Nagu igal aastal algab tegelikult kevad Tallinn Music Weekiga. Pillimehed jooksevad, kohvrid käes, ühest kontserdipaigast teise, publik ja tähtsad delegaadid nende sabas. Nii ka meie. Ent igaks juhuks mainime kohe ära, et muusikakriitikat ei maksa siit küll oodata.

IMG_6123w

Tekst: Caroliina Rand ja Kris Moor
Fotod: Kris Moor

NELJAPÄEV, 27. märts

IMG_6121vw

 

Tõnis Leemets @Kino Sõprus

Tšellomuusika omanäoline interpretatsioon kitarril. Elevust äratav on, et esitaja peab paremaks enne musitseerima asumist kuulajaid manitseda, et tegemist on klassikalise muusikaga, ei maksa plaksutada mitte palade vahel, vaid alles siis, kui kogu kontsert on läbi. Arvestades TMW formaati, on märkus ilmselt omal kohal. Tundub, et akustika poolest sai saalis istekoht õigesti valitud. Rõõm! Ent samal ajal kui meil on mugav, tundub, et esinejale on pakutud eriti ebamugav tool. Õnneks ei lase Tõnis Leemets end sellest häirida ning virtuoosi helide haare läikival kitarril jätab kustumatu mulje.

X-Panda @Rockstar’s

Kui sisse astume, käib Rockstarsis parasjagu saundiproov. Ja kohe meenub ka, mis põhjusel eelmisel aastal esimesel võimalusel põgenesime – IMG_6191vwkohutav saund ja kuulmekilede matused. Istume laudade taha, et oma kavaplaanide kallal nokitseda, kui järsku märkame, et väljakuulutatud bänd peaks juba 5 minutit peal olema. Ootame veel natuke aega ning Kris tõdeb, et graafik on tihe ja teeb ettepaneku juba järgmisesse kohta siirduda. Minu mangumise peale (no kes ei tahaks teha tutvust bändiga, millel nimeks X-Panda!) ootame akadeemilise veerandtunni jagu ning just täpselt viieteistkümnenda minuti viimastel sekunditel nad saabuvad.

Eklektiline segu absoluutselt kõigest − püüdlikult luuletust deklameerivast algkoolilapsest apokalüptiliste üheksakümnendateni. Raadio 2 saundidisainer kommenteerib kõrvalt, et see digitaalne sümforokk olevat segu Frank Zappa ja Jethro Tulli loomingust. Kuigi ma ei kujuta absoluutselt ette sellise muusika sihtgruppi – keset kontserti kuuleme Eesti paari aasta taguse euroloo rajurokitöötlust −, siis minule meenub ühe looga esimene Rock Summer, mida koos isaga külastasin, ja selle eest kukub nostalgiapunkt. Frakkide ja sabakuubede eest saavad poisid paar lisapunkti veel.

IMG_6250v2wKristo Käo ja Leonora Palu @Nokia Concert Hall Atrium

Leonorat tunnen sellest ajast, kui ta oli 11aastane, ja Kristo on (eksole) selle ajakirja peatoimetaja. Kiita justnagu ei sobiks, laitmiseks pole põhjust. Caroliina on samuti solidaarne ega ütle midagi. Ettekandele tulid Eespere, Reinvere ja Sumera. Mul jäi aga kripeldama üks küsimus… Vahepeal mängis Leonora flööti ühe käega, teisega keeras lehte. Kuidas selle muusikaga siis õigupoolest on? Kas heliloojad mõtlevad flöödile (või kitarrile) muusikat kirjutades lehekeeramise pauside peale või tuleb esitajal ikkagi mõni noot ohverdada?

Leonora kommenteerib lahkelt: Helilooja ei saa eeldada, et artist ühe käega mängima hakkab, see ei ole tegelikult korrektne. Enamasti nad siiski püüavad lehekeeramise hetked pausidega ühildada. Ja kui ei püüa, peavad mängijad ise vaatama, kuidas nad oma noote paljundavad või lehte keeravad.


IMG_6265vwDuo Olga Kulikova & Maria Nesterenko @Nokia Concert Hall Atrium

Eks see ole sügavalt maitse asi, milline instrument kellelegi korda läheb, aga iga kord, kui klassikalise muusika kontserdile satun ja seal mängitakse klaverit või vioolat, jälgin nende instrumentide käsitsejaid sügava austusega. Nii ka seekord. On hämmastav, milline võim võib olla ühel hapral neiul, kui tal on vioola ja sellised oskused. Või klaver. Publik on rahul. Nii minagi.


 

 

Stepan Mezentsev @Nokia Concert Hall

Rõõmust pakatav IMG_6317vwviiulivirtuoos näib olevat üks nendest inimestest, kelle positiivne energia kandub üle teistele ja keda armastatakse niisama palju tema vahva olemise kui oskusliku pillimängu tõttu. Käputäis viimaseid vapraid, kes pool tunnikest enne kella ühteteist on veel jaksanud end kontserdihalli hiivata, elavad kaasa rohkem ja vähem tuntud paladele, ning kui tavaliselt olen uusi paiku külastades ikka värskete elamuste jahil, märkan nüüd, et polegi alati vaja midagi uut ja huvitavat, kui ka vana ja kulunut saab huvitavalt esitada. Isegi meie skeptiline fotograaf poetab midagi mokaotsast – on aru saada, et see vanessamaelik esitus muutis temagi pooltunni elavamaks.

 

Münpauzn @Hetk

Etteaste alguses ronin fotograafiga koos solidaarselt puldi ette. Mõne minuti pärast mitte nii solidaarselt sealt jälle minema, sest ilma kõrvatroppideta tundus see lokatsioon vaid Eesti IMG_6351vwHaigekassale tööd juurde tegevat. Kõrvu kõrvale jättes – asi muutus meloodiliseks alles lõpupoole. See niisama tiluliluga alanud iseenda saba otsiv hektiline dub jümistab aga kohati niimoodi kehast läbi, et tunned, kuidas osteoporoos hiilib vaikselt ligi. Mõistad, et sõna „raiumine” on igal pool mujal ilmselt olnud kõvasti underrated.

Kui Münpauzn oleks kaisukaru… ei jääks ükski laps kunagi magama.

 

 

 


Leslie Da Bass @Kino Sõprus

Kuidagi vale tundub see istumise formaat Tallinn Music Weekil. Ja sellise artisti ajal nagu Leslie Da Bass tundub see veelgi valem. Tagasihoidlikud tuimad eestlased IMG_6378vwüritavad toolidel tantsuniheleda ja mõni julgem tõstab vahepeal lausa ühe või mõlemad käed üles. Midagi pole öelda, see trillerd-trallerd, mida igaüks on kodus peegli ees niisama ümisenud ja mille Leslie oma pundiga nüüd Päris Muusikaks painutanud, töötab. Siirdun otsejoones koridoris asuvasse plaadimüügipunkti, kus selgub, et müük toimub vaid sularaha eest. Kui te ei tea, mida sõbrale / onule / lehma lellepojale sünnipäevaks / kooli lõpetamiseks / bar mitzvah‘ks kinkida, siis andsin vihje.

 

 

 

IMG_6602vwTonik @Kino Sõprus

Unenäolise vokaaliga solist, kelle pimedas saalis (kus oli tõepoolest nii pime, et fotograafil oli raskusi hea foto kinninapsamisega) majakana helkivale kõrvarõngale sekundeerib paar meetrit allpool algav kelmikas triibuline sokk, mida esireas istudes lihtsalt ei saa tähele panemata jätta. Etteaste alguses palun jumalat, et need kaks aspekti ei jääkski kogu ürituse juures kõige silmapaistvamateks. Ja jumal tuleb mulle vastu. Õhuline ning samas maadligi tümistav muusika (ütleme siinkohal lihtsalt „muusika”, sest neid stiile ei suuda ega taha tänapäeval ka bändide liikmed ise täpselt määratleda) viib kuulaja justkui veidi leinava meeleoluga meditatsioonile, mis on ometi täis lootust ja usku. Usust kõneleb ka rühmituse päris oma huilgav fänniklubi, mis ei jäta kahetimõistmiseks võimalust. Tundub, et meeldib.

 

REEDE, 28. märts

IMG_6767vwMimicry @Temnikova & Kasela Gallery

Kuna Kene Vernikut laval näha polnud, hakkasin kahtlema, kas on üldse Mimicryga tegemist. Mõni lugu tundus küll tuttav. Küsisin ühelt muusikaajakirjanikult üle. Selgus, et Kene on ammu selle bändi maha jätnud.

Elekroonika ja laul… electroclash… Aga ilmselt ongi minimaalse kooslusega lihtsam bändi teha − vähem vaidlemist, lihtsam kokku saada, ja sissetuleku − kui muusikute puhul üldse annab sissetulekust rääkida − saab vennalikult Pillega pooleks jagada. Töötab.

 

IMG_6793vwPööriöö @Foxy Vintage

Vul Vulpese kontserdilt välja trügides möödusin Foxi Vintage riidepoest. Kamp muusikuid redutas kleitide vahel, üks neiu toksis igavusest cajon’i ja Kalle Klein klõbistas niisama saksi klahve. Arvasin algul, et ilmselt on siin miski back-stage, mehed ootavad oma esinemisjärjekorda, ent siis hakkas lambipirni paistel päikseprillidega suvitav kidramees laulma Pööriöö plaadi nimilugu. Ahaa, Tõnis Kark ju! Tõnis mainis, et päikseprillid on Diori omad ja maksavad siin poes 75 eurot. Seejärel tutvustas bändi ja käskis Argo Valsil teha tuubaga üks törts. Mees tegigi. Ilmselt see jäigi tal ainsaks törtsuks, sest esimese loo ajal hingas ta niisama sinna tuubasse − sisse ja välja. Kahjuks järgmiseid lugusid kuulata ei jõudnud, kuna pidin ühele kohtumisele tormama.

IMG_6818vwSt. Cheatersburg @Von Krahli baar

Kui üldse on keegi siinsetest bändidest laval über-cool, siis raudselt Chungin. Ebamäärases vanuses, näost pisut kaame − on see nüüd grimm või lavavalgus −, aga tembutab maitsekalt, laulab ilmekalt… Seda loetelu saaks jätkata lõputult.

Mõnus nihilistlik neopunk, mille sõnad ärgitavad (Jeesust?) kuskilt alla hüppama. Teoloog minus rõõmustab.

 

 

 

IMG_6906vwState of Zoe @Von Krahl

Nüüd ma tean, mis state see on. Pühapäevahommikune pannkook ja hambapesu laupäevaselt peolt avastatud The One’iga. Ja kuidas The One läheb poodi moosi järele… ja tuleb tagasi vale moosiga. Keskmise kalorsusega suhkruvatine õnn ja traagika. Võluv solist ja võluvad käigud tekitavad poole tunni möödudes tunde, et kui kusagil lava kõrval oleks nupp kirjaga „purchase more”, siis läheks ja vajutaks.

 

 

IMG_6962vwMaria Faust @NO99

Maria Faust ütleb sissejuhatuseks umbes nii: “Ma ei tea, kui suur peab ühe inimese ego olema, et ta tuleb üksi pilliga lavale, aga siin ma olen ja see pole mul esimene kord.” Fausti pärast tulin ma põhimõtteliselt Krahlist ära ning jätsin Caroliina sinna üksinda Gin Ga’d kuulama. Lootsin kuulda virtuoosseid saksihelisid, midagi kurba ja meeletult head, no vähemalt midagi Jan Garbareki või Tapani Rinne laadset. Ometi ei pidanud mu kõrvad esimese loo lõpunigi vastu, sest see, mis sealt tuli, oli kõike muud kui harmooniline.

 

IMG_6998vwWilhelm @NO99

Eesti Laulust nähtud-kuuldud Wilhelm on nagu unenäos üle suviste viljapõldude lendlemine. Mõnusalt soe on olla, varbad sahistavad läbi kõrte. Mahe öö on parajalt kattev. Olemine on hea ja aina paremaks läheb.

Kuigi on aru saada, et kõik bändi liikmed naudivad oma instrumentidega musitseerimist, on ansambli trademark siiski neidude lummav naeratus. Kuidas see neil pool tundi järjest nii loomulikult õnnestub… vastust võib otsida ehk mõnest salapärasest soojast suveööst.

 

IMG_7111vwHeliotroop @NO99

Leidlik lüürika, ilusad inimesed, kaunid helid. Opereti ja džässi segu meenutavas pooltunnis areneb igas loos mingi draama. Solisti veatut hääldust kuulates tekib tahtmatult idee džässmuusika kasutamisest logopeediliste probleemidega laste puhul. Muusikal on ju ravitsev mõju. Publikust kostuvate aplauside ja hõigete järgi tundub, et niisamuti siingi saalis. Heliotroop on ilmselge džässiarmastajate paradiis.

Lisaks meenutas Kadri Voorandi ilmekus pisut Barbara Hannigani Ligeti  müsteeriumi ettekannet.


IMG_7237vwMiaMee @NO99

Kuna mul on plaanis MiaMee solisti ja lugude autori Liina Saarega järgmises ajakirjanumbris juttu teha, siis läks kogu aur ainult pildistamise peale. Natuke absurdselt see nüüd kõlab, aga niimoodi ühele tegevusele keskendudes ma bändi justnagu ei kuulnudki. See-eest on mul kodus plaat, paraku alles karbist välja võtmata. Ega head muusikat ei saa niimoodi kõrvaliste tegevustega ära lörtsida. Plaat ootab sobivamat hetke…

 


IMG_7283vwAbraham’s Cafe @NO99

Silme ette tulevad hulkuvad vampiirid öises Tel Avivis. Igavikuline unustus põimitud hetkelise melanhoolse (rahul)olematusega. Potisinine ja kahvatusinine meeleolu valitseb mitte ainult taustavalgustuses, vaid ka subkontrate ja kontrate vahel. Loodan neid palasid kunagi tulevikus mõne andeka filmi soundtrack’il kuulda.

 

 

 


IMG_7333vwSpin Science @F-Hoone

Hea tunne on, kui saab kahe festivalipäeva lõpuks ka pisut tantsida. Tegelikult peaks siiski kõik esinejad, kelle puhul on loota, et vähemalt pooled publikust tahaksid tjuunide peale natukene ka jalga keerutada, paigutama mõnda sellisesse ruumi, kus on võimalik seda teha. Sest tantsuenergia (füüsikas tähisega TE) on ju see kõige vingem energialiik! Mõnusalt voogav hauss mõne eriti sakutava bassise kohaga. Hausipoisid ja -tüdrukud võtavad viimast.

 

 

 

LAUPÄEV 29. märts.

Häikijad @Telliskivi Hall

Seda peab küll ise kuulma.

 

IMG_7409vwHarald Svensson / Isabel Sörling / Staffan Svensson (SWE) @Telliskivi Hall

Kunagi 90ndatel tuli Radiomafiast ambiendi saade nimega Avaruusromua. Igal pühapäeva õhtul olin kodus nagu viis kopikat, tühjad kassetid valmis, ja lindistasin. Sel ajal lihtsalt polnud sellist kraami eriti saada. See kõik tuli mulle Svenssonite kontserdiga meelde, sest tegelikult ei ole ajad eriti muutunud. Head ja unikaalset soundart’i ei kuule ka praegu eriti tihti. Efektiplokkidega muditud vokaal, süntekas ja trompet… Trompeti helid läksid samuti läbi efektikate. Staffan mängis sisuliselt ühe käega, vasak käsi kruttis nuppe ja vahepeal dirigeeris tundlikult parema käe trompetimängu. Haraldi noodid pakkusid minuga ühel padjal istuvale viiuldajale kangesti huvi. Pildistasin ja zuumisin… Niipalju oli aru saada, et noot kubises bemollidest. Viiuldajad neid armastavad.

 

IMG_7440vwArmada @Telliskivi Hall

Andre Maaker, Raun Juurikas ja Peedu Kass. Üks pikk pooletunnine impro, mis peale normaalse kitarri- ja kontrabassimängu sisaldas ka kraapimist, patsutamist, poognaga mängimist, trummeldamist ja kõiksugu muid trikke.

 

 

IMG_7487vwSandra Sillamaa Trad. Attack! @NO99

Vägagi kaasatammutav-tantsitav neofolk. Lugudesse sisse miksitud Liisa Kümmeli koore- ja saunaloitsud kõlavad sama õigelt ja omal kohal justnagu või leival ja päikeseloojang romantilises draamas.

Esinejate pigem vene diskole mineku outfit mõjub alguses ootamatult, ent sobib konteksti üllatavalt hästi. Miks ka mitte? Neid undrukuid-körte ja maavillaseid veste oleme folkmuusika puhul juba vaadanud küllalt. Laes rippuvad 13 diskokera annavad esituse visuaalsele poolele viimase lihvi. Miks diskokerad? Sest, nagu lavalolijad selgitavad – diskokerad on lihtsalt khuulid. Nõus! Hunnik plusspunkte kukub ka mõnusalt sõbraliku humoorika suhtluse eest publikuga.

Samuti väärib kiitust noorte hakkajate muusikute Masterplaan esineda igas maailma riigis. Nimekirja esimene riik (Eesti) on nüüd linnukesega varustatud, seega reisides tasub silmad-kõrvad lahti hoida, kui kusagil parmu- või torupilli kuulete.

 

IMG_7655vwMirel Wagner @Kino Sõprus

Vahel ikka imestan, kui mitut erinevat moodi annab samadest asjadest laulda. Wagner esitab fataalse tooni ja sõnumiga palasid sajaviiekümne seitsmendal viisil. Mõnusalt killbillilikku õhustikku segab aga baari juures aset leidev tõsine läbu. Pahase inglise härrasmehe kahe laulu vahepeal valjult esitatud kommentaar ülemise ääre sumisejate suunas pälvib küll publiku tunnustava aplausi ning hetkeks ka käratsejate tähelepanu, kuid kahjuks lahtub see õige pea ning viimase loo ajal on neljandas reas juba laulusõnadest keeruline aru saada. „So annoyingindeed!

 

BRNS @Kino Sõprus

Jään peale Wagnerit meelega järgmist kontserti ootama, sest kavalehel on BRNS märgitud tärniga ning huvi on suur, et kas see festivali sponsoreerinud ettevõtte soovitustärn ka miskit väärt on. Ja tuleb välja, et on ja kuidas veel. Poisid tulevad lavale, võtavad kohad sisse, solist istub trummide taha ja heidab alustuseks uuriva pilgu publikusse. „Nonii, prettyboy,” mõtlen mina selle peale. Raudselt, et oskab ainult ilus olla. Samal sekundil kõlab kinosaali lae all selge sügava häälega lauldud esimene rida. Milline artikulatsioon! Ja aktsent! Olen võlutud, kuid siiski veel mitte müüdud. Trumme ta ju ikka selle kõrvale mängida ei oska??
Eksin siingi. Tüüp taob tervet trummikomplekti nagu homset ei tuleks. Viskab tukka, kuid hääl selle kõige juures ei värahta.  Paari loo möödudes laekub lava ette tantsima kaks noormeest ja veidi aja pärast kolmaski. Mehed lava ees tantsimas ilma naisteta? See näitab kõlanud lugude kohta nii mõndagi.

Kontserdi lõpus tõusevad inimesed püsti ning nõuavad jalgu trampides lisalugu ja kuigi TMW-l lisalugusid ei võimaldata, ei taha plaksutav publik oma seisukohast kuidagi loobuda. Ilmselt ka tänavale kostuvad juubeldavad hüüded ei vaibu niipea, põrand väriseb, meeleolu on ülev.

 

IMG_7886vwKreatiivmootor @Von Krahl

…Nn Tartu filosoofide punt. Tsiteerin Roometit mälu järgi:
ه҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈͇͇͇͇͇͇͇͇̿̿̿̿̿̿̿̿̿̿̿̿̿̿̿̿̿̿̿̿̿̿̿̿̿̿̿̿̿̿̿̿̿̿̿ه҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈͇͇͇͇͇͇͇͇̿̿̿̿̿̿̿̿̿̿̿̿̿̿̿̿̿̿̿̿̿̿̿̿̿̿̿̿̿̿̿̿̿̿̿\⃫҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈⃫҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈⃫҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈⃫҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈
ه҉҉҉҉҉҉҉҉҉҉҉҉҉҉҉҉҉҉҉҉҉҉҉҉҉҉҉҉҉҉҉҉҉҉҉҉҉҉҉҉҉҉҉҉҉҉҉҉҉҉҉҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈\⃫҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈⃫҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈⃫҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈⃫҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈╪ͥͥͥͥͥͥͥͥͥͥͥͥ͏͋͏͋͏͋͏͋͏͋͏͋͏͋͏͋͏͋͏͋͏͋͏͋͏͋͏͋͏͋͏͋͏͋͏͋͏͋͏͋͏͋͏͋͏͋͏͋͏͋͏͋͏͋͏͋͏͋͏͋͏͋͏͋͏͋͏͋͏͋͏͋͏͋͏͋͋͋͋͋͋͋͋͋͋͋͋͋͋͋͋͋͋͋͋͏͋͏͋͏͋͏͋͏͋͏͋͏͋͏͋͏͋͏͋͏͋͏͋͏͋͏͋͏͋͏͋ه҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈͇͇͇͇͇͇͇͇̿̿̿̿̿̿̿̿̿̿̿̿̿̿̿̿̿̿̿̿̿̿̿̿̿̿̿̿̿̿̿̿̿̿̿\⃫҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈⃫҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈⃫҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈⃫҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈҈___͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡∿͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝∿͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝∿͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡∿͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝∿͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝∿͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡∿͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝∿͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝∿͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡∿͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝∿͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝∿͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡∿͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝∿͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝∿͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡∿͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝∿͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝∿͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡∿͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝∿͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝∿͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡∿͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝∿͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝∿͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡∿͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝∿͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝∿͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡∿͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝∿͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝∿͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡∿͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝∿͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝∿͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡∿͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝∿͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝∿͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡∿͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝∿͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝∿͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡∿͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝∿͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡∿͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝∿͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝∿͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡∿͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝∿͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝∿͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡∿͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝∿͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝∿͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡∿͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝∿͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝∿͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡∿͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝∿͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝∿͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡∿͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝∿͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝∿͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡∿͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝∿͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝∿͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡∿͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝∿͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝∿͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡∿͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝∿͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝∿͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡∿͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝∿͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝∿͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡∿͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝∿͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝∿͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡∿͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝∿͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝∿͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡∿͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝∿͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝∿͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡∿͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝∿͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝∿͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡∿͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝∿͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝∿͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡∿͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝∿͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝∿͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡∿͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝∿͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝͝∿͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡͡

o̗̗o̗̗̗̗̗o̗̗̗̗̗̗̗̗o̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗o̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗o̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗o̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗o̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗o̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗o̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗o̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗o̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗o̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗o̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗o̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗o̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗o̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗o̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗o̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗o̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗o̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗o̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗o̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗o̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗o̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗o̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗o̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗o̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗̗o̗̗̗̗̗̗̗̗o̗̗̗̗̗o̗̗o

 

 

 

 

IMG_8043vwMetsakutsu @Sinilind

Nagu täitsa päris kiirkontsert 30 minutiga. Rahvas teeb, mida lavalt öeldakse ja kõik saab taskust välja võetud: mobiiltelefonid, välgumihklid… Mõtlen, et mida järgmiseks… toidupoe ostunimekiri? Sellele peole omale pesa teinud taskuvaraste tegutsemise taustal on mõistagi hea mõte kaasa tassitud vara vahepeal üle kontrollida – kes on hea muusika võrra rikkam, kes telefoni võrra vaesem…

Metsakutsu ulmeliselt tabava ja nii mind kui sind kui seda kolmandat kõnetava lüürika ja taustaks nupukeerajate sära tuhmistas siinkirjutaja jaoks aga sama jama, millega Sinilinnus varemgi kokku puutunud. Mis kuradi koht on tänapäeval see, kus pole vetsus käte pesemiseks sooja vett? Mis te arvate, et me tassime seda koju kaasa või? Košmaar.

IMG_8147vwSuperskankers @Sinilind

Hea biit. Tartu poiste dubstepi projekt. Aga kes see jopega räppar oli, jäigi arusaamatuks. Kavast ei leidnud.