Rainer Jancis: “Harjutamine ongi minu jõulupoodlemine…”


Rainer Jancis on viimased paar nädalat valmistunud kontserdiks, mida ta peab üheks olulisemaks. Õigupoolest on ta selleks valmistunud juba kaks aastat − valinud võimendeid ja efektiplokke ning otsinud õiget iseomast saundi. Käisin uurimas, milline näeb välja ühe soolokitarristi argipäev.

“Eks harjutamine ongi minu jõulupoodlemine.” Foto: Herkki Erich Merila

Tekst: Kris Moor
Fotod: Herkki Erich Merila, Kris Moor

Teised sõeluvad mööda kaubanduskeskuseid ja ostavad jõulukinke kokku, aga sina istud Hiiumaal ja harjutad järgmiseks kontserdiks. Hiiumaa on sul vist selline pagupunkt… Kas üksinduses on parem keskenduda?

​Tõsi. Tulin Berliinist, et üksinduses natuke järgmiseks kontserdiks harjutada. Ei tea nüüd, kas sellel ostlemisel on midagi pistmist just religioossete jõuludega, aga kindlasti rõõmustab kuskil keegi, kui talle kingitus tehakse. Ja juba fakt, et keegi kuskil kellelegi teisele mõeldes ringi kõnnib ja need mõtted läbi kingituse nähtavaks muudab, on ju imekaunis.

Minu kingitused on pigem vibreerivat laadi ja jõuavad kohale läbi õhu. Eks see harjutamine ongi minu jõulupoodlemine. Kõik need kaunid hetked, mis mul õnnestub kosmosest kitarrikeeltele sikutada, kingin oma kallitele kuulajatele. 

Hiiumaa ei ole mu pagupunkt, Hiiumaa ongi see päris koht, kus ma päriselt olen. Tegelikult saabki põgeneda ainult mõttes ja mõtete eest. Olla tuleb aga igal pool kohal, ja mitte põgeneda.

Kuidas su harjutamisrutiin välja näeb?

​Mul on mitu rutiini, aga üks neist on tehnikapargi kontrollimine. Iga efektiplokki ja võimendit üles seades proovin seda nii kaua, kuni olen kindel, et sain sealt parima kõla. ​See võtab reeglina paar päeva. Samal ajal harjutan ka olemasolevaid lugusid või teen lihtsaid näpuharjutusi. Ja kui terve set-up on üles seatud, mängin endale mõned näidiskontserdid. Teen seda seni, kuni tunnen, et olen valmis seda ka publikuga jagama. Kohati võib taoline ettevalmistus venida päris pikaks, sest ma ei lõpeta enne, kui olen leidnud kindlustunde. Ja kui kõik sujub plaanipäraselt, pakin asjad autosse ja sõidan varakult kontserdipaika, et päev varem transa ära teha.

Kuna mul on terve autotäis aparatuuri, siis transa samal päeval väsitab. Üritan oma asjad võimalikult varakult üles panna ja heli paika saada, et jõuaks enne kontserti veel pisut keskenduda. Tean, et paljud artistid tuiskavad tuulispasana ühest kohast teise ja saavad kuidagi kergemini oma asjadega ühele poole, aga mina olen otsustanud, et ma ei taha alla oma maksimumtaseme esineda. Iga kontserdiga püüan ennast ikka mingis aspektis ületada. Loomulikult võib juhtuda, et esinemine läheb tuksi, aga enamasti tuleb reaalses olukorras kusagilt veel lisaadrenaliini ja asi sujub.

“Enamasti tuleb reaalses olukorras kusagilt veel lisaadrenaliini ja asi sujub.” Foto: Kris Moor

Kumu kontserdil katsetan näiteks esimest korda oma uut set-up’i, mis on ehitatud ümber Marshalli 4×12 kabineti, mille sees on rariteetsed Celestion Silver Alnico valjukad… Praegu tundub, et ma kõlan paremini kui kunagi varem. Üldse tekkis tunne, et peaks 4×12 kabinettidele üle minema. Ainus probleem on, et üle ühe ma neid endale autosse ära ei mahuta nii, et ülejäänud aparatuur ka sinna mahuks. Vaat’ selline on soolokitarristi argipäev.

Sa oled kuidagi väga põhjalik…

Viimasel ajal olen suur Prince’i fänn − jube hea kidramees, muuseas. Tema on ka sellest rääkinud, et kogu valem on selles, et harjutamine peab olema elustiil.

Üks mu sõber trummar mängis lühikest aega Prince’i bändis ja siis nad harjutasid kogu bändiga kaheksa tundi päevas − ka puhkepäevadel. Enne kontserti olid nad juba neli tundi jämminud, mängisid kahetunnise kontserdi ära, pärast läksid ja jämmisid kusagil veel kaks tundi. Sedasi saavutataksegi ulmeline tase, mis lõpuks mõjub laval nagu UFO maandumine. Ja kui nii teeb andest nõretav Prince, mida siis meie, lihtinimesed, tegema peame? 30 tundi ei mahu päevas harjutama… 12 tundi? 16 tundi?… Slash olla oma taseme saavutanud sedasi, et harjutas kaks aastat järjest 12 tundi päevas. Kõlab väga sarnaselt… Uhhh! Ja lõpuks, et publikule meelde jääda, pidi ta ikka torukübara pähe tõmbama.

Värske album Hibernatus sündis samuti Hiiumaal​?

​„Hibernatus” ei sündinud tervikuna Hiiumaal. Lindistasin instrumentaalse osa New Yorgis 2010. aasta novembris. Sellest ajast peale on see materjal olnud töös ja oodanud õiget momenti, millal plaadiks muutuda. Et see just nüüd juhtus, on huvitav. Mul oli plaanis tegelikult „Hibernatus” mõne teise lauljaga teha, mitte endaga. Kuna kuidagi ei kippunud kuskilt seda õiget lauljat leidma, kes asjast huvituks, otsustasin lõpuks salvestada trummid ja lõpetada plaadi instrumentaalsena. Suvel tuli Hans Kurvits ja mängis mulle albumi trummid sisse ja miksimine võis alata.

Kui miksima hakkasin, võtsin ikkagi mikrofoni, et siiski viimast korda proovida, mis oleks, kui vokaalid ise teeks. Lõppes asi sellega, et valmis eestikeelsete sõnadega, valdavalt minu tekstidega rokkplaat. Põhiosas on vokaalid ja sõnad justkui iroonilised-naljakad, ent nüüd, kui plaat väljas, olen avastanud, et kõik ei saagi sellest kohe aru. Ilmselt ongi siis kõik õige. Eelmise plaadi („Greedy Shopping Disaster”) lüürika, mille autor oli Mart Avi, oli ka tegelikult pigem must huumor, ehkki mõjus esmapilgul pateetilisena.

Rainer Jancis ja Hans Kurvits NO99s, september 2016. Foto: Kris Moor

„Hibernatus on selline huvitav vabakulgev postrokk-plaat – oled sinna kokku seganud pea kõike: proget, rokki, ambienti, jazzi, metalit… Kas eksperimentaalsus ja eklektika on su jaoks rohkem nagu otsimisprotsess või pigem väljenduslaad?

​Väga hästi võtsid asja kokku. Täpselt nii on! Eks mu filosoofia ongi selline, et kõik on muusika ja stiilid ongi natuke meelevaldsed, ehk tegelen stiilide hägustamise ja raamide purustamisega, mida paljud ei riski teha. Loomulikult käib mäng vahel halva maitse piiril, mis on riskantne ettevõtmine, aga õnnestumisel siiski väga nauditav. Suur osa muusikat, mis meile tänapäeval söögi alla ja söögi peale läheb, on mingil hetkel võõristust tekitanud. Get used to it.

The Police, näiteks, oli paras veidrus – kolm blondi valget noormeest otsustasid hakata mingit reggae juurtega rokki kütma, mis on selline väga originaalne up ja down tempo segu. Esimese hooga ristiti pungiks kohe. Praegu keegi küll The Police’i pungiks ei nimetaks. Mina pole paljude asjadega, mida on juba aastakümneid hittidena esitatud, ikka veel ära harjunud. Aga jah, „Hibernatuse” puhul olen tõesti meelega kasutanud seda eklektika tulevärki. Täitsa läbimõeldult.

Viimasel plaadil on üsna otsekohene lugu „Leegiheitja… Kui palju sa teadlikult reageerid päevapoliitilistele sündmustele?

„Leegiheitja” on väga vabalt tõlgendatav lugu — alates universaalsest lahendusest suhteprobleemidele kuni globaalteemadeni välja. Kujutan ette, et maailmas kõnnib ringi vähemalt 30% inimesi, kes oma leegiheitjat kuskilt voodi alt otsivad. Rõhk on siin ka sellel, et enamusel ei olegi seda võimast relva, millega ühemõtteliselt probleeme lahendada. Eks „Leegiheitja” sattus ajaliselt intrigeerivale momendile, kus ta haakub justkui valatult mitmete globaalsete teemadega. Loodan, et too lugu kerib rohkem tuult tiibadesse, sest tema funktsioon on pigem kõlada massimeedias kui vaikselt plaadil istuda. ​

“Suvel tuli Hans Kurvits ja mängis mulle albumi trummid sisse ja miksimine võis alata.” Foto: Kris Moor

Sügisel toimus sul NO99-s menukas duokontsert trummar Hans Kurvitsaga, mis stiililt lähenes pigem jazzile. Kumu kontserdil kavatsete midagi sarnast teha. Kuhu sa muusikaliselt liigud ja miks?

​Jah, kindlasti liigun oma soolokontsertide ja duodega just rohkem selles suunas; tegelikult põhimõtteliselt juba olengi seal. Näen oma muusikalist tulevikku just pigem soolokitarristi ja heliloojana kui rokkbändi liidrina-mänedžerina. Nagu enne sai mainitud, on tõsine tegelemine väga aeganõudev. Sooloartistina on ka reisimine tunduvalt kergem kui duona või triona.

Minu kitarrikäsitlus on orkestraalne ja areneb pidevalt. Erinevad esinemised ongi justkui arenguetappide verstapostid. Järgmiseks sügiseks tahan kindlasti teha soolokitarriplaadi; see on minu jaoks üks olulisemaid ettevõtmisi. Olen välja mõelnud igasuguseid unikaalseid elektrikitarri salvestamise meetodeid ja kibelen neid katsetama. Panustan ka sellele, et lindistada erinevates akustiliselt huvitavates keskkondades, mida olen aastate jooksul välja valinud.

Kuuldavasti on sul järgmisel aastal plaanis Kumus esitusele tuleva kavaga Euroopas ilma teha.

Ilma tegemine vist ikka niisama lihtsalt tänapäeval ei õnnestu. Pigem räägiks sellest, et tahaks sellise kavaga järgmise aasta lõikes esineda ka muudes riikides peale Eesti. Eks siis selgub, kui palju ja mis ilma see teeb. Minu jaoks on ikkagi kõige lähem kontsert kõige tähtsam.

  1. detsembril esinevad Rainer Jancis ja Hans Kurvits Kumu kunstimuuseumis. Algus kell 19.00

 

Jancis NO99s. Foto: Kris Moor
Previous Andres Roots reklaamib USA kitarrivõimendeid
Next Rainer Jancis @Kumu