Ehtne autodidakt Jan Kaus


Kui Jan Kausi tegevus muusikuna on kirjanik Jan Kausi varju jäänud, siis ainult sellepärast, et kirjanikul on kogu aeg palju tegemist. Jan on avaldanud mitu romaani, novelli- ja luulekogu ning tõlkinud ilukirjandust soome keelest. Ühtlasi on ta südametunnistusega eestvedaja, kes töötanud kaua aega Sirbis, teinud saateid raadios, olnud Eesti Kirjanike Liidu juhatuse esimees ja korraldanud kirjandusfestivali HeadRead. Ent Eesti omaaegne indie-skeene teab Jani kui ansambel Dreamphishi kitarristi ja basskitarristi.

IMG_3609_Jan_Kaus_Foto_Kris_MoorTekst: Maria-Lee Liivak
Fotod: Kris Moor

Kas Jan Helsing on sinu tagasitulek muusika juurde või ei ole sa ära käinudki?

Ma ei oska sedasi asjale vaadata. Muusikaga tegelemine on osa kindlast eluhoiakust ja meelelaadist. Jan Helsing on näide sellest, et ma saan teha seda, mida ma tahan. Sellise vabaduseni, teatud loomingulise muretuseni jõudmine on võtnud paarkümmend aastat aega. Ma olen alati tahtnud elada nii, et aeg on väärtuslikum kui raha. Vaba aeg on omaette väärtus – peab olema aega oluliste inimeste ja oluliste ideede jaoks. Jan Helsing on lihtsalt osa sellest väärtusest, nagu ka kirjutamine-lugemine, perekond jne.

Mille poolest Jan Helsing su varasemast muusikalisest tegevusest eristub? Milline teekond eelnes Jan Helsingi sünnile?

Mu jaoks on Jan Helsingi juures olulised nüansid, mis võib-olla kuulaja seisukohalt ei mängi suurt rolli. See on emotsionaalselt väga tähtis ja kihiline asi. Ma ei tea, kas ma olen kogenud keskeakriisi – olin oma elu nappusest teravalt teadlik juba kahekümneselt ja juba siis kippusin aeg-ajalt nostalgiasse eksima. Jan Helsing paigutub lihtsalt üheks lüliks mõttelises ahelas. Seda mõtet võiks sõnastada umbes nii: kui tahad midagi teha, siis tee, mis siin ikka oodata, karta või kahelda. Kahtlusest või kartusest võib saada kahetsus. Parem teha, kui kahetseda.

Jan Helsingiga sain teha mitut head asja korraga: leidsin hea viisi veeta aega koos oma vanade sõpradega, aga mitu vana sõpra leidsid ka võimaluse rutiinist välja murda või raskeid eluhetki taluda, muuta oma elu värvikamaks. Kui me Schillingul esinesime, siis selgus, et Helari Pluss oli viimati laval 20 aastat tagasi. Minu jaoks muudab asja ülimalt väärtuslikuks juba tõsiasi, et me saime Jan Helsingi kaudu Helari ande unustuse käest päästa. Mulle meeldib Jan Helsingi lugudest kõige rohkem „Asuur” – see põhineb Helari meloodial, tema kitarrikäikudel.

Uues bändis mängid sa bassi, klahve ja ksülofoni. Kuidas sa üldse muusikategemise juurde jõudsid?

Ah, eks ma olen pesueht autodidakt. Ligipääsetavus on üks pop- ja rokkmuusika voorusi. Kui inimesel pole erakordset annet (ja enamikul meist ju pole), siis ei hakka ta omapäi keldris Bachi harjutama, kuna Bachini pääsemiseks peab kindlasti omandama erialased oskused. Rokkmuusikas aga pole erialane ettevalmistus alati vajalik. Mõnikord on isegi vastupidi – tähtis on taotlus, idee, selle ideega kaasnev või seda kandev energia. Teostusega on asjad keerulisemad, see ei pea alati olema filigraanne. Ning kui paarkümmend aastat plõnnida, omandad lõpuks kui mitte oskuse mängida, siis oskuse oma nõrkusi varjata või vältida.

"Jan Helsing paigutub lihtsalt üheks lüliks mõttelises ahelas. Seda mõtet võiks sõnastada umbes nii: kui tahad midagi teha, siis tee, mis siin ikka oodata, karta või kahelda."
“Jan Helsing paigutub lihtsalt üheks lüliks mõttelises ahelas. Seda mõtet võiks sõnastada umbes nii: kui tahad midagi teha, siis tee, mis siin ikka oodata, karta või kahelda.”

Mismoodi te ansambliga muusikat loote? Kas tuled laulusõnadega proovi ja hakkate improviseerima või sünnivad sõnad pigem muusikale peale?

Laulusõnad sünnivad kõige viimasena. Tegelikult osutus asi kummaliselt, lausa joovastavalt lihtsaks. Kui me esimest korda mu abikaasa isatalus Viljandimaal kogunesime, siis paar tundi enne teiste saabumist ma lihtsalt mängisin ühe väljamõeldud bassikäigu linti ja sinna peale hakkasid teised improviseerima. Mõte oli võtta pingevabalt, vaadata, mis saab. Sellest käigust kujunes lõpuks „Kajaloodi” nimilugu. Laulusõnad tekivad alles siis, kui eksisteerib vokaalmeloodia ning instrumentaalosa on põhimõtteliselt purgis.

Kuidas muudab muusikategemine kirjanikku ja kirjandusetegemine muusikut? Miks on kirjanikul vaja muusikat?

Ma ei oska sellest rakursist vaadata ega vastata. Kõige lihtsam oleks kosta, et äkki kajab kirjaniku kogemus vastu laulusõnades. Aga jällegi: mu jaoks on kirjandus ja muusika osa ühest suuremast vabadusest, mille nimel ma olen küllaltki kaua kannatlikult tööd teinud ja harjutanud. Ma olen pigem töökas kui andekas. Hiljuti leidsin kaustiku paarkümmend aastat tagasi kirjutatud luuletustega. Seda oli raske lugeda – uskumatult triviaalne ja kohmakas. Sellele järgnes lugematu hulk lugemist ja õppimist, et triviaalsust ja kohmakust järjekindlalt vähendada. Eks muusikaga ole sama asi. 90ndate alguses tegime Wide Openit – vanadelt lindistustelt on kuulda, kuidas rohke The Cure’i kuulamine meie iseenesest headest ideedest liiga suure jõuga läbi pressis (kuigi mu meelest olid ja on mu bändikaaslased andekad muusikud: Lauri Leis mängib praegu ju Vennaskonnas ja Psychoterroris, Mõmmi J.M.K.E.-s, Jaanus Rumma bassikäigud mõjutasid tugevalt mu enda hilisemat bassimängu). Pealegi ei tahtnud ma noore kukena tunnistada, et lauluoskust napib. Loominguline vabadus põhinebki mu kogemuse põhjal enesekriitilisuse ja järjekindluse tasakaalul. Sa libastud või jääd püsti, aga jonni ei jäta. Oled ühtaegu ettevaatlik ja jäärapäine, vaheldumisi kaine ja hulljulge. Kainena mõistad, et elu on kõigest korraks ning hulljulgena arvestad ebaõnnestumise võimalusega.

Laividel astub üles kunagine Dallase lauljanna Kristi Kindel.
Laividel astub üles kunagine Dallase lauljanna Kristi Kindel.

Sa oled kogu Eesti kultuurimaastikust tihedasti läbi traageldatud. Milline sulle Eesti kultuuri kaasaeg paistab, nii kirjaniku kui muusiku kui ühiskonnategelasena?

Loomingut ja loomingulisust on ju väga palju. Sellega on kõik hästi. Probleeme on muidugi ka ning nende lähemaks käsitlemiseks pole siin ruumi. Enesekriitikat on vähevõitu. Kriitika talumise võime on samuti anne, osa suuremast võimest reaalsusega hakkama saada, teadvustada tegelikkust kui lugematute teadvuste kooslust, mis enamasti sinu tahte ja soovidega ei haaku. Selles osas ma pisut võõrastan romantilist nägemust kunstnikust.

Mis on saanud Eesti indie’st? Mis on indie perspektiiv?

Seda peaks nüüd küll küsima Tõnis Kahult või Mart Juurelt. Üks asi on muidugi oluline. Mu arust võiksid Eesti muusika riiklikud rahastajad mõista, et suur osa uuest Eesti rokkmuusikast on samasugune looming kui uued lavastused, filmid ja luulekogud. Mu arust peaks see kajastuma Kultuurkapitali praktilises tegevuses. On ääretult tore, et meil on olemas Veljo Tormis, Erkki-Sven Tüür, Toivo Tulev, Helena Tulve, Mirjam Tally, Märt-Matis Lill jne. Aga minu jaoks on sama olulised Tallinn Daggers, Imandra Lake, Junk Riot, Orelipoiss, Röövel Ööbik jne. Olgu, võib-olla ei anna klassikalise muusika ja popi kategooriaid võrrelda. Aga võrreldamatuses peitub oma iva. Kuna neid ei anna võrrelda, polegi seda vaja, tuleks hoopis mõista, et loominguliste aktidena on rokk ja džäss ja klassika tähenduslikult võrdsed. Ehk tasuks loobuda arusaamast, mille kohaselt rokkmuusika seostub automaatselt kommertskultuuriga, ja sellise arusaama taga kummitavast antiigi- ja klassitsismiaegsest üleva ja madala järsust eristamisest. Lihtsamalt öeldes: on palju bände ja artiste, kes võiksid saada samasuguseid regulaarseid loomingulisi stipendiume kui näiteks kirjanikud.

Millises suunas su enda muusikaeelistused kuulajana on liikunud? Kes on viimased suuremad mõjutajad või favoriidid?

Siin on kaks aspekti. Esiteks: mu maitse on üsna lai, ma pole ainult indie-muusika kuulaja. Teiseks: paljud mu praegused lemmikplaadid olid seda juba kümme või kakskümmend aastat tagasi. Näiteks Talk Talki „Colour of Spring”, The Police’i „Synchronicity” või U2 „The Unforgettable Fire”. Mõnikord kuulan YouTube’ist isegi varast Metallicat või Megadethi, kui vastav tuju tuleb. Ei tasu salata maha oma koolipõlve heviperioodi, enne The Cure’i ja The Smithsi ja Cocteau Twinsi.

Eks aja edenedes olen hakanud ka üha enam kuulama vanemat rokki (David Bowiet, Pink Floydi, Televisionit jne) ja ka klassikalist muusikat. Jan Helsingi vokaalmeloodiaid tehes püüan leida arenevaid, muunduvaid meloodiakäike, mis ei põhine ainult fraaside kordamisel, nagu rokklugudes sagedasti juhtub – olen arvatavasti saanud inspiratsiooni juba lapsepõlves kuulatud plaatidelt „Uued laulud – lemmikhääled”, mille meloodiad on ikka püüdmatus kauguses. Täna näiteks kuulasin üht Rootsi bändi Shout Out Louds ja pärast seda mitu korda järjest Mozarti 20. klaverikontserti teist osa – selle pealkiri on „Romanze”.

Kuula Jan Helsingi plaati SIIT.
KITARR nr 12/2014

Previous Margus Alviste basskitarride maailm
Next Leslie da Bass: Muusika – see on minu vabariik!