Nevil Blumbergi esimene katsetus


Nevil Blumbergi kontserttuur „First Try“
21. oktoober 2011, Nõmme Kultuurimaja

Aldo Järve käis kontserdil uurimas, kuidas Nevil Blumberg muusika juurde tagasi jõudis.

Tekst: Aldo Järve
Foto: Nevil Blumbergi erakogu

Juba kontserdisaali sisenedes ja laval Lowdeni ja Martini kitarre ning AER-i võimendit nähes tõusid suunurgad iseenesest ülespoole ja tekkis hea ja tuttav tunne. Tõotas tulla tõeliselt hea kontsert – ja nii läkski. Kontsert oli tuuri viies ja Nevil Blumbergist õhkus enesekindlust.

Õhtu võiks jagada mitmeks osaks: Nevili oma lood, Eric Roche’i repertuaar, Tommy Emmanueli ja Chet Atkinsi lood, bluusid (Robert Johnson) ja stiil, mida Nevil nimetas „western-romantikaks“, taas Tommy Emmanueli repertuaarist. Kuidas seda siis kirjeldada? Delikaatne, täpne, pigem vaikne kui liiga vali, väga väljapeetud, tervendava mõjuga.

See, et Nevil bluuside ajal ka laulis, ei üllatanud sugugi – bluusi tulebki vahepeal laulda. Enamikule küsimustest, mida tahtsin Nevili käest küsida, andis ta vastused juba kontserdi käigus: tema vahetekstid olid väga informatiivsed.

„Umbes neli aastat tagasi ärkas minus vaim. See oli nagu vaimsest koomast väljatulek. Hakkasin uuesti kuulma ja kuulama ning muusikaga seonduvat ära tundma. Esimesteks leidudeks, mis panid mind liikuma, olid Michael Hedges ja Joni Mitchell, Mitchelli kaudu jõudsin Pat Methenyni. Teiseks suureks avastuseks oli Eric Roche, ja kolmandaks sai Tommy Emmanueli live-esitlus Tallinnas, Kumu auditooriumis. Peale seda võtsin tema loomingu ja tehnilise poole tõsiselt ette,“ kirjeldas Blumberg kitarrimängu juurde tagasijõudmist.

„Selleks ajaks olin Eric Roche’i mõned lood ja tehnilised nipid juba endale selgeks teinud, aga Michael Hedgesit ma ei julge ette võtta, tema on kõikide aegade suurim meister – midagi sarnast pole olnud ei enne ega pärast. Oluliseks mõjutajaks pean ka Jeff Becki, kes on arendanud välja omapärase fingerstyle-tehnika elektripillil. Elektripill on minu jaoks sama tähtis kui akustiline!“

Lubades varsti välja tulla elektrilise fingerstyle-projektiga, rääkis Nevil pikalt ja soojalt oma akustilistest pillidest ja nende leidmisloost. Fingerstyle’iks (FS) tõeliselt sobiva pilli leidmine ongi pikk ja põhjalik protsess ning Blumbergi mõlemad pillid on oma väikeste kõlakastide ning piisavalt laiade ja õhukeste kaeltega FS-i mängimiseks ideaalsed.

Lowden O35S-i leidis Nevil juhuslikult Soome kitarripoest, otsides tegelikult sobivat Martinit; Lowden oli toodud sinna komisjonimüüki ja lihtsalt ootas teda. Lowdenil on Fishmani Rare Earth mini-mikrofon ja magnethelipea ning sadula all LR Baggsi originaal-piezo. Martin OM21 Special on varustatud K&K Trinity-süsteemiga, mis koosneb mini-mikrofonist, piezost ja kolmest kontakt-mikrofonist, mis on paigutatud laiali roobialusesse tsooni.

Pärast kontserti saime Neviliga põgusalt juttu puhuda. Selgus, et ta on puhtalt kuulmise järgi mängija nagu Tommy Emmanuel ja paljud tema eakaaslased. Ja see ongi kõige kiirem ja efektiivsem moodus.

„Esimese sammuna ma võtan läbi olulisemad sõlmkohad, mille peale on lugu ehitatud. Märkasin, et Emmanuelil on kümmekond sellist tehnilist ja harmoonilist algoritmi, mille ümber ta need lood teeb,“ selgitas Blumberg. „Klassikalise golden age meloodia töötluse puhul on aga tegu huvitava lahenduse leidmise ja arendamisega. Kui peamine algoritm on lahendatud, siis hakkan takt takti haaval lugu kokku panema ja üleminekuid ning minu jaoks uusi tehnilisi lahendusi lihvima.“

Repertuaar on lai ja kontserdi jooksul on Nevil valmis käigupealt kava muutma, vastavalt publiku ja saali eripärale. Tommy Emmanueli keerulisemaid lugusid mängides ütles ta, et neid jaguks enam kui tunniks – ja see on juba iseenesest kindel märk tasemest.

Lõbusalt rääkis Blumberg sellest, kuidas ta kolm ja pool aastat tagasi kitarri uuesti kätte võttes olnud 20 kilo raskem kui praegu. Püüdnud siis kitarri küll vasakule, küll paremale nihutada, aga ikka olnud see vales asendis ja kehast kuidagi kaugel. Lisaks vaevanud teda koordinatsiooniprobleemid ja lihaste väsimuse valu, nüüdseks aga on Nevilil kitarr seal, kus see olema peab: „Käed on mul arenenud kindlateks tööriistadeks, mis alt ei vea ja peavad vastu ka 8-tunnisele mängimisele, vaim on avatud ning valmis loometööks!“

See on järjekordne tõestus, et FS on tervendava mõjuga, ja pillimäng ongi Nevili sõnade järgi eelkõige vaimne tegevus. „I’m back!“ hüüdis ta, kui viimaks lahkusime, jättes mehe rahus juhtmeid kokku lappama. Loodetavasti nakatab Nevil Blumbergi eeskuju paljusid ja meie FS-i mängijate read järjest tihenevad.

 Artikkel ilmus ajakirjas “Kitarr” nr 1

First Try Tour ad from Nevil Blumberg on Vimeo.

Previous 50 muusikaõpetajat saavad läbida tasuta mahuka kitarrikoolituse
Next Kitarrikooli telereklaamid

No Comment

Leave a reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.