Peeter Rebane on muusik, kelle kitarr pole pelgalt saatepill ega virtuoosne sooloinstrument, vaid sageli terve helimaastiku looja. Tema muusikas kohtuvad kitarr, efektid, looper, poogen, loodus, tehnoloogia ja isikupärane kõlatunnetus. Ühte žanrimääratlusse ta end mahutada ei lase. Pigem on ta otsija – kord laulude kõlapildi kujundaja, kord üksi kitarriga oma soolokava „ISE” heliradadel, kord teatris, laste muusikamaailmas või pärimusmuusika ja akustilise vabaduse radadel.
Kuidas sa ise ennast praegu esitleksid — kitarristina, heliloojana, arranžeerijana, produtsendina, helimaastike loojana või kuidagi hoopis teisiti? Millistes kooslustes ja projektides sa praegu peamiselt tegutsed peale Dagö?
Peeter: Ennekõike kujutlen ennast kitarristina. “Helilooja” on uhke sõna, aga jah, muusikaloome on küll oluline osa minu tegevusest. Muud rollid, nagu arranžeerimine ja produtseerimine, käivad justkui selle muusikaloome alla. Ei oska neid kuidagi eriliselt välja tuua, pigem selline plaadiümbrise teema, et midagi tuleb ju kirjutada. Helimaastikud, silmas pidades minu soolokava “ISE”, on kõige isiklikum loome.
Mulle sobib kõige paremini väike koosseis, sageli lauljaga kahekesi – muusika on siis “õhuke”, mänguruum ja vastutus suurem.
Kontserte tänapäeval annan palju koos Maarja-Liis Ilusaga. Meie ühine kirg on luuperi kasutus ja see annab teinekord väga huvitavaid tulemusi. Lauri Saatpaluga kahekesi on meil samuti päris lahedad “muusikalised vestlusõhtud”. 2005. aastal, kui lisaks Dagöle alustasime selliseid kahekesi esinemisi, oli lisaks muusikale lugude rääkimisel suur osa. Evelin Samueliga kontserdid on samuti naljakate meenutuste õhtud, meid seob ammune armastus iiri muusika vastu. Harvemini on veel õnnestunud teha muusikat koos Katrin Mandeliga, näitleja Hele Kõrvega ja nüüd äsja, sellel suvel oma albumi avaldanud Katri Rebane & Sine Ensemble’iga, kelle bändis on olnud au tutvuda hulga noorte tasemel muusikutega.
Lapsepõlv, kodu ja esimene tõuge muusika poole. Millal sa tundsid esimest korda, et muusika on sind päriselt kätte saanud? Kas kodu pigem toetas sinu muusikahuvi või tuli sul oma tee ise välja võidelda? Kui oluline oli sinu teel Aldo Järve mõju? Kas sul on meeles mõni esimene pill, esimene lugu või esimene tunne, mis pani mõtlema: see on minu maailm?
Lapsepõlves minust muusikut ei pidanud saama. Vanematest kumbki polnud muusik ja muusiku elukutse võimaluski polnud valikutes. Pärast põhikooli lõppu astusin Polütehnikumi ja minust pidi saama korralik tehnilise ala inimene. Ühel hetkel hakkas aga eikuskilt see muusikahuvi justkui läbi naha välja tulema ja vanemate meelehärmiks sattus Polütehnikumis minu grupijuhendajaks Aldo Järve, kes juhendas ka bändiringi. Tegemist oli ju täiesti tegevmuusikuga, kelle mõju minu muusikutee alustamisel on raske üle hinnata.
Naljakas lugu juhtus täpselt esimeses bändiproovis. Polütehnikumi bändiruumis olin varakult meie rahvatantsu saateansambli kogunemiseks kohal, kui järsku käis pauk ja minu 22-rublase kitarri roop oli koos nende kangete vene metallkeeltega ümber käpa krussis. Olin kogemata kitarri radiaatori juurde jätnud ja nii siis esimeses bändiproovis sain kohe teha ümberõppe mandoliinile. Kena algus, eksole! Veidi ebausklikuna võtan sedalaadi tagasilööke nagu testi muusikavalla vaimude ja haldjate poolt, kes veidi proovile panevad, et näha, mis puust oled.
Kitarr on sinu käes olnud väga erinevates rollides: saatepill, soolopill, efektide ja looper’i kaudu terve orkester, vahel ka justkui helilabor. Millal sa avastasid, et kitarr ei pea kõlama ainult „kitarrina”, vaid võib muutuda millekski palju avaramaks? Kui palju on sinu kõla kujunemisel mänginud rolli tehnika – efektid, looper’id, võimendid, salvestusvahendid?
Kitarri saatele mõtlen, nagu see oleks ansambel. Kujutlen sageli partiid mingitel teistel pillidel kõlavana, püüan lisada rütmi ja bassiliine. Teadlikumalt hakkasin selle “nagu orkester” mõttega tegelema oma soolokava tehes. Kriteeriumiks oli, et kõik helid peavad olema loodud kitarril. Looper õpetab ruttu sounde hästi erinevaks muutma. Loope või kihte lisades kipub muidu kergesti asi müraks minema.
Mulle meeldivad väga efektiplokid – need värvilised laheda disainiga ja vaimukate nimedega klotsid, mis täpselt ühte, seda “oma” soundi on loodud tegema. Nad teevad seda ja ainult seda ülihästi ja inspireerivad mind selle soundiga kirjeldama hoopis näiteks vestlust inimeste vahel, kes enam hästi läbi ei saa. Või selline heli, mida teeks inimene, kes tahaks rääkida, aga sõnad ei tule meelde jne.
Ma võtan väga tõsiselt seda mõistujuttu, et efektiplokk peaks olema osa sinu soundist, mitte et kogu sinu sound ongi ainult see efektiplokk. Minuga need vahvad klotsid räägivad, usun, et publikuga ka.
Dagö on Eesti muusikas omaette nähtus: tekst, kõla, iroonia, nukrus, soojus ja veidi nihkes poeetika. Milline oli sinu roll Dagö algusaastate kõlapildi kujunemisel? Kuidas sündis koostöö Lauri Saatpalu ja Tiit Kikasega? Kas mõni Dagö laul või arranžeering on sinu jaoks eriti isikliku tähendusega?
Dagö lüürika mitmekihilisus ja tonaalsus on üldiselt Lauri Saatpalu luule, minu tekste on vähe. Minu rolliks on need tekstid ja demona olemasolev lugu sobivas seades bändile seada. Luua unikaalne kõla, vajadusel mõelda ja salvestada selleks uusi sounde. Ehk siis produtseerida. Tekstid ja loo iseloom dikteerib minu jaoks, milline peaks olema loo kõla ja ka stiil või žanr. Sestap Dagö ongi veidi paljužanriline ansambel, tekstid on suunanud, kuidas lugu kõlab raske rokina või maheda ballaadina. Või üldse rahvamuusikakõlalisena, nagu lugu “Maantee” näiteks
Dagö sündis, kui Lauri Saatpalu ja Tiit Kikasega Folkmillis koos musitseerides otsustasime, et meie muusikalised ideed ja isud hakkavad traditsioonilisest muusikast juba väga kaugele minema. Dagö esimese albumi tegemise ajaks oli Tiit Kikasel muusika produtseerimisel küllalt suur kogemus. Paraku meie koostöö Tiiduga lõppes esimese albumi järel ja minu helikeel pääses rohkem mõjule teisest albumist “Toiduklubi”. Produtseerisin ja salvestasin siis oma esimesed lood, lisaks teistele tegijatele sellel albumil. Esimene mõte oligi kohe kasutada kitarri võimalikult paljudes eri kõlades, seda siis lõikudes, kleepides ja igasugu ambienti tekitades. “Tartu tenniseklubis” oli esimene lugu, mille selliselt salvestasin. Trikk on veel selles, et ise luupe meisterdades ja sounde leiutades ei jää muusikale nii väga aastanumbrit külge. Muidu ikka kipuvad mingid hetkel moodsad kõlad läbi kumama.

Pärimusmuusika, Folkmill ja 1990. aastate otsingud. Sinu ja Tiit Kikase koostööd on seostatud Eesti pärimusmuusika uue hingamisega 1990. aastatel. Kuidas sa ise seda aega mäletad? Kas see oli rohkem muusikaline otsing, ajastu protest, juurte juurde minek või hoopis vabaduse tunne? Milline oli sinu jaoks eesti pärimusmuusika ja iiri mõjutuste kokkupuutepunkt? Kas tollest ajast on midagi, mida tänases muusikaelus igatsed?
90ndad olid vist ikka põhiliselt eneseotsing, mingi protest peale tunginud tümpsumuusika vastu. Tiit Kikasega tegime oma muusikat, see oli põhiline. Meie jaoks oli see loomulikuna tekkinud, aga läks südantsoojendavalt paljudele korda. Mängisime regulaarselt tollastes lege kohvikutes ja lokaalides. Osalesime isegi ühe hooaja tollase ETV telesaates “Süda tuksub” oma muusikaga. Oli selline lõbus telemäng kunagi. On kuidagi imelik, et me tõesti ei jõudnud oma muusika albumi välja andmiseni, kuigi isegi korra salvestasime Ants Johansoni mahitusel ja kaasa aitamisel üpris korralikult oma lood linti.
Muidugi tabas ka meid 90ndate iiri muusika vaimustus. Indrek Kalda oli Tiit Kikase viiuliõpetaja ja tema kaudu jõudsin iiri muusika juurde. Mängisime mitmetes erinevates koosseisudes, hiljem ka Folkmillis ja elasime iiri muusika mängimisest. Mingil hetkel tähistati ju Iiri rahvuspüha, püha Patricku päeva vist suuremalt kui mis iganes eesti tähtpäeva.
Rahvamuusikat tehes saime võimaluse ka mujal maailmas ringi sõita natuke. Skandinaavias, nähes, kui massiliselt sealmail pärimusmuusikat harrastatakse ja üldse see põhjamaade rahvamuusika kõla, mõjus väga.

Sinu soolokava „ISE” puhul on väga tugev kujund: loodusesse minek kitarri ja looper’iga, justkui fotokaamera asemel. Kuidas see kava tegelikult sündis? Mida tähendab sinu jaoks „oma kõla”? Kui oled laval üksi koos kitarri, looper’i ja efektidega, siis kas tunned end rohkem vabana või rohkem vastutavana?
Vajadus mingi päris oma muusika välja arendamise osas oli mingil hetkel nii tugev, et täpselt nii oligi: läksin keset talve pilliga mere äärde ja üritasin seal jämmida. Teisel katsetusel siiski võtsin ka telgi ja siis hakkas midagi tulema – oli vähem valus. Selline looduse või ümbritseva “salvestamine” läbi oma loomingu on keerukas. Alati jääb küsimus, et ehk mängisin metsas lihtsalt juba varem kodus pähe tulnud meloodiajuppi. Tuleb välja, et tähtsam on see rännak, see minek sinna teise asukohta ja seal kohanemine, n-ö “kohale jõudmine”. Tasapisi hakkab siis ümbrusele tähendus tulema. Seda kõike 15 minutiga ei tee.
Üksinda esinemine on suur ja täielik vastutus ja selles nauding seisnebki. Ma püüan oma kontserdisse mahutada nii palju sisukust, kui vähegi suudan. Et oleks kõike, sügavust ja efekte. Et oleks mõtisklust ja mängutehnilist tulevärki. Sageli ka video. Aga et tervikuna oleks loo jutustamine, kõik ülejäänu on selle teenistuses.
Tehnoloogia ja analoogseadmete võlu. Mis hetkel muutub tehnika muusiku käes lihtsalt abivahendist päriselt loominguliseks partneriks? Mis sind analoogseadmete juures köidab?
Heade tehniliste seadmete kasutamisel tulemus inspireerib. Olen seda pimesi kogenud, kui näiteks kitarri ette seatakse mingi koltunud mikrofon ja järsku tundun endale justkui parem mängija. Hiljem siis selgub kogenud stuudiohundi seadmete haruldus ja ka hind.
Ma ei usu üldiselt ühtegi kõlavat nime ega kaubamärki, tahaks alati sisus veenduda. Olen lähtunud mõttest, et kui ma ise mingi seadme paremusest aru ei saa, siis ka selle peale ei kuluta. Kuulaja ei tea, mis stuudios aparaatide peale oli kirjutatud, aga saab aru muusikast, mis kaasa haarab.
Tehnilistest abivahenditest rääkides tuleks nüüd ka ette võtta see tehisintellekti teema. Väga üksildane ja kurb on see, kui muusika loomisel ei ole enam päris inimene teisele inimesele midagi loonud. Sellel masinal on ju täiesti suva kuulajast. Too ei tea isegi, mis emotsioon on. Huvitava näitena tegelen sellise seadmega nimega “Music of the Plants” ehk siis taimemuusika, mis klemmidega taime külge ühendatuna esitab helijärgnevusi. “Heliloojaks” on seega taim ja päris hinge läheb, kui tajud selle olendi päevarütme, taimele olulisi muutusi õhus või ümbruses, mida selle seadme abil väljendab. Elus olend ikkagi ja loodus nagu meiegi.
Tehnilistes töölõikudes on AI täiesti enneolematult lahe abimees, aga loomingu puhul sellisest “töövahendist” rääkimine pole varsti hea toon, ennustan. Spordis on selle kohta üks teine sõna, kui keegi vägevaid lisavahendeid kasutades teiste ees edu püüab saavutada. Doping on keelatud põhjusel, et see on vastuolus spordi ideega ja teeb sellele meelelahutusvaldkonnale kahju. Näis, mida head sellest AI-st sünnib, hirmude ja kahjudega puutume kokku juba küll.
Teater, film, telemuusika ja multimeedia. Sa oled kirjutanud muusikat lavastustele, filmidele, telesaadetele ja multimeedialahendustele. Kui palju erineb (kui erineb) selline töö bändi või soolokava tegemisest? Kas mõni lavastus, film või visuaalne projekt on sind heliloojana eriti muutnud?
Muusikat luues teatrile või telesse saad täiel määral osa sellest loost. Tõsiste teemade käsitlemisel olen elumuutvaid kogemusi saanud. Kui Margit Kilumets ja Vahur Kersna kunagi alustasid saatega “Sind otsides”, kutsus režissöör Andres Lepasar mind sellele sarjale muusikat tegema. Saade rääkis pereliikmetest, kelle omavaheline kontakt oli kadunud, kes juba lastena vanematest ja üksteisest lahutatud, kes saate tegijate töö tulemusena uuesti kokku viidi. See šokk, nähes lugusid inimloomuse eripäradest mitte eriti heas mõttes, oli oluline mõistmaks, millises nunnus roosas vatitupsus olen ise elanud, isegi kui ma vahel nii ei arvanud. Ehmatus on omal kohal, pole sugugi vaja täiskasvanud inimesel naiivsel pilgul ringi käia ja omast arust maailma parandada. Mis ei tähenda, et maailm ei vajaks parandamist.
Töö filmi, tele ja teatriga on huvitav, kuna siis liitud kellegi teise loo jutustamisega, kohandud stiiliga ja hoiad tahaplaanile, et muusika ei võtaks lugu üle. Bändi- ja muidu kontserdielus saan teha ikka enamasti täitsa enda asja. Kellegi teise stooriga haakumiseks tuleb ennast maha salata ja pigem kuulata, mida lavastajal või režissööril öelda on. Mulle meeldivad sellised maruveendunud kunstilise nägemusega lavastajad ja režissöörid. See seab abstraktsed, subjektiivsed “talle meeldib/ei meeldi” raamid, aga minu jaoks tekib selliselt väga tiivustav esteetiline aken, mida saan oma fantaasiaga täita. Sellist asja nagu “tee hea muusika” pole ju olemas. Muusika milleks, kellele?
„Klaveriloomad” ja muusika lastele. „Klaveriloomad” on väga eriline maailm, kus muusika, metoodika, pilt ja lugu saavad kokku. Kas lastele muusika tegemine nõuab teistsugust ausust kui täiskasvanutele mängimine? Mida oled ise „Klaveriloomade” kaudu muusika kohta uuesti õppinud?
Lapsed on aus publik, see on ju teada. Mina ja kogu meie Klaveriloomade ansambel oleme ka omas asjas ausad ja sestap saame lastega hästi läbi. Pole midagi, kui keegi tahab poole pealt ära minna, mul ei pruugi ka alati olla hea päev. Kõige naljakamalt segavamaks on osutunud teinekord õpetajate korralekutsuvad röögatused keset kontserti. Nad on muidugi profid, näevad probleemi kujunemas, aga kontserdi ajal on esineja superboss ja peab ise hakkama saama oma publikuga. Tasub usaldada.
Lastele muusika tegemine ei erine mitte kuidagi muust muusikast. Ikka mõtled kuulajale. Dagö puhul on suurim lõbu just rokkbändile sobilikult lahedaid gruuve välja mõelda. Lastele meeldivad ka gruuvid, aga kõik saavad aru ka südamlikust ja tundlikust helikeelest.
Kuidas sa näed lapse muusikahuvi toetamist nii, et sellest ei saaks sund? Kas sinu enda nooruspõlve kogemus on mõjutanud seda, kuidas sa suhtud (oma)laste vabadusse oma teed valida?
Näen kõrvalt Katri Rebase võluväge oma õpilaste peal, kuidas nood võivad teinekord koolist poppi teha, aga samal päeval klaveritundi tulevad. Ta ütleb, et huvi hoidmine on põhiline. Oma laste puhul usun noorte vabasse valikusse oma elukutse leidmisel: jäta ainult huvitavad asjad tema käeulatusse vedelema ja kui resoneerub, siis võib-olla saabki muusik. Üldjoontes vabakutseline loomeinimene – see võiks olla selle ameti nimi, kes lapsena on näinud, kuidas see käib, siis ei karda nii väga eneseteostuse tõusude ja mõõnade teele asuda.
Eestlane ei ole aldis kiitma — või siiski? Millal sind viimati muusika eest kiideti?
Iga ostetud kontserdipilet on tänu ja kiitus esinejale. Selles mõttes pole isegi oluline, kas saal on välja müüdud. Iga kohale tulnud viieteistkümnest inimesest on valinud kõigist võimalikest meelelahutustest ainult sinu kontserdi – meeleliigutuseni tänulik! Parim publik on alati piletiga kontserdi publik. Igaüks on ise valinud kuulama tulla ja ootab sinult seda purakat.
Keda ise kiidaksid? Keda sooviksid ise Eesti muusikamaastikul esile tõsta? Kas on mõni muusik, helilooja, arranžeerija, produtsent või vaikne taustajõud, kelle panus vääriks rohkem märkamist? Kas Eesti muusikas on sinu meelest praegu mõni nähtus, mis on väga elus, aga ei jõua piisavalt suurde pilti?
Üks, vist tasapisi taastuv, maavara on kultuurikorraldajad üle Eesti kultuuri- ja rahvamajades. Kogu elusa kultuuri alus ja eeldus on keegi energiline ja siiras kultuurivedur igas erinevas paigas, lähedal või kaugel. See keegi, kes tõmbab käima kohaliku rahvatantsurühma, harrastusteatri, pakub ruume raamatuklubile ja kui ühel päeval tulevad majja esinejad kuskilt kaugemalt, siis usaldatakse tema valikut, et kui see inimene juba kellegi tuppa lasi, siis tasub vaatama ja kuulama minna. Nende inimeste leksikas ei esine “raha ei ole”, sest muidugi ei ole, aga kõige jaoks pole kogu aeg tuhandeid vaja ka. Pidevalt tuksuv kultuurielu lööb kogu kohaliku elu nagu veidi vahtu ja ongi Eestimaal üks parem paik elamiseks olemas.
Ega diplom üksi tee veel profiks. Mis eristab sinu arvates professionaalset muusikut harrastajast?
Mul ei ole mingit diplomit ette näidata muusikavallas ja ega ma seda autodidaktlust väga ei propageeriks ka. See on nii sügavalt isiklik sobimise asi ja kui aga vähegi saad koolis käia, oleks hea. Tähtis on, mida oled teinud, milliseid bände, albumeid, filmi- või muud muusikat loonud, mitte diplomid. Olen saanud sellise veendumuse välismaistest veebikoolidest, milles osalemise lõputunnistus tuleb eraldi juurde osta, rõhutamaks mõtet, et kulutad ainult siis selle peale, kui sul seda tõesti vaja.
Kaduv väärtus on süvenemissuutlikkus, põhjalikkus. Teisisõnu mingi standardi hoidmine, teatud koodeks. Publiku ette ei tohi minna “enamus ei saanud aru” hoiakuga, kui kava pole selge või mingi muu jama juhtus. Profid näevad jamasid ette ja välistavad, harivad kannatlikult tellijat kõige esinemiseks vajamineva osas või vähemalt esitavad lisaküsimusi. Profid teevad proovi, tulevad õigeks ajaks kontserdipaika kohale ja teevad asja ära. Siit koorub teistpidi ka harrastaja definitsioon, olgu seal diplomeid ette näidata palju kulub.
Minu kool on olnud säravad muusikud, kellega on õnnestunud koos töötada. Peale Aldo Järve pole neist keegi olnud kitarrimängija. Oma pill tuleb niikuinii ise kodus selgeks õppida, muusika ja ellusuhtumise õpetajateks on olnud viiuldaja Indrek Kalda, bassimees Raul Vaigla, saksofonist Raivo Tafenau ja väga suure osa lavalisest enesekindlusest olen õppinud sagedaselt lavapartnerilt Lauri Saatpalult. On olnud karme hetki ja “eksamitel” läbikukkumisi nagu ikka koolis. Õppimine on õpilase ehk õpihuvi asi, õpetajaks osutub, kellelt on õppida.
Sa mainid, et sinu muusikuteel on olnud ka karme hetki ja läbikukkumisi. Kas meenub mõni selline muusikaline õppetund, mis tollal valus oli, aga tagantjärele osutus eriti väärtuslikuks?
“Päris” kooli puudumine on jätnud kõige suurema lünga noodilugemise oskuses. Töötan suures osas kuulmise järgi ja märgin enda jaoks enam-vähem kuidagi asju üles ka. Kui tegime Lauri Saatpalu ja Katrin Mandeliga albumid 60.–70. aastate estraadilugudest uute seadetega, siis Raivo Tafenau bändiga koostööd alustades jooksin ikka niimoodi pea ees kadakatesse, et jalad jäid õhku rippuma. Jazzimeestel on ju kombeks seadetega otse proovi tulla, leht ette ja 3…4, kohe läheb. Esimese proovi eel üritasin neid seadeid endale saada, et kodutöö ära teha, aga teadagi need seaded valmisid ka vahetult enne ja siis oli see kompetentsilõhe korraks ikka maksimumis. Kõik lõpuks laabus ja oleme ka hiljem palju koos lava jaganud, saame kõik suurepäraselt läbi. Igal muusikul on olnud fopaasid, eriti kui laval, publiku ees läheb midagi päästmatult nihu ja vahel ei saagi kontserdi lõpuni “saba maha”. Laenasin sellisteks puhkudeks mõttetera jalgpallist, kus on ütlus, et “oled parasjagu nii hea, kui hea oli sinu viimane mäng”. Jutt käib mängijate järgmise hooaja hinnast klubide vahel, kus eelmise hooaja viimane mäng kipub kõvasti tooni andma. Kuid alati tuleb järgmine esinemine, kui tagasi muusikasse tulla, kus saad oma renomee päästa. Aastatega olen hakanud suhtuma publikusse nagu ühte kosmilisse jagatud teadvusega pilve, kus justkui järgmised heade kontsertide inimesed jagaksid oma mõtteid tagasi “selle kontserdi” rahvale. Ma üldiselt ei karda inimlikult raskeid vastasseise, hetked, mil minusse ei usuta ei murra, vahel on isegi see “selg vastu seina” tunne päris vabastav ja uue energiaga edasi minemist soosiv. Ka arvamust ja hinnangut tasub küsida neilt, kes ei pelga otse öelda. Lähedki oma õrna ideega mingi mõtleva, ent vähetahulise müraka jutule ja hulga aega saab kokku hoitud. Tulemus ei pruugi ju olla mahategev ja ideepojakese nõrgad kohad selguvad kiiresti. Ka läbikukkumine ei ole kaotsi läinud, kui sellest on õppida.
Kus ja kuidas veedaksid oma ideaalse vaba õhtu? Kui see oleks avalik koht või kontsert, siis kes võiks seal laval olla?
Eestis on täiesti maailmatasemel esinejaid, keda võimalusel kuulan alati väga hea meelega. Nii vanema kui noorema põlve hulgas on säravaid tegijaid. Kevadel Broadwayl nähtud “Great Gatsby” oli üpris ideaalilähedane kultuurikogemus. Tahtsingi, et kogu see külluslikult ja kallilt tehtud legendaarne Broadway haaraks mu endasse. Aga muidugi analüüsid kogetut ja kõik selles vist ei vaja ilmtingimata hästi palju raha, mõnikord on mõtlemises asi ka. Selleteemalise vestlusringi võiks teha, huvitav oleks mõtteid vahetada, mida teised on kogenud.
Päriselt vaba ideaalne õhtu kulgeks hoopis kuskil inimtühjal Eesti laiul paarikolmepäevasel kajakimatkal. Või perega kuskil Itaalia linnakese välirestoranis. Mulle meeldiks väga ka purjetamine, kuid karmi reaalsusena toimub ju muusikavallas kõik oluline nädalavahetustel, mil ka kõik olulised sündmused purjetamises. Võiks muidugi mingi muusikute regati asutada, mis toimuks teisipäeva hommikuti…
Soovita pala, albumit või kontserti, mis on sulle viimasel ajal või läbi aegade eriti tugeva kuulamiselamuse jätnud. (lingid võib-olla ka?)
Helilooja ja saksofonist Colin Stetson
Lemmikalbum: New History Warfare Vol2 Judges
Tobias Lilja, õudusmängu “Little Nightmares” helilooja. Arvutimängud on uue aja raamatud ja filmid, kust tulevad uute põlvede alustekstid ja refereeringud. Seda mängu ma, ausalt öeldes, ise mängida ei julge. See nukker ja veidi hirmutav õhustik selles mängus on helilooja poolt nii veenvalt ja minimalistlikult loodud.
Milliseid palasid su enda loomingust esitleksid siin rõõmuga?
Looming on nagu lapsed, justkui sinu omad, aga siis järsku elavad oma elu. Kuidas nüüd siis ühte teisele eelistada ja välja tuua? Vahel kuulan oma muusikat, nagu kaardistaks, et kas olen omast arust kuhugi liikunud ka või teen “sama lugu” kogu aeg.
Midagi välja tuues on tähtsaim muidugi sooloalbum “ISE”.
Omapärane muusikalaadne nähtus sai loodud Eesti Rahva Muuseumile: vanarahva vaiba- ja sõbakollektsiooni saalis on seade nimega “Vaibamustrimuusika“, millega kogus olevate museaalide mustreid muusikaks saab tõlgendada. Masina loodud muusikast koos mõne minu interpretatsiooniga on ERMi nännipoes ka album olemas.
Nõuanne noorele kitarristile. Millise nõuande annaksid alustavale noorele kitarristile?
Kas ainult kitarristile? Aga noorele muusikule tahaks soovitada: püüa ise oma asju ajada, selmet leida keegi korraldama. Võta ise vastu kõned, ole kalendriga hästi täpne ja kõiges muus saab alati abi küsida. Harju ise kõike korda ajama. Õpi oma hinda küsima. See annab kontrolli su kujuneva karjääri üle, loob isiklikke kontakte valdkonnas. Kunagi, kui sul on juba manager, kes su asju ajab, oled talle palju parem ja tõhusam partner.
Lavaunistus. Millise maailma kitarristi, helilooja või muusikuga sooviksid ühel laval improviseerida?
Veider lugu, pole kunagi selle peale mõelnud. Kui seda koostöösoovi laiendada originaalsetele “vidinatele”, mis muusika esitamiseks loodud, siis Imogen Heap (Briti laulja, helilooja ja elektroonilise muusika uuendaja, toimetuse märkus) kasutab päris piire nihutavat tehnoloogiat oma muusika esitamisel, selliste asjade leiutamise ja lavale viimise juures oleks lahe olla. See laieneb arutelule, kuhu muusika ja selle esitamine liigub, mis on järgmine “elektrikitarr” või “süntesaator”, mis uue kõla ja ajastu põhjustab.
20. Väikeses Eestis võib nimekaimuga elu päris põnevaks minna. Sul on ju nimekaim, filmitegija ja ettevõtja Peeter Rebane, kes on samuti muusikamaailmaga seotud. Olete koguni ühel aastal sündinud, välimuselt ehk pisut sarnasedki, aga sugulased pole. Kas teid on aastate jooksul ka segi aetud? Kas oled vahel saanud tema arvele mõeldud kiitust või pidanud hoopis mõne tema teo pärast aru andma?
On olnud segadust. Üks tore sõber “suurest” muusikamaailmast soovitas nime muuta, et piisab kui üks punktiga täht lisada, ehk siis initsiaalina teine eesnimi võtta. Pidi olema suisa, et inglise ja ameerika ametiliidud ei kinnita sind enne tegusa professionaalina, kui oled originaalse nimega lagedale tulnud. Keegi ei hakka tasusid jagades täiendavalt uurima, et kas see on ikka “see” Peter Fox. Tasud, teadagi, võivad erineda suurusjärgu võrra, see pole mingi viis-kakskümmend.
Muidugi on nalja saanud. Nimekaim tundub olevat veidi põnevama ja kõmulisema elukäiguga ja sestap ka on inimesed mulle põnevil ilmel lähenenud, et “kuidas siis selle asjaga on”. Muidugi olen pidanud pettumuse valmistama, sest mul pole aimugi, kuidas ühegagi “neist” asjadest on. Teinekord on tuldud juurde ja tunnustatud, et niimoodi filmitegemise kõrvalt veel “nõnda normaalselt” kitarri mängin.
Varem, kui kontsertide korraldus nimekaimu tegevuseks oli, läkski ju asi keeruliseks. Minagi korraldan aeg-ajalt kontserte, küll enamasti endaga seotud kollektiividele, aga see on juba tähtsusetu koma, kategooria täpselt sama.
Enamasti palutakse lihtsalt seda või teist ettevõtmist toetada. “Ükskõik kui väikesest toetusest on abi” lausest kumab, et kui võtaksingi “minult” palutud toetamise ette ja oma muusikuteenistuse kaaluklassis panustaksin, peetaks mind (tegelikult teist inimest) üpris ninakaks, et “oleks võinud lihtsalt EI öelda.”
Kui lubad endal unistada, siis mis võiks Eestis tegevmuusiku jaoks paremini korraldatud olla?
Nimetame seda keikatasu kindlustuseks. Niigi heitliku sissetuleku juures, kus prognoosida kontserdipakkumisi on pea võimatu: kui muusiku enda tõttu peaks esinemine ära jääma, leitakse asendaja, kes töö ära teeb ja tasu endale saab. See tähendab lisaks ootamatule jamale, näiteks tervisemurele, lisaks veel tasust ilma jäämist. Võiks olla mingi üldiselt heakskiidetud süsteem, kuidas sellisel juhul kahju, kasvõi osaliselt, korvata.
Kas keikatasu kindlustuse mõte on sündinud mõnest sinu enda valusast kogemusest või oled näinud, kuidas mõni kolleeg on ootamatu esinemise ärajäämise tõttu raskesse olukorda sattunud?
Olen olnud selles rollis, kus otsustame tasu maksta ka muusikule, kes endast johtumatul põhjusel on esinemiselt kõrvale jäänud. Need on erandlikud olukorrad, aga asjaajamine peab olema inimlik. Lõppeks on ju muusikurahvas üks erakordselt andekate ja huvitavate inimeste sootsium, kõigile ei lange korraga päike ja kogu see tsunft elab täpselt nii hästi, kui hästi tunnevad ennast kõik osalised.
Meie elu üldise sotsiaalse kindluse üle võib arutleda ja puudusi välja tuua, kuid tegevmuusikud elavad sellega võrreldes ikka väga karmis ja arhailises maailmas siiani. Ja pensioniteemani ma pole veel jõudnudki.












