Ilusad ja koledad kitarrid


Ühel päeval tahtsin katsetada seda Tokai Rickenbackeri koopiat, mis meil siin Kitarrikoolis seisab ja vōtsin ta proovi kaasa. Biitleid olen omal ajal kuulanud küll ja peaks seega Ricky soundiga tuttav olema, kuid ise ma seda mänginud ei olnud. Muide, üllatavalt hea mulje jäi, aga sellest vōib teinekord kirjutada. Hoopis huvitavam oli see, et bändimehed ütlesid ühest suust, et see on kōige koledam kitarr, mida nad näinud on..

Hakkasin siis mōtlema, et ma ei olegi kunagi ühegi kitarri välimust vaadanud. Autode oma küll (Audi kole, Saab ilus jne:). Kitarrid on aga tööriistad olnud ja ei saa ju öelda, et ilus haamer vōi kole kruvikeeraja. Kui teeb oma tööd ja hind on ōige, siis peaks kōik korras olema. Ka minu klassikalised kitarrid on olnud üsna tavalise välimusega, vaid viimase puhul nägi meister ka kujundusega rohkem vaeva.

Poes näeme muidugi iga päev seda, et valged ja mustad kitarrid püüavad rohkem inimeste pilke ja vähe sellest – nad ka “tunduvad mugavamad” ja “teevad paremat” häält. Siiski on tänapäeval väga raske mōne uue kitarridisainiga edukalt välja tulla, see valdkond on traditsioonides kinni. Piltlikult öeldes on kitarrimaailm justkui Kuuba autopark: 50ndate disain on domineeriv. Selles valguses vōiks ju ka Rickenbackerile klassikuna mingi eluōiguse ikka anda:)

Previous Kuidas lugeda septakordide tabeleid?
Next Kitarritoed, rihmad ja jalatoed - milleks?

No Comment

Leave a reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.