Tõnu Aare ja tema truud tööhobused


„Mul on ju kõik pillid olnud,” ütleb Tõnu Aare, ansambli Apelsin loominguline liider ja legendaarne kitarrist, kes peale kitarri mängib tegelikult osavalt veel paljusid teisi keelpille, meid ruumi sisse juhatades. „Aga need on mu peamised tööhobused,” ütleb ta statiividel seisvate Guild Starfire ning helipeaga varustatud resonaatorkitarri suunas viibates.

Tekst: Andri Riid
Fotod: Edyth Raamat, Kris Moor

„Guild mulle lihtsalt meeldib. Eelmise samasuguse, kuid pruuni värvi, müüsin maha ja ostsin asemele punase. Punane on hea lavavärv, Apelsini puhul on punane kitarr olnud mingis mõttes firmamärk juba sellest ajast, kui mul oli see Ibanez (Gibson ES-335 lawsuit koopia – toim.), omaaegne suur luksus, mille sõber Olev Ott saatis Rootsist aastal 1974.”

„Küsid, kas on kahju, et enam alles pole − ei nuta, temperatuuri suhtes tundlik oli ta kuni lõpuni, sest pill oli seest tühi, ilma kõlapalgita. Tagasisidestuse vältimiseks oli kitarri kere poroloonitükke täis topitud”

„Aja jooksul on mul olnud ka kallemaid pille nagu näiteks see Lucille (Gibson ES-355, B.B. Kingi erimudel – toim.),”  jätkab Tõnu Soome soolokarjääriaegset kontserdikuulutust näidates. „Kallite pillidega on omad probleemid. Läksin sellega kord mängule, pausi ajal virutati kitarr lavalt ära ning pidin koos turvameestega kurikaelu pool mängusetti kuskil kasemetsas taga ajama. Õnneks lõppes kõik hästi. Kohe pärast seda müüsin Lucille’i maha ja jällegi ei nuta taga, väga raske oli kaalult; peale selle olen ma kangi sõber ning sellisele kitarrile ei hakka ise kangisüsteemi peale panema, pilli väärtus sellega kukub.”

Nagu eelnevast võib järeldada, on Tõnu innukas instrumentide kallal nikerdaja, kes vahetab välja helipäid ning kõike muud vajalikku ega kohku tagasi ka siis, kui on vaja enda nõudmistele vastav kitarririhm kokku õmmelda.

„Üldiselt mulle meeldib kõige rohkem poolakustiline kitarr, selle sound on tsipa ümaram. Igal inimesel on omamoodi kehaehitus ja see mudel läheb kõige paremini mu kehaga kokku ning püsib ilusasti balansis,” ütleb Tõnu Guildi juurde tagasi pöördudes. „Ning mulle meeldivad pillid, millel on 22 krihvi ja mida saab viimase krihvini mängida. Bigsby’gi on sel kitarril kõige parem, ühe toruga, seisab paremini hääles.”

Resonaatorkitarri, mida ei ehi ükski firmasilt, sest tegu on eritellimusel valmistatud meistripilliga („näituse pill”, nagu Tõnu Aare ütleb), valikul osutus määravaks instrumendile eriomane heli.

„Kuna ma mängin ka suupilli, siis tavaline akustiline sellega kokku ei sobi, aga selle pilli atakk on teistsugune,” selgitab Aare ning mängib väite iseloomustamiseks kitarril paar riffi. „See kitarr toimib ka helipeaga väga hästi. Siia ma olen proovinud kõikvõimalikke helipäid, aga lõpuks jäin pidama selle elektromagnetilise juurde. Pieso pinin mulle lihtsalt ei meeldi.”

Need kaks kitarri on Tõnul ka alati kontsertidel kaasas, sest – „Alati on võimalus, et elekter läheb ära. Apelsinil on selle koha pealt lihtne: Antsul (Ants Nuut) on tuuba, pundis on kontrabass, trummid tulevad niikunii naturaalselt ja Jaanil (Jaan Arder) on akustiline, lisaks on veel akordion. Pole mingi probleem Sossi klubis 55 minutit 400-le inimesele ilma vooluta mängida, nagu ükskord juhtus. Ja sellist pulli juhtub küll ja küll. Kord Hiiumaal Kassaris tõmmati õhtu jooksul kuus korda juhe välja.”

Loe edasi ajakirjast Kitarr 4/2012

Previous Uppsala kitarrifestival juba sel nädalal
Next Noortebänd 2012 demovoor lõppes

No Comment

Leave a reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.