Rainer Michelson on muusik, produtsent, laulukirjutaja, arranžeerija
Rainer Michelson on oma rida ajanud sihikindlalt ja vaikselt, ilma liigse müra ja reklaamita. Ta on mees, kes ei torma trendide sabas, vaid ehitab oma muusikat samasuguse järjekindluse ja rahuliku enesekindlusega, nagu ehitatakse midagi, mis peab ajale vastu.
Enne Supernova koosseisuga laiema publiku ette jõudmist kujundas Rainer oma käekirja Tartu bändiga Speculative Rock’n’Roll Band, mille kaudu ta sukeldus sügavale rokkmuusika juurtesse, mängides läbi suure osa selle žanri kuldvarast ja leides sealt omaenda tooni. Just see praktiline ja stiiliteadlik taust on andnud talle erilise võime ühendada klassikaline rokienergia tänapäevase kõlapildiga – nii et tulemuseks on muusika, mis mõjub korraga nostalgiliselt ja värskelt.
Kus sinu muusikutee alguse sai?
Rainer: Olen sündinud Tartus. Käisin lastemuusikakoolis ja muusika eriklassis Tartu 7. keskkoolis ehk praeguses Karlova koolis. Lastemuusikakooli aega ma väga ei mäleta, sest olin siis 6–7-aastane ja väidetavalt õppisin seal klaverit ja solfedžot. Mingid mälupildid sellest on, kuidas sel ajal, kui teised lapsed läksid lasteaias magama, tatsusin mina muusikakooli poole.
Põhikoolis oli muusika juba meie igapäevane „kohustus“. Nimelt oli meil seal terve hulk muusikaga seotud tunde: muusikateooria, muusikaajalugu, instrumendiõpe, orkestriproovid (mängisin kornetit/trompetit). Lisaks käisin ma Tartu Poistekooris ja sellega seoses olid kooriproovid, hääleseaded, koori rühmaproovid ja loomulikult esinemised. Kuna Tartu Poistekoor oli korralik kontsertkoor, siis reisisime üsna palju ringi.
Millal ja kuidas tekkis sul esimene kokkupuude muusikaga – kas see oli kodust, koolist või hoopis sõprade kaudu? Kas mäletad oma lapsepõlvest esimesi laule ja artiste, mis sind kõnetasid ja mõjutasid? Kas sinu vanemad ja kodune keskkond toetasid varakult muusikaga tegelemist?
Ma usun, et muusika on ikka pärit kodust. Muusika kuulamist kui sellist väga ei olnud, aga minu isa mängis erinevaid instrumente – akordionit, klarnetit ja saksofoni. Tema harjutas kodus üsna sageli ja eks sealt jäi mulle ka midagi külge. Lisaks oli minu üks vanaisadest kõva lõõtsamängija ja laulja seltskondades. Väga palju ma tollel ajal muusikat ei kuulanud, aga ma mäletan, et varajasel poistekoori ajal meeldis mulle Händeli looming, mida me kooriga esitasime. Baroksed meloodiad tundusid kuidagi ägedad.
Ja vahepeal ma sattusin kodus ema ja isa kassettidele ning muusika ühel kassetil meeldis mulle väga. Aastaid hiljem selgus, et see oli ABBA.
Millal tundsid, et muusika on sind päriselt endale saanud?
Ma vist mäletan seda hetke hästi. Mingi hetk 12–13-aastaselt hakkas sõprade seltskondades liikuma välismaa muusikat (enamik vist tolleaegseid diskolugusid) ja ma hakkasin kodus vaikselt vanemate vinüüle kuulama. Meeldisid tempokamad lood ja kuigi mul mingeid erilisi lemmikuid polnud, siis plaate ja kassette ma kodus ikkagi tasapisi järjest enam kuulasin.
Ja siis juhtus see, et minu ema hankis kuskilt The Beatlesi plaadi „A Hard Day’s Night“.
Miks mind see plaat huvitas, oli see, et üks minu klassivend, kes oli rohkem kursis popmuusikaga, teadis rääkida, et on olnud olemas selline mees nagu John Lennon. Ja tema olevat osanud mängida praktiliselt kõiki instrumente või midagi sellist. No ja mulle, kes ma pidin koolis õppima muusikat ning mängima pille, avaldas selline väide tõeliselt muljet. Nii et kui ma sain selle biitlite plaadi, siis ma olin üsna elevil. Aga peale esimest kuulamist ei meeldinud see mulle üldse. Kuidagi vana ja teistmoodi kõlapilt ja ma panin selle plaadi kõrvale. Kuid millegipärast mingi aja möödudes ma ikkagi panin selle vinüüli uuesti mängima ja ma olin kohe müüdud.
See toores vokaal („A Hard Day’s Night“ ja „Can’t Buy Me Love“), aga samas ka suurepärased meloodiad („And I Love Her“, „If I Fell“) – need muutsid minu maailma. Peale seda ahmisin ma biitlitest kõike, mis vähegi kätte sain. Iseenesest on see muidugi arusaamatu, sest biitlid olid selleks ajaks ammu laiali läinud, nende kõlapilt oli hoopis teistsugune, aga seal oli midagi stiilset ja aegumatut. Sealt edasi tuli 50ndate rock’n’roll. Miks just see, ei oska öelda, aga juba siis meeldis mulle muusikas teatud „muusikaline“ agressiivsus! Ja rock’n’roll on pöörane. Eriti kui sattus kätte Little Richardi, Chuck Berry või Jerry Lee Lewise kontsertsalvestus.
Mis hetkel tundsid, et muusikast võib saada mitte ainult hobi, vaid ka elukutse?
Ma usun, et see juhtus samal ajal, kui ma „avastasin“ enda jaoks popmuusika, siis tuli ka tahtmine sellega täielikult tegeleda.
Millised olid esimesed lavakogemused või esinemised, mis panid tundma, et „see on minu tee“?
Ma arvan, et see juhtuski peale esimest kontserti. Mängisime noortebändide festivalil ja mulle vähemalt lavapealt tundus, et see meeldis kohal olnud publikule. Terve meie kava oli 50ndate rock’n’roll’i kaverid ja see oli täiesti eristuv teistest esinenud ansamblitest. Kuna see meie lugude valik tundus vist nii jaburalt teistmoodi, siis minu mäletamist mööda saime me varsti peale seda tasulise esinemiskutse legendaarse Tartu DJ Olev Ulbi käest, esinemiseks omaaegses EPA (Eesti Põllumajanduse Akadeemia) klubis.
Kui oluline oli ja on Tartu muusikakeskkond sinu teekonnal – kas sealne kultuurielu aitas kujuneda muusikuks?
Ma ei tea. Meil oli oma seltskond, kellega ma lävisin ja muusikat tegin ning kuulasin. Kindlasti aitas kaasa „Sõbra maja“ seltskond, kes pakkus meile tol ajal esinemisi, ja eelpool mainitud EPA klubi, kus me saime erinevatel üritustel esineda. Kas Tartu oli parem või halvem koht tollal muusika tegemiseks, siis selle vastuse ma jään võlgu.
Millal Sa kirjutasid oma esimese laulu? Kas see oli pigem mõeldud endale esitamiseks või kellelegi teisele? Meenuta palun, kellele kirjutasid esimest korda laulu ja kas see kogemus erines iseendale kirjutamisest?
Esimese laulu ma kirjutasin endale esitamiseks ja ma isegi mäletan seda. Ma usun, et esimene laul, mille ma spetsiaalselt kirjutasin kellelegi teisele, oli lugu nimega „Kolm soovi“ ja seda laulis Noorkuu. Me ise mängisime seal tausta. Me olime küll enne teinud albumi Ivo Linnaga, „Originaal“, aga seal olid lood, mis olid juba enne valmis kirjutatud. Ausalt öeldes see teistele kirjutamise kogemus väga ei erinenudki endale kirjutamisega.
Kui palju kokku oled kirjutanud lugusid teistele artistidele ning kui palju endale?
Ma ei ole seda arvu täpselt lugenud, aga ma olen teinud lugusid päris palju „sahtlisse“ ja kui tundub õige hetk, siis olen sealt midagi võtnud. Ma usun, et kuskil peale 100 loo.Teistele artistidele umbes paarkümmend.
Kas on keerulisem kirjutada lugu iseendale või kellelegi teisele – ja miks? Kuidas tavaliselt üks laul sinu peas alguse saab – kas pigem pillil mõnest käigust, viisist, sõnadest või olukorrast?
Ega vahet väga ei ole. Lihtsam on loo kirjutamist alustada siis, kui on selge, millist lugu oleks vaja teha, näiteks kas kiiremat või aeglasemat või midagi muud sellist.
Minu jaoks on kõige keerulisem loo kirjutamise puhul selle protsessi algus. Ja ausalt öeldes ma lükkan seda võimalikult palju edasi. Tavaliselt näeb protsess välja selline, et võtan kitarri kätte ja hakkan plännima. Tihti tulebki midagi, aga järgmisel päeval seda sama asja proovides viskan selle minema. Usun, et kümnest loos ainult üks on selline, mida ma üritan teha veel paar päeva. Aga siis viskan sellegi tavaliselt minema. Ja nii juhtubki, et üsna harva satub olema selline osa loost, mis ka kuu aja pärast tundub huvitav minu jaoks. Vist paar korda olen teinud meloodia tekstile, aga üldiselt teen meloodia enne teksti. On lugusid, mis on saanud alguse kitarririffist, Supernova – „Kuu“, on lugusid, mis on saanud alguse meloodiajupist, Ivo Linna – „Suur loterii“, aga on ka lugusid, mis on saanud alguse mingitest akordijärjestustest.
Kas pead end pigem „tellimusel kirjutajaks“ või sünnivad parimad lood siiski spontaanselt?
Mulle tundub, et ikka spontaanselt tulevad paremad lood. Tellimuse peale tulevad need kuidagi kergemini, aga kas ka paremad, seda ei julge öelda :)!
Eestlane pole aldis kiitma, kuid hea sõna kahtlemata inspireerib ja innustab. Millised on publiku ja kuulaja reaktsioonid olnud Teie esinemistele Eestist väljaspool?
Hea sõna kahtlemata inspireerib ja innustab. Väljaspool Eestit oleme esinenud Prantsusmaal ja mitmeid kordi Soomes. Tagasiside on olnud hea ja mõnikord olen lugenud ka kommentaare, mis on kirjutatud näiteks YouTube’is laulude ja kontsertide kohta ning tõsi ta on, et positiivseid kommentaare on ikka hea lugeda/kuulda :)!
Keda sina kiidaksid Eesti muusikamaastikul?
Ma kiidaksin neid, kellega ma olen koostööd teinud nii kontsertidel kui ka stuudios/televisioonis. Ei tahaks hakata nimesid eraldi välja tooma, kuna aastatega on neid lisandunud päris palju. Ja äkki läheb mõni meelest ära :)! Loomulikult kiidaksin neid muusikuid, kes ajavad oma rida ja ei lase ennast mingitest üldistest suundumustest väga segada!
Teadagi, pole diplom (eriti kitarristide jaoks) esmajärjekorras oluline. Ega diplom ei tee veel profiks. Mis peale paberi eristab sinu arvates profimuusikut harrastusmuusikust?
Ma arvan, et mingit kindlat reeglit ei ole, mis eristab. Eks see on nii, et kui asjaga tegeleda piisavalt palju, siis tahes-tahtmata kuulud sa sinna nn „proffide“ sekka, aga kas see just on hea või halb, seda ei oska öelda. Eks see vast tuleb sellest, et kas teed midagi „täiega“ või nn „pool…“!
Mis ja kus on koht, kus vabal õhtul meelsasti aega veedaksid? Kui on avalik koht, siis kes võiks olla seal laval?
Ma usun, et enamus õhtuid olen kodus perega või sõprade ringis. Kontsertidel käin suhteliselt harva, aga kui satun kuskil olema, siis kuulan heameelega. Kodu, teater, kino, vaba õhk on need põhilised ajaviitekohad.
Soovita pala, plaate või kontserte, mis on siinmail sinu arvates parimaid ja/või stiilsemaid kuulamiselamusi.
Minu parimad kontsertelamused Eestis on olnud ikkagi välisartistidelt – Rolling Stones ja Rod Stewart – nemad on minu lemmikud
Kui vaadata Eestist väljapoole, siis on lemmik Paul McCartney kontsert Pariisis. See sai hiljaaegu nähtud
Ma sugugi ei vähetähtsusta meie enda artiste, aga kuna suur osa minu muusikalisest kuulamisest on tulnud välisartistidelt, siis need ikoonilised legendid on minu jaoks ikka esirinnas olnud ja sinna ka jäänud
Mis puutub albumisoovitusse, siis mulle meeldib ansambli Iseloomad plaat „Elu on selline“. Seda soovitan kuulata!
Mis on sinu enda sulest ilmunud palad/plaadid/videod, mida rõõmuga esitleksid (lisa võimalusel lingid YouTube’i või SoundCloudi vms)?
Ma esitleksin rõõmuga kõiki plaate, milles ma olen olnud osaline. Aga panen siia paar laulu.
Supernova – „Kuu“
See ammustel aegadel tehtud laul on minu jaoks üsna tähtis. See sündis kuidagi iseenesest ja kiiresti ning meloodia, harmoonia ja kitarririffid tulid kuidagi koos ja kohe! Ja mis mulle eriti meeldib, on see, et selles loos nagu polekski refrääni ning salmid, keskosa ja lõpp on kõik erinevad. Õnneks ma ei hakanud selle loo puhul „punnitama“, et panna see mingitesse poploo normatiividesse (2 × salm, refrään, 3. salm, soolo ja 2 × refrääni lõppu) :)!
Ivo Linna, Robert Linna ja Supernova – „Ma olen siin“
Selle loo puhul on minu jaoks huvitav see, et salmi osa on tehtud umbes paarkümmend aastat tagasi ja inspireeritud ansambel Nirvana loomingust (ehkki keegi sellest vist aru ei saa). Ja tollal, kui me seda proovides proovisime, siis refrääniga me rahule ei jäänudki ning jätsime loo sinnapaika.
Ja nüüd, palju aastaid hiljem, proovisin ma uuesti uut refrääni sinna teha ja tuligi midagi sellist, millega ma ise rahule jäin. Minu jaoks meenutab see refrään tänu keelpillide partiile mingit romantilist Itaalia filmi 1960. aastatest. Samas, ma ei tea, miks. Nirvana + 1960ndate Itaalia filmid :)!
Kolmas parim laul on alles tulemas.
Supernova produtsent ja paljude laulutekstide autor on Hendrik Sal-Saller. Millal ja kuidas see stiilimuutus aset leidis, kui Speculative RR bändist sündis uue stiiliga Supernova?
Speculative Rock and Roll Bandiga esitasime me põhiliselt 50ndate rock’n’roll’i hittide kavereid ja tegime seda meie omas töötluses. Aga tundsime, et sooviksime rohkem hakata tegema meie enda loodud eestikeelseid laule. Kuna muutused olid stiililiselt üsna suured, siis otsustasime tulla välja uue bändiga, et neid muutusi ellu viia.
Saime nõusse Hendrik Sal-Salleri, kes produtseeris meile kaks albumit („Supernova“ ja „Klassipilt“). Hendrik tegi meile nendele albumitele ka enamuse tekste. Nii sündiski ansambel Supernova.
Missugused on sinu koostööd teiste artistidega?
Supernovaga oleme teinud muusikat peale meie enda veel Brigita Murutariga ja Ivo Linnaga. Iffiga oleme teinud kolm albumit („Iff. Originaal“, 2009; „Suur loterii“, 2017 ja „Taevatähtedest tee“, 2021). Viimase albumi peal („Taevatähtedest tee“) on meie koostööpartneriteks olnud Riho Sibul, Lenna, Hendrik Sal-Saller, Tanel Padar, Karl-Erik Taukar, Ott Lepland, Kerli Kivilaan, Birgit Varjun, Robert Linna ja Jalmar Vabarna.
Lisaks olen veel lugusid teinud Noorkuule ja Justamendile.
Kas peale nende on veel mingeid muusikalisi plaane?
Hetkel tegelen ka ühe uue artistiga meie muusikamaastikul, kelle nimi on ANNIE. Esimene singel on meil juba ilmunud nimega „Peegel, peegel“ ja siin on meil abiks olnud ka Robert Linna.
Mulle tundub, et Supernova looming on niivõrd orgaaniline ja hea just seetõttu, et olete omal ajal Speculative RR bändiga mänginud läbi rokiklassika paremiku ja küllap oled kuulanud kogu krestomaatiat ning see on andnud küpse lähenemise loomingule, kus kumab läbi läbikuulatud/läbimängitud rokipalade kvintessents… kas või see „Kuu“, mis mõjub nagu oleks ta kirjutatud 70 aastat tagasi – selline traditsioonide kandja, kuid ei ole kuskilt ka maha viksitud. Kes on sinu suurimad eeskujud loominguliselt? Kelle kitarri lähenemist või laulude ülesehitust sa ise imetled?
Minu absoluutne loominguline eeskuju nr. 1 on Lennon/McCartney. Nende panus muusikasse on tohutu. Neid võib vabalt võrrelda klassikute Bachi, Mozarti jne-ga.
Minu lemmik lauljate kategoorias on Little Richard, kes oma võimsa vokaali ja lavalise esitusega on mõjutanud vist küll popmuusika suurkujude enamikku.
Kitarristide kategoorias on minu jaoks nr.1 Chuck Berry.
Kui vaadata tänast Eesti muusikameediat, jääb vahel mulje, et nähtavaks saab pigem see, kellel on taga tugev promo ja subsiidiumid, mitte tingimata tugev või maitsekas looming. Kas see on märk ajastu maitsest, meedia pealiskaudsusest või hoopis meie enda muusika- või kultuurihariduse vaesusest? Oled kogenud ja pika staažiga muusik, kuulanud ja mänginud läbi meeletu hulga nn krestomaatilist roki repertuaari, kursis tänapäevase muusikaeluga. Kuidas sulle tundub, kas Eesti meedia kajastab eesti pop/rock-ansambleid ja muusikuid piisavalt?
Mulle tundub, et Eesti muusikat väga palju meedias ei kajastata. Ma ei oska öelda, mis on selle põhjus, aga võib-olla ei ole kuulajatel/lugejatel/vaatajatel selleks piisavalt palju huvi. Tuleb meelde vaid üks saade Klassikaraadiost, kus Eesti Laulu finalistide muusikalist materjali ning tekste on analüüsinud oma ala asjatundjad. Minu jaoks oli see väga huvitav :)!
Ma usun, et muusika, nagu teistegi loominguliste asjade üheks heaks hindajaks, on aeg. Kui sinu looming peab vastu rohkem kui 5, 10 või 50 aastat, siis see peaks olema piisavalt hea kohtunik, kes oskab öelda, mis on väärt ja mis ei ole :)!
Oled ise oma tee ja nime üles ehitanud, ei ole lootma jäänud turundusele. Kuidas sa tajud, kas Eesti muusikaväljal on praegu võimalik pälvida meediatähelepanu puhtalt sisu ja loominguga? Või on see ruum pigem reserveeritud neile, kellel on oskus end osavamalt „müügikõlaliseks“ teha?
Muusikuid võiks meedia ikka rohkem kajastada. See oleks positiivne meie muusikutele. Aga nagu teisteski valdkondades, on nn „toote promomine“ järjest tähtsam ka muusikas. Sisu tuleb pakendada säravasse pakendisse. Eks kõik need kolm faktorit, mis on küsimuses esitatud, on vast vähemal/suuremal määral õiged.
Ma väga ei usu, et meediatähelepanu on võimalik pälvida puhtalt muusika sisu või loominguga. Võib-olla olen ma pessimist selles suhtes, aga mulle tundub küll nii, et oskus ja võimalus ennast „müügikõlaliseks“ teha on suure tähtsusega meediatähelepanu pälvimisel.
Kui lubad endale unistada, siis mis võiks Eestis tegevmuusiku jaoks paremini (korraldatud) olla?
Ausalt öeldes ei oskagi midagi pakkuda. Eks ise peab vaeva nägema ja tööd tegema. Minu arvates on Eestis väga hea muusikat teha. Ühtpidi on see turg väike, aga teistpidi on tuuritamine mõnus ja kodu on alati paari tunni autosõidu kaugusel :)!
