Muusikud Muusikast: Rasmus Rändvee


Rasmus Rändvee Foto: Herkki Erich Merila
Rasmus Rändvee Foto: Herkki Erich Merila

RASMUS RÄNDVEE on laulja ja laulukirjutaja – muusik, kes pole peljanud unistada suurelt juba lapsena. Usk enesesse, pühendumus ja kindel teadmine, mis suunas liikuda, iseloomustavad tänast sihikindlat artisti. Liisk on langenud – magistrantuuris ärirahandust õppival Rasmus Rändveel on elus esikohal tema artistikarjäär ja muusika kirjutamine. Juba viimased paar aastat on ta olnud plaadifirma Made in Baltics hoole all.

Rasmus Rändvee Foto erakogust

Raju inglisekeelse repertuaariga ja nauditava eristuva tämbriga esile tõusnud superstaarisaate viienda hooaja võitja on pööranud end näoga eesti kuulaja poole avaldades maikuus esimese eestikeelse singli. Tema sensuaalne hitt „Kas süda veel lööb?“ sündis koostöös soome produtsentide Topi Latukka ja Matias Melleriga. “Salvestasin loo Helsingis esiti inglise keeles, aga kui kuulasin juba peaaegu lõppversiooni, tekkis tunne, et just seda lugu sooviks esitada emakeeles”.

Rasmus Rändvee ei pelga proovida midagi uut: ‘’Olen viimastel aastatel sooloartistina olnud pideval otsingul ja lubanud endale seda vabadust – kirjutanud erinevate inimestega, väga erinevas žanris muusikat. Kui lamp lõi põlema, et nüüd on vaja eestikeelset teksti, siis Maian Kärmase nimi oli mul kohe seal listis kõige ees. Õnneks oli ta ka nõus. Tema kirjutatud tekstid on sümpaatsed, ilusad ja puudutavad mind,“ täpsustab Rasmus. „Hetkel krõbistame juba uute lugude ning uute plaanide kallal – midagi peab ju saladuseks ka jääma, mis järgmisena saama hakkab. Teeme üheskoos Rasmus Rändvee Bändiga proove, pakkumaks inimestele siiraid, energiast plahvatavaid ja kvaliteetseid kontsertkogemusi. Minu bändi kuuluvad Rainer Meinart (trummar), Paal Piller (kitarrist), Kaarel Kuusk (klahvpillid) ning Siim Avango (bass).

Eraeluliselt paistab minu haridustee tunneli lõpust valgust – olen koolipinki nühkinud nüüdseks 16 aastat ning lõpuni on jäänud kõikide plaanide kohaselt veel aasta, kui loodetavasti saan sooja käepigistuse ja TalTechi ärirahanduse magistrikraadi omanikuks. Olen elukutseline muusik.“

Made in Baltics plaadifirma artistid, kelle egiidi all ka Rasmus nüüdsel ajal tegutseb, on viimase kaheksa aasta jooksul võitnud 15 Eesti muusikaauhinda. Uurin kuidas noor staar oma peamise töövahendi ehk hääle eest hoolitseb ja esinemisvormi hoiab? Ta möönab, et on suuteline end ise mingi piirini vormis hoidma, regulaarselt kuskil häält seadmas ei käi, kuid aeg-ajalt, kui tunneb vajadust, näitab end mentoritele. Mainib ka teada-tuntud kõrgehäälsete paradoksi seoses enda häälega – kõrgemalt on lihtsam laulda kui madalalt. Loomeprotsessi aegu piilub ka muudesse žanritesse, stiilidesse, ei välista klassikalist muusikat. Konstateerib, et kõige parem õppimine on jäljendamine… Igalt poolt on võimalik inspiratsiooni ammutada. Matt Bellamylt või Mercurylt jt, kes on ooperist oma häälekooliks inspiratsiooni saanud.

AA:  Oled hetkel 23. Väga noor mees! Kuidas Sa kujutad ette oma karjääri 20. aasta pärast?

RR:  Näen end ikka muusikuna, kuid kohati oleks mul väga raske olla ainult muusik, siis tekib vaimne pitsitamine, tahaks midagi, mis veel horisonti, vaimset fookust ja potentsi arendab… Olen mitmekülgsust vajav inimene. Minu jaoks on väga raske teha ainult kunsti ja ainult tööd … Seetõttu meeldib mulle väga teha natukene kõike.

AA: Hendrik Sal Saller on näiteks kirjeldanud oma kunagist esinemisjuhtumit, kui tal ei jäänud kibeda kurguvaluga muud üle, kui kutsuda punkbändi end asendama oma ema, lauljatar Anne Velli .Kas Sinul on perekonnas kedagi, keda võiksid appi kutsuda sellises erakorralises olukorras?

RR: Ma olen pärit musikaalsest perekonnast aga mul ei ole väga palju muusikuid suguvõsas, keeruline oleks otseselt sellist abilist võtta. Kuid kooris on paljud laulnud… Isa võib rivitrummi mängida… Aga  laulda… Õde ehk ja tädi, kes oli džässlaulja (Katrin Rändvee). Kui bänditeemaga alustasin, siis oli oluline, et vanemad ei pärssinud mu huvisid ja neid oli palju.

Rasmus Rändvee Foto: Herkki Erich Merila

AA:  Mida Sa ütleksid noortele, kes kogevad konkursside korraldamise ja hindamise jms juures erinevaid keerulisi olukordi. Vahel nad ei võida, vahel laul või laulja ei meeldi žüriile, vahel on seal istumas oma kitsa maitse kasti klammerdunud isikud ja võidud ja kaotusedki võivad olla erineva kaaluga. Kuidas noorel selle kõige keskel toime tulla?

RR: Minu suust kõlab see ehk naljakalt – mina, kes ma olen palju võidu laulnud, käinud superstaari saates ja Eesti Laulul jne, et võidulaulmine on midagi, mida võib teha, aga seda ei tohiks võtta lapsena liiga tõsiselt. Eesmärk on see, et sul oleks tore, eesmärk on see, kui sul endal oleks hinges hea tunne ja seetõttu just laste lauluvõistlused on keeruline koht. Olen ka ise olnud korduvalt žüriis ja siis ikka proovin inimesi suunata. Kui sulle meeldib, siis tee ja kõige hullem, mis juhtuda saab on, et sul oli tore aeg ja siis teed midagi muud pärast oma elus… See on minu arvamus selle koha pealt.

AA: Kuidas Sinu loomeprotsess välja näeb, millest alustad laululoomist, kas nö. pintsakust, et kohe on kõrvus kõlamas see lõppversioon või on Sul meloodia enne või tekst?

R.R: Esiteks, kuidas muusika sünnib, selleks tuleb kirjutada. Ei ole nii, et looming tuleb ühel päeval kui on õige õhurõhk ja niiskus ja meeleolu ja peale kolmandat klaasi veini. Ma kirjutan klaveriga. Alustan meloodiast ja hakkan ehitama meloodia peale. Kõik mu lood sünnivad mingist konfliktist ja algavad esmalt üsna melanhoolselt, arranžeering ja tempo täpsustuvad hiljem. Sõnu kirjutan kas viimasena või eelviimasena kuigi kui seal on mingi korralikult kirjutatud ja väljadefineeritud sisu, siis soovin just sõnadest peale hakata. Südamelähedane laul saab nii ikka mõnevõrra suurema tähenduse. Samas, sõnu on lihtsam teine päev kirjutada kui laulu pooleli jätta – minule on sobinud idee ühe päeva jooksul salve saada ja nii produktiivsust tõsta. Sõnade kirjutamine on ikka ropult raske tegevus.  Viimasel ajal olen hakanud rohkem hindama ka teistega koos kirjutamist – erinevatel inimestel on oma endi tugevused ja värske veri mõjub kohati väga värskendavalt.

A.A: Kas oskad ette kujutada mille võtaksid kaasa, et see hoiaks Sind vanana vormis? Needsamad laulud, mida praegu lood – nendega tuleks ilmselt 20-30. aasta pärast toimetama hakata ,sest oleks ennatlik arvata, et stiilid ei muutu. Ei saa loota, et kõik jääb samaks. Meie põlvkond arvas ka, et Deep Purple või Led Zeppelin või King Crimson jms. jäävad ja eks nad meie kullafondi alatiseks jäävadki, kuid nad pole enam moes…

RR: Ma arvan, et nüüd natukene on ring täis. Hästi palju tuuakse minevikust paralleele. Isiklikult ma arvan, et me rohkem kombineerime stiile ja teeme mingeid elemente moodsamaks uuesti. Seetõttu on näha ka palju retrohõngulisi laule. Kogu Bruno Marsi menüü on ju retro peale ehitatud, hästi ära unustatud vana. Arvan, et me oleme jõudnud sinnamaani, kus totaalselt uut on väga raske luua. Muutused on seotud rohkem elektroonika arenguga, arenesid kitarriplokid ja helivõimendid ja miksimisvõimalused, vokaaliplokid ja süntesaatorid.

AA: Mulle tundub vahel, et enam ei ole vist kusagile palju tehnikal areneda, kui et kergemaks ja odavamaks ehk?

RR: Muusika on ligipääsetavam, meil on ju Soundcloudis palju poisse. Skrillex on hea näide – kui ta maailma kõige populaarsemaks dubstepi artistiks sai oli kutil läpakas ja kõrvamonitorid ja see oli kogu tema setup.

AA: …virtuaalsete plaatide ajastu viljad.

RR: Arvan, et inimesed hindavad hinge ka ja ei kao instrumendid kuhugi. Mulle endale väga meeldib selline muusikaline areng, mul hakkab endal igav muidu, isegi bändiga me tegime julgeid katsetusi.

AA:  Kas võid rääkida oma lähiaja plaanidest või suurematest ülesastumistest?

RR: Kindlasti! Ma ei tea kuhu tee ja elu mind viib, kuid ma tahaks seda alasit taguda ja kuuma anda. Ma ei oska niimoodi ette prognoosida ja ennustamine on tänamatu töö, aga eks näeb, mis tuuled puhuvad. Uued kohad, uued inimesed, uued kogemused – ma kindlasti ootan seda aega täiel rinnal ja naudin iga hetke sellest. Minu sahtel on muusikast nii täis, et see enam kinni ei mahu ehk kahtlemata saab kuulata lähitulevikus veelgi värsket muusikat.

Rasmus Rändvee Foto erakogust

Millal tundsid, et muusika on Sind päriselt endale saanud, mis (sündmused, valikud, ) selleks pidid juhtuma?

Tagasivaadates usun, et minu kui muusiku saatus raiuti kivisse sel hetkel, kui astusin prooviruumi enda bändiga Facelift Deer. Ise ma seda veel muidugi sel hetkel ei teadnud. Koos loomine ja proovimine ja hingamine oli ikkagi niivõrd palju etem, kui üksi kitarritunnis tinistamine või solistikonkursil teiste laulude lõõritamine. Proovis pidin kohe ise varrukad üles käärima ja laulukirjutamise värgi selgeks õppima.

Sealt edasi veeres kõik nagu lumepall mööda järsku mäge. Pärast 14 päeva bänditegemist kihutasime kohe Noortebändi võistlusele, kaasas kolm verivärsket laulu, mille sõnadki veel napilt meeles püsisid, kus andsime ilmselt enda elu halvima kontserti. Kuid me olime ise õnnelikud, mis oli mõneti kõige tähtsam. Järgmine aasta ründasime juba Noortebändi parema sõjaplaaniga, mis viis meid välja finaalini. Paraku lõppes meie teekond Noortebändi konkursil seal kohas, sest minul oli õnnestunud vahepeal jõuda ka „Eesti otsib superstaari“ finaali. Kuna superstaarisaate võit tuli koduhoovile, avanes noortele poistele unikaalne võimalus teha enda esimene plaat koostöös plaadifirmaga Universal Music ja Eesti ühe ägedaima produtsendi Ago Teppandiga ning anda lugematu arv kontserte Eestis ja väljaspool.

Eestlane pole aldis kiitma, kuid hea sõna kahtlemata inspireerib ja innustab. Millal Sind viimati muusika eest kiideti?

Tõsi, kiitmine pole eestlasel veres. Samas tundub mulle, et ka meie oleme siin kaugel põhjas pisut soojenenud ning õppinud väljendama positiivseid emotsioone komplimentide näol. Seoses minu uue singli „Kas süda veel lööb?“ ilmumisega on paljud toredad inimesed öelnud mulle sooje ning häid sõnu.

Keda ise kiidaksid Eesti muusikamaastikul?

The Boondocksi live kontsertide ja jäärapäisuse eest, Yasmini kui uut ja huvitavat tuult Eesti muusikamaastikul ja Iirist kui eesti huvitavaimat naislauljat. Tommy Cashi ja Kerlit pole vist vaja rohkem kiita.

Ega diplom ei tee veel profiks. Mis (peale paberi) eristab Sinu arvates profimuusikut harrastusmuusikust?

Pühendumus. See, et sa võtad julguse öelda, et ma olen muusik ja jutul lõpp. Kui sa midagi väga soovid ja ise sellesse usud, siis pole kaugel ka oskused ja edu.

Mis ja kus on koht, kus vabal õhtul meelsasti aega veedaksid, (kui avalik koht, siis kes võiks olla sel ajal laval)?

Merel purjetades, mootorratta seljas või Pärnus pere juures.

Nimeta/soovita pala, plaati, kontserti, mis Sinu arvates on (viimase aja) parimaid kuulamiselamusi. Lisa võimalusel YouTube lingid.

Paolo Nutini – Iron Sky. Tsiteerides Adele kommentaari selle laivi kohta: „Fuck!!! This is one of the best things I’ve ever seen in my life, hands down!“

Mis on Sinu enda sulest ilmunud palad/plaadid/videod, mida uhkusega esitleksid?

Julgen kõigele ikka oma nime alla kirjutada (naerab).

Minu viimane kullakallis singel:

Minu Eesti Laulu esitus:

Kui lubad endale unistada, siis mis võiks Eestis tegevmuusiku jaoks paremini (korraldatud) olla?

Ma usun, et see tulevik pole enam kaugel, aga Eestis võiks oma artistidel olla rohkem julgust korraldada suure publikuga kontserte. Lätis käib Brainstormi kontserditel regulaarselt kümneid tuhandeid inimesi, Soomes käis Cheeki viimasel kontserdil 80 000 inimest, samal ajal kui Eestis jääb suurim soolokontsert 10 000-pealise publikuarvu juurde.

Sotsiaalmeedia:

Instagram – https://www.instagram.com/rasmusr2ndvee

Facebook – https://www.facebook.com/RasmusR2ndvee/

Previous Helilooja ja muusik Oleg Pissarenko: ka minu eesmärk on areneda iga päev paremaks inimeseks!
Next Tankist avaldas maailma kõige hevima võrukeelse loo