinevaid taktiosi lüües tekib erinev tunne. See oleks nagu midagi iidsest šamaanlusest, sest rütm – tants – on ju keha füüsiline aisting, mis mõjutab lõpuks ka mõtlemist. Rütm ongi olulisim – kõik siin maailmas allub teatud rütmidele. Head rütmitaju on vaja vahetult improviseerimisel just nüüd ja praegu, mitte eelnevalt kätesse õpitult.

Kord jutustas üks soome kitarrist mulle toreda loo: neil oli külalisesinejaks keegi ameerika muusik, kes oli maailma läbi rännanud. Too olla rääkinud, et kõikjal, kus rütmis on rõhk takti 1. ja 3. löögil, on tegemist militaristliku muusikaga, näit. sõjaväemarssidega. Kui rõhk on takti 2. ja 4. löögil, siis on tegemist lendleva ja õhulise svingiva rütmiga. Kas pole lõbus ja mõtlemapanev tähelepanek?!

Meloodia tähendab intervalle ja selleks tuleb lemmikmuusikapala viis intervallideks lahti harutada. Olen kasutanud ka sellist fantaasiat, et kord ehitas üks puusepp redeli, millel oli 8 pulka. 3.-4. ja 7.-8. pulga vahed olid millegipärast poole kitsamad. Redeli 1. pulgast järgmisteni on kindlad vahemaad, mida saab oma häälega mõõta.

Esimeseks pulgaks sobib enamasti kitarri 2. või 3. keele heli. See ongi mažoorne heliredel e. duurskaala – sellega on lapse kõrv meie kultuuris nagu juba ette harjunud. Seda redelit võib kujutada kitarri kaelal ja kitsam vahe redelipulkadel ongi üks krihv-aste e. pooltoon, järelikult terve toon on siis kaks krihv-astet. Sellisel redelil koos häälega „turnides“ on astmetaju reaalselt saavutatav ja see kõik toimub enne, kui nootide nimedki selgeks saavad. Improviseerimisel on tähtsam osa kuulmisel – küllap need nootide ja intervallide nimed ka ükskord tulevad, kui vaja!

Siit edasi: intervallidel on kõlavärvid. Olen õpilastele näidanud sekundi murdosa vältel peopesas mingi kindla värvusega eset – loomulikult kõik tunnevad värvi ära. Just niisama selgeks peavad saama kuuldeliselt ka intervallide kõlavärvid. Õpilane peab lõpuks mistahes intervalli silmapilkselt kõlavärvi järgi ära tundma. Siit edasi tulevad akordide lahti laulmine ning järgnevused ehk harmoonia.

Niisiis: kolm mõõdetavat elementi muusikas on rütm, meloodia ja harmoonia. Seda kõike lähebki improviseerimisel vahetult vaja, sest tarvis on mängupartneri mõtteid lennult lugeda ja seda pelgalt kuuldeliselt. See kõik peaks juhatama hiljem transkriptsioonini, mis ongi parim õpetaja ja kokkuvõte teooriast.

Tabulatuurist kitarrikaela „mustrini“

Klaviatuuri „mustri“ määravad mustad klahvid (2, 3, 2, 3). Kitarri „muster“ on pisut kirjum. Ühes interneti kitarriõpetuses jooksevad need kaks tabulatuuri paralleelselt ja ilmselt miljonid noored klahvpilli- ja kitarrimängijad kasutavad neid edukalt popmuusikas. Popmuusika tugineb tavaliselt lihtsatele ja tuntud harmooniamudelitele ning muusikateooria pole seal vältimatult vajalik. Seetõttu töötab tabulatuur kui „sõrmemälu“ seal hästi. Improviseerimisel on iga hetk muusikas uus ja see vajab rohkem ja sügavamaid teadmisi. Pealegi on improvisatsioon ja kompositsioon ühe ja sama medali kaks külge.

                                                                                      Konstrueerime ise akordi

Kitarri keeled on (4) kvarthäälestuses, va. keeled 2 ja 3, mille vahel on (3) suur terts. Liikudes samal krihvil 6. keelelt 5. keelele, tekib järelikult (4) kvart, sellest terve toon edasi (5) kvint. Akordi moodustavad (heli)redeli noodid/astmed (1), (3) ja (5). Liikudes niiviisi keelelt keelele, leiame vajalikud noodid – nii tekibki kitarri kaelal tüüpakord.

Soovitav on seda kõike teha lauldes. See tegevus sarnaneb ristsõnade lahendamisele ja ja põnevusmänguks tulebki ta teha, sest inimesele jääb meelde ainult see, mis tundub huvitav. Sel moel saab elututele tabla-akordidele elu sisse puhuda ja siit edasi avaneb juba arusaadav tee sõrmestustele – tekib kitarrikaela „muster“.

Eks noodidki ole teatud mõttes tabulatuurimärgid, aga nad on universaalsed ja mõistetavad kõigile. Rütmimuusika noodikirjas on välja kujunenud teatud erinevused:

• kolmandal noodijoonel asuva noodi nimi on B (trad. solfedžos H), sest noodid saavad oma nimed tähestiku järgi ja erinevaid noote on 7, st. kaheksanda noodi nimi on sama, mis esimesel;

• akorde märgitakse suure tähega (trad. solfedžos tähistatakse minoore ja mollakorde väikese tähega)

Sõrmestused

Sõrmestused jagavad kitarri kaela viieks punktiirjoonega tähistatud osaks ja see ongi kitarri „muster“.

C-duuri heliredeli noodid kuuenda keele madalaimast noodist E kuni esimese keele 12. krihv-astmel asetseva noodini E.

Kõikides sõrmestustes leiduvad C-duuri tüüpakordid – kaks akordi bassiga 6. keelel, kaks akordi bassiga 5. keelel ja üks akord bassiga 4. keelel. Alates 12. krihv-astmest  algab kogu „muster“ uuesti, vastavalt oktaav kõrgemalt.

See „muster“ toimib kõikides helistikes, liikudes sarnaselt ketile – näit. G-duuri helistikus on esimeseks sõrmestuseks algselt kolmas sõrmestus jne. Selline „muster“ annab selge ülevaate kogu kitarri kaelast ja on hädavajalik improviseerimiseks ning akordide süsteemseks tundmiseks. Tundes kitarri „mustrit“, võime julgelt avada mistahes kitarriõpiku ja kõik uued tarkused leiavad kohe praktilise kasutuse.

Artikkel ilmus ajakirjas”Kitarr” 1/2011

Previous Loeng-seminar “KUIDAS kirjutada muusikat kitarrile”
Next Kitarriõpetaja Uno Loop

No Comment

Leave a reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.