Elektriseeritud viiuldaja rabeleb juhtmepuntrast välja – otse digikosmosesse


Kes 1990ndate keskpaiku Hella Hunti väisas, mäletab ilmselt Tiit Kikast kui üht Eesti edevamat viiuldajat − erinevates kooslustes tõmbas ta iiri folki nii vabalt, et kui keegi oleks tahtnud korraldada viiuldajate duelli, poleks talle kodumaal võrdväärset vastast leidunud. Ja mis seal imestada, sest viiuliga alustas Kikas juba nelja-aastaselt. Aga lahedad pubiajad on nüüdseks möödas ning laiem auditoorium teab teda pigem ansamblitest Justament, Dagö, Tulli Lum, Folkmill jne. Teatri- ja filmihuvilised on ehk muusikaga seonduvalt märganud ta nime Urbla filmi „Stiilipidu” tiitrites ja teatri kavalehtedel etendustes „Genoom” (2006) ja „Libahunt” (2011) – kui mainida vaid mõned. Ent peale kõiksugu live-esinemiste, õpetamiste ja muusikaprojektide on ta tänapäeval keskendunud ka veel stuudiotööle. Mugava inimesena on ta jäänud ainult digitaali peale, ning seda poolt käisimegi Tiidu käest uurimas.

Tiit_Kikas_2-foto_Siiri_KumariTekst: Indrek Palu
Fotod: Siiri Kumari, Kris Moor

Millal algas sinu koostöö arvutiga?

See langeb aastatesse 1995−96, kui läksin Sibeliuse akadeemiasse rahvamuusikat ja stuudiotööd õppimas. Tollal olid seal veel töös kaheksarealised analoogsalvestajad, mille üle olen tagantjärele õnnelik, sest tänapäeval jääb kokkupuude analoogsüsteemidega järjest harvemaks. Väga lihtne on aru saada, kuidas süsteemid digitaalsel kujul töötavad, kui tead nende toimimist päris elus. Akadeemias olid juba ka esimesed Maci arvutid, kuid mitmerealisi salvestamisi nendega veel ei tehtud. Editeeriti AIFF-faile, kasutades tänapäeva mõistes üliprimitiivseid programme. Programmi imporditi kahesekundiline fragment, mille algust ja lõppu said lõigata. See oli täielik katarsis! Kui kasutasid veel fade-in/out’i, siis see oli juba kosmos. Kogu protsess võttis aega nii umbes 40 minutit ning rõõm sellest oli piiritu.

Tiit_Kikas_foto_Kris_Moor
“Kätt südamele pannes ütlen, et analoog on väga võimas valdkond, aga ma lihtsalt ei viitsi sellega tegeleda.” Foto: Kris Moor

Tegelikult puutusin arvutiga esimest korda kokku juba keskkoolipäevil, kui sõitsime laulukooriga Soome. Sealne pere kinkis mulle Commodore 64 arvuti, mille pehmel flopikettal oli üks trummisekvenser, kus sai teha kuni 16taktiseid mustreid. Arvutil puudus küll monitor, kuid selle sai ühendada televiisoriga. Mäletan, kuidas ma erakordselt koleda trummisaundiga õe ja vanemate närve ruineerisin. Ei kujuta ette, kas tänapäeval on üldse kellelgi millestki nii suurt rõõmu, kui mul omal ajal neid koleda saundiga neljataktilisi asju tehes…

Aga kõik arvutiga seonduv hakkas sealt alates oma loogilist rada mööda kulgema. Järgmisena sain Atari arvuti, mille kõvaketta maht oli 2 gigabaiti. Tundus, et seda mahtu pole võimalik kunagi täis salvestada. Praegu kasutan oma stuudios 15−20 terabaidist mahtu ja juba tundub, et peaksin ühe 6 TB kõvaketta juurde ostma.

Inimene on täitmatu loomusega…

Andmete mahud suurenevad pidevalt. Kui varem mahtus flopikettale (1,4 MB) umbes 20 projekti, siis nüüd võib ainuüksi üks lugu hõlmata 20 GB andmemahtu.DSC_0826w

Analoog vs. digitaal?

Praeguseks on saanud minust paadunud digitaalikasutaja. Kätt südamele pannes ütlen, et analoog on väga võimas valdkond, aga ma lihtsalt ei viitsi sellega tegeleda. No tõesti, see on üks suur jant ja lõputu kaablite vedamine.

Vaatamegi siis su stuudio üle. Kui palju või vähe juhtmeid oled pidanud vedama?

Alustame RME helikaardist, ilma milleta ei kujuta ma ka oma tulevast elu ette. Kanalite arvu laiendamiseks olen ADATi sisendi-väljundi võimalust kasutades RMEga ühendanud PreSonuse kaheksakanalise konverteri. Kokku 18 analoog sisendit/väljundit.

Helikaartide kõrval on sul veel MOTU MIDI-kanalite jagaja.

Hetkel pole see järgi ühendatud, sest RME-l on endal kaks MIDI-porti, mis pakuvad kokku 32 MIDI-kanalit. Kasutasin MOTU’t viimati ühe filmiprojektiga – ühendasin läbi selle oma teise stuudio arvuti, et videot sünkroonis jooksutada. Praeguseks kasutan sama asja puhul hoopis wifi kaudu toimivat MIDI sünkronisatsiooni. Ka helikindla Studioboxi TV-monitor on wifi kaudu arvutiga ühendatud, sest stuudio sai enne valmis, kui tekkis vajadus see monitor sinna paigutada. Jällegi, et mitte seinu lammutada ja tohutult kaableid vedada.
DSC_0876wKui ma peaksin kontserdil 20 minutit juhtmeid ühendama, kaoks mul muusika tegemiseks igasugune inspiratsioon. Aga tõstan oma rack’i lavale ja loetud minutite pärast olengi esinemiseks valmis. Samamoodi stuudios – ühendan sülearvuti ja mõne minuti pärast teen juba tööd.

Loe edasi ajakirja sügisnumbrist (12/2014)

Previous Bluusiguru Otis Grand: Tooni ei saa osta
Next Efektide ja saundifänn Raul Ojamaa