Lihtsalt ja maakeeli lahti seletades on etüüd muusikapala, mis arendab mängutehnikat ehk oskust sõrmi paigutada sinna, kuhu peaks. Alljärgnev pala jaotub tinglikult kolme tehnilise mänguvõtte vahel. See lugu eeldab, et õppija teab, mitu keelt on kitarril ja mitut nooti sisaldab oktav ehk heliredel. Lisaks tuleb teada ka mõningaid muusikalisi termineid, nagu legato, akord, arpeggio, skaala jne.

Peeter Prints

Tekst: Peeter Prints
Foto: Viivika Kooser

Loo analüüs osade kaupa

Kaks esimest takti: puhas sümmeetriline legato esimeselt keelelt kuni kuuendani. Eripära seisneb selles, et kõrvuti olevatel krihvidel teostavad selle sõrmed 1−3, 1−2 vaheldumisi, seega süsteem on: 1−3 pealelöök (hammer on) kolmanda sõrmega, 3−1 äratõmme (pull off) samuti kolmanda sõrmega. Eesmärk: sound on hoopis erinev sellest, kui seda teeksid ainult sõrmed 1 ja 2, mis asuvad kõrvuti krihvidel. Alates 3. taktist on lihtsad kahehäälsed laskuvad intervallid, mis kõlavad pisut kraapivalt (modernselt) ja mida illustreerib teine vaba keel. Seega harjutus parema käe sõrmedele (p-m-i). Edasi väike variatsioon, noodipilt veidi paksem, lisanduvad kromaatiliselt laskuvad kvindid, millest viis on vähendatud ehk b5. Alates seitsmendast taktist on tegemist romantilise lõiguga, mis on üsna klassikaline akordide järgnevus: Am, A0, G6 koos variatsiooniga. Taktist 11 on arpeggio akordidel CM7-FM7-Eb9-C7+5 (algajad, küsige õpetajalt!).

Edasi – takt 12: Em7, Eb9, C+5. Takt 13: F#/A#, F#-9–5/A#, A7–5 = (Eb7/A). Takt 14: F#–5 = C7/F#, Eb–5, C#+5 (džässi suurendatud kvardi asenduskontseptsioon ehk polütonaalsed akordid). Tegemist on samalaadsete akordide laskuva sekventsiga, kus on lõpupoole mõni hääl ära jäetud. Takt 15, 16, 17: pooltoon-täistoongamma. Takt 18, 19: eelnev muutub täistoongammaks, mis on kõlaliselt tühjem ja kõledam. Takt 20, puhkus: kaks akordi Em9/C#, FM7/4/C. Takt 21: mängi!

Alates taktist 22 bluusi meenutav süsteem, mis rütmiliselt sarnaneb mingil määral milonga rütmiga. Takt 25: madal kuues altereeritud kvindiga, dominant madaldatud kvindiga (b5) ja altereeritud A9 (+5, –5). Takt 26: toonika E-duur b5. Takt 27: C7–5, A9–5. Pärast 27. takti mängida kuni laternani. Takt 28: bluusi minoorne dominant Bm6. Takt 29: muutub bassi noot Bb, akord peal sama. Takt 30: bassis A, takti teine pool kromaatiline Ab, G, Gb, F. Lõpeb toonikasse E–5. Illustreerivad läbiminevad noodid (D# = M7), (F# = m9) suunduvad lõpuakordi, milleks on EmM7.

Nooti ilmus trükis KITARR 8/2013

Kuula helinäidet:

Previous

Kuidas läheb, Noortebändi võitja?

Next

Džässimprovisatsioon ja harmoonia. IV osa. Milleks kõik need laadid?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

Check Also