Gibsoni patrioot Jaanus Nõgisto


„Ma olen tõeline Gibsoni patrioot! Sel pillil on küll ainult kaks sound’i, kõva ja vaikne, aga tead mis – mõlemad on head!” ütleb Jaanus Nõgisto, mees, kes praegu teenib leiba ka telerežissöörina, kuid on end Eesti rokkmuusika ajalukku igaveseks jäädvustanud Ruja kitarristina.

Jaanus Nõgisto

Tekst: Andri Riid
Fotod: Kris Moor

„Neljandas või viiendas klassis hakkasin tasapisi mängima,” meenutab Jaanus oma pillimehetee algust. „Isa mängis mul natuke akustilist pilli, mina aga juba igasuguseid Ühenduse klaverivabrikus tehtud, väliselt Les Pauliga sarnanevaid asju. Nendega ei saanud küll eriti mängida. Mul õnnestus ribadeks keevitada ka kaks koduraadiot − eestiaegne RETi raadio tegi täitsa Marshalli häält, kui sellel pumbad põhja keerata.”

Jaanus Nõgisto aastal 1982Järgnesid esimesed bändikatsetused ja juba parem pill – hõbedast karva Jolana Star VII. Just see kitarr näpus, läks Jaanus kutse peale Rujasse.

„Tiit Haagma ja Urmas Alender olid juba noorpurjetaja-ajast head tuttavad ning nendega sai jämmitud. Kui senine kitarrist Andres Põldroo oma koha Rujas üles ütles, soovitas ta mind enda asemele.”

Õige pea tuli vaadata endale uus pill. Selleks sai Ida-Saksa pillimeistrite versioon Gibson ES-330st − Musima 1657.

„Siis ma olin juba Ain Vartsiga tuttav ja tema oli tohutu elektroonikahuviline,” pajatab Jaanus. „Musima helipead tuli ümber kerida ja et signaal oleks võimalikult tugev, said välja visatud ka potekad, mis niikuinii krõbisesid…”

Loe edasi ajakirja suvenumbrist (7/2013)

Vaata videokatkendit:

Previous Kitarriõpe klassiruumis: uue õppekava rakendamise hetkeseis
Next Kohila Gümnaasiumi kitarritundidest on juttu valla infolehes

No Comment

Leave a reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.