Hispaania kitarriehitusest ning Torresest. Intervjuu José Luis Romanillosega


José Luis Romanillos ja Marian Harris. Foto: Guillermo Fuertes (2017)

Sel aastal tähistas kuulus kitarrimeister José Luis Romanillos 88ndat sünnipäeva ning on jätkuvalt tegus. Tema raamatu “Kitarrimeister Antonio de Torrese elu ja looming” ilmumisest on rohkem kui 30 aastat, aga see on endiselt nii nõutud, et iga uus trükk lendab poelettidelt nagu klassikule kohane. Romanillose uusim raamat “Making a Spanish Guitar” on samuti kõikjal välja müüdud. Pika elu jooksul tehtud töö on viinud José Luis Romanillose kitarriehituse ajalukku.

Juunis 2017 külastas meister Almeríat, et teha uurimistööd ning võtta linnalt vastu kuldne auraha (Escudo de Oro) päeval, mil Antonio de Torrese sünnist möödus 200 aastat.

Teksti ja fotode autor: Guillermo Fuertes (2017, guillermofuertes.com). Tõlge hispaania keelest: Kristo Käo (2020, originaaltekst siin)

Teie Anton de Torrese biograafia on juba 30-aastane. Kuidas Te praegu vaatate teadmistele tema elust ja tööst. Kas on midagi uut?

Noh, Torrese elukäigu osas pole midagi olulist lisandunud. Selle raamatu kirjutasin, et ise õppida ja aru saada, kes oli Antonio de Torres ning mida ta tegi.

Mida ma tegelikult soovisin, oli õppida kitarriehitust ja mind huvitas Torres kui parim kitarrimeister, kellest tollel ajal kuulnud olin. Ütlesin endale, et tema on parim, kellelt õppida ning seepärast saigi tehtud kogu see uurimustöö arhiivides ja mujalgi. Käisime läbi pool maailma otsides tema kitarre, et saada korralik ülevaade ning teha neist omad järeldused.

Kui raamat ilmus, äratas see peamiselt huvi välismaal, ikkagi mingi värskem tuul sel teemal. Muidugi teati, kes ta oli, aga need teadmised olid väga piiratud.

Nii et võib öelda, et Teiegi olite oma uurimust tehes alles Torrest avastamas?

Selge see. Lisaks võimaldas too töö mul tema kitarre tundma õppida ning see aitas minulgi luua kitarre, mis õnneks on tähelepanu pälvinud. Ja see, ma ütleks, nii-öelda kergitas välismaalgi pisut tolmu neilt asjadelt. Hispaanias on kahjuks kitarr hüljatud, hispaania kultuuri huvitab praegu vähe see, mis puudutab muusikainstrumente, kasvõi näiteks vihuelat.

Aga noh, peamiseks saavutuseks pean seda, et mu raamatut lugenud inimesed on teemat edasi arendanud.

Nii et 30 aastat hiljem on Torrese elu siiski salapäraseks jäänud?

Täpselt! Tollal teemaga tegeledes pidin ka tööl käima ning mu vaba aeg oli väga piiratud. Nii et saavutasin oma raamatus taseme, mida pidasin huvi äratamiseks piisavaks. 

Ma olen esimene, kes nõustub, et loomulikult vajame rohkem raamatuid Torresest, sest on asju, mis… Näiteks, mulle näib, et Torresel võis Sevillas mingi väike probleem tekkida, et ta Almeríasse tagasi tuli. Aga ma ei suuda seda tõestada.

On muidki, huvitavamaidki asju, mida peaks vaatama. Näiteks tema loodud dekoratsioonid… kust need pärinevad? Sest midagi sarnast pole ma mujalt leidnud.

Kas kuulujutt, et Torres võis olla vabamüürlane, võib tõsi olla?

See pakub jätkuvalt huvi… Tegelikult, oli üks kitarrist nimega Cano ning Torres peatus Barcelonas viibides tema peres. Ma ei saa seda tõestada, aga siin ilmselt on mingi side. Suutsin leida kuupäevad, millal ta seal käis, aga sügavamale ma ei läinud, sest polnud lihtsalt aega. Pidin tööd tegema, sest ka mu abikaasa pidi need nädalad, kui uurimisretkel viibisin, üle elama.

Kuid ma rääkisin sellest Cano pereliikmetega, kes muide minusse tõeliselt hästi suhtusid. Neil oli ka paar Torrese kitarri. Väga eriline pere… Kokkuvõttes, seda peaks uurima.

Teie, kes te olete Torresega põhjalikult tegelenud, milline inimene ta teie arvates võis olla?

Usun, et ta oli korralik inimene. Näib, et tal oli suur õppimise soov. Kui vaatame, kuidas ta kitarri edasi arendas… See ei ole mingi külamehe tase. Siin on näha kedagi, kes on palju mõelnud, et muuta pilli, mis juba oli üsna arenenud, kuid siiski mitte kõiges.

Lisaks sellele pidi ta olema väga julge oma ideedes. Kasvõi see papist kitarr, mille ta tegi…

See on veel üks lahendamata küsimus. Mida ta soovis selle papist kitarriga teha?

Noh, ma isiklikult arvan, et tal olid mingid kavatsused, tahtis midagi tõestada, aga täpselt me seda ei tea. Oli lihtsalt üks mõte, sest kitarri konstruktsiooni seisukohalt papil puiduga võrdväärset resonantsi ei ole…

José Luis Romanillos võtab vastu Almería linna aumärgi. Foto Guillermo Fuertes (2017)

Veel üks oluline aspekt Torrese elus oli tema kokkupuude ja sõprus Julian Arcasega. Sevillas, Almerías…

See on tõsi. Minu jaoks oli Arcas see, kes Torresele olulise tõuke andis, et ta hakkaks mõistma, mis on sündimas. Sest et Arcase tasemel kitarrist jätab jälje ükskõik kellesse. See oli tõesti väga tähtis.

Nii et kokkusattumused võivad ajalugu mõjutada ?

Kokkusattumus (jääb mõttesse). No minugi elus oli ju sarnane olukord. Läksin Inglismaale elama, ühte külakesse, kuid sattusin täpselt sinna, kus elas, ma ütleks et tollal maailma parim kitarrist, Julian Bream. Juhtusime seal kokku ning see kohtumine muutis mu elu. Sellised võivad olla asjaolud… See ongi saatus. Ei ole elu, on saatus. Minu elus on selliseid asju palju olnud. Lähed ühte kohta, selleks et … (laiutab käsi) …, kuid seal… On midagi, mis osutab sulle suunda, millest sul aimugi polnud. See on see, mis juhtus Torresel Arcasega. Ja loomulikult ka Arcasel Torresega.

Tõsi.

Kuid meil pole infot, et minna sügavamale… Arhiividega on nagu on. Rääkisin siin eile arhivaariga, kes ütles, et tolle teema kohta oleks veel palju materjali. Kui ma omal ajal uurimisega tegelesin, tahtsin Granada tänava arhiivi pääseda, kuid ei saanud luba. Võibolla seepärast, et ma polnud piisavalt ette valmistanud. Ja Almería kiriku arhiivid, mis ära põlesid, see hävitas hea osa sellest, mida me oleks pidanud nägema.

Noh, hästi. Antud juhul on nii, et üks kitarrimeister, olles juba teinud seesuguseid kitarre, kohtub teedrajava kitarristiga… See on saatus, ma ütlen.

Teil on õigus.

Lisaks kõigele sellele peaksime uurima… Meil on üks probleem, näiteks, kui kaua Torres Granadas töötas. Seda ma kavatsesin uurida, aga ei pääsenud Granada arhiividesse. Sellele peaks korralikult pilgu peale viskama, sest kuuldavasti võttis ta üht-teist üle Pernaselt, kuigi mina ei ole selles nii veendunud. Mõlema kitarrides on mõningaid sarnaseid elemente, väikesi asju, aga neid olen näinud ka varasematel meistritel. Varasemate kitarride elemendid, mis ilmnevad ka Pernasel.

Milline on teie arvates Torrese tõeline pärand?

Noh, olgu… Esiteks, puidu tihedus. Paksus, eriti kõlakaane oma, mis on minu jaoks kõige tähtsam. Puidu kvaliteet, mida ta sõrmedega “kuulas”…

See on minu jaoks märgiline. Kui sul tekivad kogemused, õpid puitu tundma, tema elastsust, raskust; või see, et keskosa on tugevam kui mujalt… Puidust rääkides, keskosa puit on vastupidavam kui see osa, mis juurde kasvab. Elastsuse saavutamiseks tuleb seda arvestada… See ja puidu tihedus, ütleks mina.

Lisaks – puidul, millega tema töötas, on … inimlik kvaliteet. Tema töö ei ole tööstuslik, igal instrumendil on oma hing.

Teile ei meeldi Torrese kohta sõna “luthier” kasutamine.

Luthier” on sõna, mida tänapäeval üldsus kasutab ja see tuleks ära lõpetada, sest hispaania keeles on meil olemas “violero” ja “guitarrero”. “Violero” on sõna aegade algusest ja see tähendab: “violero: keelpillide ehitaja”. Ja nüüd tuleb akadeemiline ringkond ning ütleb “luthier”, mis tuleneb araablaste lautost, Prantsusmaa kaudu. Ja nüüd toovad selle meile siia ringiga tagasi…

Ah sedaviisi.

Torres oli Sevillas, Cerrajería tänaval, mis oligi keelpillimeistrite tänav (cerrajería tähendab lukkseppa, tõlkija märkus). Ning seal nende meistrite seas töötas Fransisco Sanguino, kes on minu jaoks parim seda tüüpi kitarride meister, mis meil tollal olid. Usun, et Torres võis seal olles tema kitarre tundma õppida, samuti teiste meistrite pille. Sest kui me vaatame, kes hispaania vihuela taaselustasid, siis see algaski Sanguinost ning Écija meistritest (linn Sevilla provintsis, tõlkija märkus). Sevilla oli juba araablaste ajal tähtis keelpilliehituse keskus. Torres pidi midagi neist traditsioonidest kindlasti üles korjama, sest mujalt ta seesugust infot saada ei võinud. Lehvik-ribistus (uudissõna pakkus välja Viljar Kuusk), mille Torres lõpuks perfektseks arendas, jõudis Madridi palju hiljem. Sellal kui Arcas oli Madridis, pani ta tähele, et sealsed pillid olid kõik palju paksema konstruktsiooniga. 

Hispaania kitarris on midagi, millele prantslased lähedale ei saa. Näiteks uurisin neid kaht Aguado pilli, mille ta Pariisist kaasa tõi – need olid rohkem kui pooles ulatuses hispaania ehitusega. 

Oma eilses ettekandes ütlesite, et kitarr on enam kui üks muusikainstrument.

Mis on kitarr? See on kunstiteos. See, mida kitarr oma mõne puutüki ja kuue keelega edasi annab, tema mitmekülgne kõla, delikaatne väljendusviis… Mõistagi siis, kui seda mängib tõeline muusik. Sest kitarri tuleb mõista ja temast aru saada, ei saa lihtsalt jõuga mängida, sest tal on süda.

Puit kitarris hakkab kõnelema, kui teda hästi kohelda. Et üks lihtne keel, kui seda sõrmega puudutada, võib panna kogu selle puidu reageerima, see on ime. Kõike seda kokku mängima panna on paras teadus. Sest puit ju varieerub. Lõikad tüki puud kaheks, et teha kõlakaas ja need osad ei kõla võrdselt, sest mingil kombel puit muutub, kuigi võibolla vaid mikroskoopilisel tasemel. Teine asi on õhk – puit on ju kogu aeg õhus ning samuti sisaldab ta vett. Nii see heli muutub…

Ja mina usun, olen endale pähe võtnud, et Hispaanias on meil, ma ei teagi, kuidas seda öelda, aga kas õhk või puidus olev niiskus või midagi veel, aga miski muudab siin kitarri akustikat. Akustikat on muidugi palju uuritud, aga see pole see… Sest kõlakaas ei koosne kahest rauatükist, mis oleks täpselt võrdsed ning mida võiks mõõta. Puit ei ole selline.

Veel üks hea teema uurimiseks.

See on umbes nagu küsimus, kuidas defineerida üht muusikalist nooti? Kuidas saaks üks teadlane seda korrata? See pole võimalik. Seega kitarr on kunstiteos, mis sõltub meistrist, kes ta ehitab. Ta peab olema täielikult pühendunud sellele, mida teeb ja tegema seda suhtumisega, et ta valmistab midagi tõeliselt kaunist. Sest et kitarri heli, kui seda kuulda, tekitab kananaha… vähemalt minuga juhtub nii. See on võime, mida pole ei klaveril, ei viiulil, mitte miski ei ole võrdne, nii et nemad pevad kasutama teisi elemente, et oma interpretatsiooniga mõju avaldada. 

Ning Torres oli see, kes… ma ei teagi, sättis selle puidust plaadi ja need paksused selle järgi, mida talle ütles heli. See on midagi, mida ülejäänud, minu arust eriti sakslased, ei söanda teha.

Esimene kitarr, mis on tõesti kitarr, tehti Saksamaal kas 1803 või 1808. Alles 19. sajandil. Kuid kitarri valmistamine ei ole vaid tehnika, see on loominguline tegevus, mis sõltub vägagi sellest, kes seda teeb. Vähemalt nii on mulle mu kogemused õpetanud.

Hästi. Kindel on aga see, et kitarri jaoks on maailmas praegu hea aeg.

Saame näha, kas hispaania seltskond ka sellele reageerib. Sest, jah, ma olen käinud läbi terve maailma, noh, mitte terve, aga suure osa, ja võin öelda, et huvi hispaania kitarri vastu on kogu maailmas väga suur.

Isegi Parachos, Mehhikos, on tehtud Torresele üks suur kummardus.

Ah, Paracho. Head meistrid. Olime seal terve kuu, juhendasin kursust ja veetsime hästi aega.

Veel üks teema, mida pole palju uuritud, on Almería meistrid.

Sellega pole tõesti tööd tehtud. Siin olid meistrid vähemasti 18. sajandil, aga pidid kindlasti olema ka varem. Selleks tuleks juba minna arhiividesse ja vaadata 16. sajandit ja mitte ainult siin, vaid kogu Hispaanias.

Kus ma samuti palju olen õppinud, on Madrid, sest, noh, see on pealinn ja seal on palju infot. Samuti Sevillas, kus juba 1502 on mainitud tõsiseid meistreid. Kuid paljudes paikades jäävad arhiivide uksed suletuks või öeldakse: teil on kaks tundi töötamiseks. Asusin süütult ühe teema kallale, millest mul polnud aimugi ja raamatu kirjutamise ajal mõtlesin kogu aeg, et seda peaks redigeerima keegi, kel oleks paremad intellektuaalsed võimalused kui minul, kes ma olen lihtsalt üks kitarrimeister. See on see, mida tuleks teha.

Aga meie asutused… Aastate eest kinkis üks meie peaminister ühe teise riigi peaministrile kitarri. Ta andis selle üle ilma kohvrit avamata. See jäi mulle hästi meelde, sest näitab, milline on siin huvi hispaania kitarri vastu. See teeb haiget.

Siiski on praegu nende teemade vastu huvi olemas nii pilliehitajate kui noorte kitarristide seas.

Jah, on. Tead, ma avaldasin hiljuti ühe raamatu ja see on kogu maailmas hästi müünud. Saan kiitvaid arvustusi, nii et häbi hakkab. Enne siiatulekut sain Inglismaalt kirja kelleltki, kes on on 40 aastat kitarre ehitanud ja neid mänginud. Ostis minu raamatu, luges, ja ütleb, et on nüüd ehitanud oma elu parima kõlaga kitarri. Kirjutas mulle: “Te olete jumalik!” (laiutab käsi ja kergitab kulme). Kui saad sellise kirja… see tõstab justkui kõrgemale.

Oleme saanud tänukirju tervest maailmast selle töö eest, mis oleme teinud. See tekitab minus tunde, et midagi siin elus on ära tehtud.

(see intervjuu on laiendatud versioon 19. juunil 2017 ajalehes La Voz de Almería ilmunust, tõlgitud ja avaldatud autori nõusolekul)

Previous Viljandi Kitarrifestival 2020 keskendub kodumaistele kitarripärlitele
Next Muusikud Muusikast: JANNO TRUMP