Nädalavahetusel palus Maria Rääk mind appi oma flamenco-kooli. Ta tegi seal üht spetsiaalset Farruca kursust ja kui nad muidu on harjunud makimuusikaga, siis vahelduseks ja katsetamiseks lubasid endale siis paariks päevaks ka ehtsat kitarristi. Kui ehtne flamenkomängija ma olen, on muidugi diskussiooni teema, aga see Farruca, mida oli vaja mängida, oli selge küll ja veel selgemaks sai. Tean ju küll, kui valjut häält suudab üks tantsija oma jalgadega teha, mis siis veel 15 rääkida 🙂 Aga läks kenasti ja siin mõned tähelepanekud.
Proovides pidin erinevaid lühemaid ja pikemaid lõike palju kordama , aga mul ei olnud igav, sest püüdsin nüansse varieerida ja enda elu huvitavaks teha. Samuti jõudsin järjekordselt mõtteni, mida olen palju mõelnud oma Dance Albumit esitades, et tantsijate saatmine peaks kitarristile kohustuslik olema. Muidugi, koolides õpitakse kammeransamblit ja mängitakse koos teiste kitarride, viiulite, flöötide ja lauljatega. Eks see sunnib ka oma tempot stabiilsena hoidma. Kuid teine muusik võib sind alati järele oodata ja oma tegevusi sinu järgi kohandada ja kuna koos mängides pole kogu muusika kitarristi kätes, jääb ruumi ka rohkelt sohki teha ja sinna juurde head nägu. Tantsuga nii ei saa – gravitatsioon on armutu. Tantsija hüppab ja liigub ja kukub alla planeeritud ajal ja kui sa oma uue akordiga valmis pole, saab sellest ka loll kuulaja aru (kui selline üldse olemas on).
Rokis ja popis on asi muidugi parem, kitarristid on harjunud rütmis mängima, aga selliseid kohustusi nagu on bändis bassil ja trummil neil pole ja soolod võivad ikka üsna vabad olla. Olles järjekordselt akadeemias kuulanud ära oma tudengite heliredelite arvestuse, mõtlen küll, et ega siin metronoomi kinkimisest vist ei piisa, vaja kupatada tantsijate küüsi mõneks ajaks. Olgu siis flamencotantsijad või steppijad või keegi kolmas.
