Kitarrimeister Halvo Liivamägi


Tartlase Halvo Liivamäe tegevus jaguneb kolme paiga vahel: pillipood Munga tänaval, väike töökoda poolel koduteel ning mõned aastad tagasi ostetud ja renoveeritud kodu Karlovas. Korraliku ülevaate saamiseks käimegi need kohad läbi, alustades kodust, kus köögiseinalt vaatab vastu mingi müstiline maastik. „See siin on minu enda maal,” ütleb end ulmehulluks nimetav peremees. „Ma maalin ainult sci-fi’d.” Ulmest me rohkem ei räägi, kuigi jutt helipeadest võib nii mõnelegi üsna ulmeliselt kõlada. Aga just helipead on Halvole vast kõige rohkem mängijate heakskiitu toonud ja nendest võib ta väga põhjalikult rääkida. Laual on paar erinevatel aegadel tehtud stratti, üks LP ja üks kummaline sarviline. Kaks neist on meistri enda kasutuses, seega vasakukäelised.

Halvo Liivamagi (foto: Kris Moor)

Tekst: Kristo Käo
Fotod: Kris Moor

Kas su vasakukäelisus on üks põhjus, miks pille ehitama hakkasid?

Ilmselt küll. Alustasin mängimisega 1982. aastal, kui midagi polnud saada. Praeguste teadmistega suudaksin isegi mõne Vene roika mängukorda ajada, aga sel ajal oli kõige parem, kui õnnestus mõni Ida-Saksa pill kätte saada. Saingi ühe, see oli muidugi paremakäeline − nupud jäid käe alla, üles registrisse ei pääsenud. Esimest korda üritasin vasakukäelise korpuse teha Jolana Galaxyst. Kaela ma esialgu ei puutunud. Elu esimene korpus läks paraku vastu taevast.

Blues MachineAeg on edasi läinud, nagu näitab pruun stratokas, mida ainsa paremakäelise pillina ka proovida saan. Mida see 900 siin tagaküljel tähendab?

Sa vaatad tagurpidi, see on 006. Olin 15 aastat koos teiste meistritega pille teinud, kui tekkis mingi arusaam, kuidas peaks kitarre ehitama. Siis alustasin numeratsiooni nullist, justkui uus seeria. Alguses, kui veel kogemusi vähe, tundub kõik jube lahe ja nagu oskaks kõike. Aga olles poes kogu aeg pillide vahel, sain aru, et tuntud tootjate 1000eurose taseme sisuline ületamine polegi niisama lihtne. Ei piisa ainult headest materjalidest. 10−15 aastat ongi selleks vaja, et materjali tundma õppida.

See kollane stratt siin on nr 1, kuigi ka siit edasi on kõva areng toimunud. Näiteks siin ma ei kujutanud ette, kui palju mu uus helipeade süsteem ruumi võtab. Tegin süvendi liiga väikese ja nüüd on igavene peavalu, kui on vaja hooldada – võtad lahti, kokku enam ei mahu. Uutel pillidel on juba kõik mugav ja arvestatud.

Kui teadmisi tuleb juurde, kas teed ka oma vanu pille ümber?

Ikka teen. Näiteks siin on minu noorpõlve sarviline, mis valmis 1992. aastal, kui ma ei teadnud täpselt, kuidas kitarre tehakse. Sain mingi vana paremakäelise jaapanlase kaela, lõikasin headstock’i maha ja kleepisin uue külge. Muu tegin ise…

Loe edasi ajakirja paberversioonist 6/2013

Vaata ka videokatkendit intervjuust:

Previous GALERII: Tallinn Music Week 2013
Next Registreeru muusikaõpitubadesse!

No Comment

Leave a reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.