Paul Neitsov on üks omanäolisemaid Eesti kitarriste, kelle looming ühendab tehnilise meisterlikkuse, emotsionaalse väljendusjõu ja tugeva meloodiatunnetuse. Tema mängus on korraga nii tehnilist virtuoossust kui ka väga laulvat ja emotsionaalset lähenemist.
Kuidas soovid end tutvustada?
Mulle on alati meeldinud, kui mind kutsutakse lihtsalt pillimeheks. Ma ei pea end nii tähtsaks või heaks, et kanda suuremaid tiitleid. Minu kõige olulisem loominguline tegevus on ikkagi sooloesinemised kitarriga. Olen seda põldu kündnud juba aastaid ja künnan kindlasti edasi. Püsivates koosseisudes ma igapäevaselt ei tegutse, küll aga teen tihti ja hea meelega koostööd erinevate lauljate ning instrumentalistidega.
Millal tundsid esimest korda, et muusika on sind päriselt endale saanud? Kas ja kuidas on sind mõjutanud või toetanud kodu, perekondlikud juured, õpetajad ja eeskujud muusikamaailmas?
See pisik tuli ilmselt minu emalt, kes mängis klaverit ja oli loova hingega inimene. Ta viis mind juba pisikese poisina teatrisse ning seal hakkasid tekkima esimesed tundmused, et muusikas on midagi sellist, mis enam lahti ei lase.
Alguses proovisin muusikakoolis küll tšellot, aga seitsmeaastase minu jaoks oli see natuke liiga karm värk ja loobusin üsna ruttu. Kitarri juurde jõudsin hiljem, 12-aastaselt, ning sealt sain kiiresti tohutu elamuse ja pisiku külge. Kitarri õppima asudes sattusin õnneks keskkonda, kus muusikaharidust väärtustati kõrgelt, ja tundsin, et olen leidnud oma koha ning rolli. Tänu muusikale ma oma teismeea ilmselt üle elasingi.
Minu teele sattunud õpetajad on kõik andnud mulle midagi omamoodi olulist. Neid on olnud nii palju, et nimede loetelu läheks siinkohal lihtsalt liiga pikaks; küllap nad teavad seda isegi. Esmajärjekorras nimetaksin siiski selliseid nimesid nagu Toivo Sõmer, Halliki Pihlap, Oleg Pissarenko, Ott Kaasik, Mart Margus ja Indrek Kalda. Loodan, et keegi oluline mainimata ei jäänud.
Eeskujudest on muusikamaailmas minu jaoks väga suurel kohal Tommy Emmanuel. Tema karisma, professionaalsus ja kirglik meisterlikkus paelusid mind juba väga noores eas. Õnneks on mul olnud võimalus pidada teda mingis mõttes isegi otseseks mentoriks ja teejuhiks. Muidugi on veel nimesid, kellelt on üht-teist „pihta pandud“, näiteks Pat Metheny, Keith Richards ja Jimmy Page. On selge, et igasugune muusika, mida sa palju kuulad, hakkab tugevalt mõjutama ka sinu enda pillimängu.
Kui ütled, et muusika aitas sul teismeea üle elada, mida see päriselt tähendas? Mainisid muusikaõpingutest rääkides, et tööeetika pandi sinu elus väga varakult paika. Kuidas seda tehti, milles see seisnes ja kuidas sa ise lapsena sellega suhestusid? Lapsi harjutama saada on vahel paras katsumus.
Kui ma ütlen, et muusika aitas mul teismeea üle elada, siis tähendas see väga praktiliselt seda, et mul oli koht, kuhu oma sisemaailm panna. Kitarr oli minu jaoks turvapaik. Kõik see teismeea ebakindlus, tundlikkus, pinge ja otsimine kanaliseerus kuidagi muusikasse. Ma ei pidanud kõike sõnades ära seletama – sain selle pilli kaudu välja mängida.
Tööeetika tuli minu ellu samuti väga varakult. Harjutamine oli lihtsalt osa päevast. Mitte alati meeldiv osa, aga vajalik osa. Lapsena ei arvanud ma iga kord, et „oi kui tore, nüüd hakkan harjutama“. Ikka oli hetki, kus ei viitsinud või kus miski ajas närvi. Aga väga kiiresti tekkis arusaam, et kui ma teen tööd, siis midagi muutub. Eile võimatu tundunud asi hakkab ühel hetkel tööle.
See oli väga oluline taipamine. Muusika õpetas mulle, et anne üksi ei vii väga kaugele. Kui tahad päriselt mängida, siis selle vabaduse taga on distsipliin. Ma arvan, et see teadmine pandi minus paika juba lapsena: kui miski on sulle oluline, siis sa ilmud selle jaoks kohale ka nendel päevadel, kui tuju või inspiratsiooni ei ole.
Kas sulle meenub mõni konkreetne esinemine, kus tundsid, et see on järgmine tase – äratuntav liikumine ühest arenguetapist teise? Või hetk, millest alates oled südame lavale ja artistitööle andnud?
Kõige selgemalt meenub mulle esimene päris soolokontsert umbes kümme aastat tagasi Tallinna Linnateatri Hobuveskis. Seal oli palju rahvast ja tundsin esimest korda väga konkreetselt, et see, mida ma üksi kitarriga teen, jõuab inimesteni. See oli minu jaoks järgmise taseme hetk. Mitte ainult kontserdina, vaid sisemise äratundmisena, et akustiline kitarr võibki olla minu keel ja see lava võibki olla minu koht. Sealt alates ei olnud see enam lihtsalt muusika tegemine või oskuse arendamine, vaid midagi palju isiklikumat. Ma arvan, et just sealt saadik olen ma südame päriselt lavale ja artistitööle andnud.
Eestlane ei ole aldis kiitma, kuid hea sõna inspireerib ja innustab alati. Millal sind viimati muusika eest siiralt kiideti?
See, et eestlane pole aldis kiitma, on minu meelest natuke müüt, sest mina olen kogenud just vastupidist. Pärast head kontserti tullakse ikka tänama ja komplimente tegema, mis on sageli väga siiras ning liigutav. Ka minu viimasel esinemisel kiideti mind väga palju – ja see on ju ikka tore.
Keda sooviksid Eesti muusikamaastikul esile tõsta või tunnustada?
Sooviksin esile tõsta neid muusikuid, kes teevad oma asja suhteliselt vaikselt, kuid väga järjekindlalt ja professionaalselt. Meil on selliseid inimesi palju. Nad toimetavad vaikselt selles mõttes, et me ei pruugi neist sageli kuulda ühestki meediaväljaandest ega telesaatest, kuid nende töö ja pühendumine on ääretult aus ning imetlusväärne.
Diplom üksi ei tee veel professionaaliks. Mis eristab sinu arvates professionaalset muusikut harrastusmuusikust?
Ma arvan, et peamine erinevus on vastutus. Professionaal ei saa jääda ootama head päeva, raudset tervist või ideaalseid tingimusi esinemiseks. Publikut ei huvita, kas sul on halb olla või oled sõbraga tülis. Publik tuleb otsima elamust ja selle peab ta saama. Kokkuvõtlikult on minu arvates nii, et harrastaja läheb lavale ennast näitama, aga professionaal läheb publikut teenima. Selles on päris suur vahe.
Kus ja kuidas veedaksid oma ideaalse vaba õhtu? Kui see oleks avalik koht või kontsert, siis kes võiks seal laval olla?
Minu ideaalne vaba õhtu tähendaks rahulikku kalastusretke koos lastega kuskil Lõuna-Eesti metsajärve ääres. See ei oleks üldse seotud muusika ega kitarriga, vaid oleks puhtalt aeg lastega.
Soovita pala, albumit või kontserti, mis on sulle viimasel ajal – või ka läbi aegade – eriti tugeva kuulamiselamuse jätnud.
Viimane tugevam elamus oli Prince’i 1985. aasta album „Around the World in a Day“. Ma polnud varem kordagi ühtegi Prince’i albumit algusest lõpuni läbi kuulanud, aga sellega sain esimesel korral kohe „laksu kätte“.
Milline sinu enda loomingust – olgu see pala, album, video või mõni muu projekt – on selline, mida esitleksid eriti suure rõõmuga?
Eelkõige sooloarranžeeringud, sest see on väga aus formaat. Olen sellega tegelenud juba mitu aastat ja mõistnud, et sellise vormingu puhul on kuulajat võimatu petta. See on väga hea väljakutse: ühest küljest tuleb säilitada lihtsus ja hoiduda üle mõtlemisest, teisest küljest ei tohi mäng muutuda pelgaks tehniliseks trikitamiseks. Paljal trikitamisel ei oleks minu silmis väga suurt väärtust.
Millise nõuande annaksid alustavale noorele kitarristile?
Minu nõuanne on lihtne: harjuta palju ja kuula oma kitarri. Katseta lihtsate asjadega ja ära mine kohe keerulisemate lahenduste juurde. Üks lihtne ja ilus asi ütleb tavaliselt palju rohkem kui viis poolikut tehnilist või teoreetilist trikki.
Millise maailma kitarristi või muusikuga sooviksid ühel laval improviseerida?
USA kantrilegendi Vince Gilliga oleks vinge jämmida. Ta tundub olevat piisavalt muhe ja avatud mees, et sellest tõotaks tulla väga elamuslik muusikaline hetk.
Kui lubad endal vabalt unistada – mis võiks Eestis tegevmuusiku jaoks olla paremini korraldatud või toimida teisiti?
Meil võiks olla laiem arusaam sellest, et muusiku töö ei piirdu vaid selle ühe tunniga laval. Selle taga on harjutamine, ettevalmistus, tehnika, transport, suhtlus, turundus, ettevõtlus ja vaimne vastupidavus – väga suur osa tööst on tegelikult nähtamatu. Muusika on kultuur, aga selle elushoidmine on ka majanduslik reaalsus. Kui me tahame tugevat muusikakultuuri, peame oskama väärtustada muusiku tööd ka selle kõige praktilisemas tähenduses.
Mida on publik sulle õpetanud sellist, mida ükski muusikakool õpetada ei saa?
Inimesed annavad sulle oma aja ja tähelepanu ning muusikuna pead sa sellega midagi ausat ja väärtuslikku tegema. Seda ei saa täielikult õppida ühestki õpikust ega klassiruumist – seda õpid ainult laval, silmast silma kuulajaga.
