Reede, veebruar 23 2024

Jaanika Ventsel – on laulja, laulukirjutaja, muusik

 Kuidas Sind oleks õige esitleda?

Ingliskeelses maailmas on tore väljend nagu laulja – laulukirjutaja (singer – songwriter), mis on meilgi otsetõlkes kasutusele võetud. Kuidas seda meie kultuurikontekstis oleks parem väljendada, ei teagi. Samas on minu kui laulja põhiliseks repertuaariks siiski jazzmuusika standardid, mida esitan kõige sagedamini trio koosseisus koos kitarri ja kontrabassiga.

Ventsel, Unt, Kawasaki 2014 a. Foto Kaja Luks

Minu pikaajalisteks kaasmuusikuteks on olnud Toivo Unt, Ryo Kawasaki ja Mart Soo. Kuid jazzmuusikas esinetakse sageli koos erinevate muusikutega. Viimasel ajal olen esinenud koos Jaanis Killi ja Robert Nõmmanniga.

Kõige põnevam on siiski uue muusika loomine, olgu see siis laul või hoopis instrumentaalne pala. Paraku on nii, et ma pole jõudnud väga palju päris valmis teha ja avaldada. Olen pidanud ka väga pika pausi esinemistest.

Kuna ma olen õppinud jazzmuusikat, pärimusmuusikat ja nüüd õpin Muusikaakadeemias kaasaegset improvisatsiooni, siis on soov oma muusikat tehes seda kõike ka kasutada.

Võib-olla sobib hetke olukorda kõige paremini kirjeldama, et esmalt olen lapsevanem ja õpilane, kellel on kõik asjad pooleli.

Toivo Unt, Ryo Kawasaki ja Mart Soo – üks kuulsam ja nimekam kui teine. Kuidas Sinu tee ristus nii huvitavate interpreetidega? Jaga palun muljeid Ryo Kawasakiga koostööst.

Osalesin 2005. aastal  Nõmme Jazzi noorte lauljate konkursil ja Jyrki Kangas kutsus mind esinema Pori Jazz  festivalile. Tänu sellele sain ka tuttavaks Toivo Undiga, kes Nõmme Jazzi tegi ning ka Pori Jazzi jam sessionide bändis mängis.  Hiljem kutsus ta mind appi oma festivali korraldama. Kuna ta oli tuttav Ryo Kawasakiga, kes ka Nõmme Jazzile aitas tuua suurepäraseid muusikuid Jaapanist ja mujalt, siis tänu sellele hakkasime koos esinema.  Ryo oli väga tagasihoidlik nagu on paljud tippmuusikud. Tema jaoks oli tähtis vaid muusika tegemine ja ta ei kurtnud kunagi millegi üle. Ainult liiga vara hommikul ei saanud ta kuhugi minema hakata, sest ta töötas öösiti arvuti taga. Kitarri mängis ta iga päev ja tegeles ka loominguga. Esinemine ei olnud temale ilmselt nii oluline kui lihtsalt muusika tegemine. Ryoga oli väga hea kontserte teha. Ta oli alati arvestav ja samas oma täiesti originaalse lähenemisega muusikas. Ta võis mängida ka imelisi meloodilisi soolosid. Üks kaunemaid neist oli Raimond Valgre „Muinaslugu muusikas“, mida ta alles laval esimest korda mängis, sest see polnud meil algselt kavaski.

2016 Aprill ETV Toivo Unt, Ryo Kawasaki, Jaanika Ventsel, Mihhail Nikitin Foto erakogust

Millega käesoleval ajal tegeled?  Kas on tulemas kontserte või salvestad jms.

Viimati tegin sõnad Soome helilooja Pekka Westerholmi loole ja sõnadest tuli ka loo pealkiri „In the Rain“. See on sellel aastal avaldatud ja kuulatav ka Youtube´is ning Spotify´s.

Kuna aeg kulub kooli, töö ja kodu peale, siis on väga keeruline midagi veel lisaks ette võtta. Seetõttu praegu väga esinema ei kipugi. Kuigi trioga on tulemas Jazzliidu kontsert 7. detsembril Türil.

Loodan, et saan edaspidi lugusid ikka valmis teha ja salvestada ning ka teiste projektides kaasa lüüa nii, et ei pidurda neid ajalises mõttes. Enne tuleb õpingud lõpetada. Oleks tore kui leiaksin võimaluse teha salvestuse minu kooli ajal pärimusmuusika orkestrile kirjutatud loost.

1.Millal avastasid  oma musikaalsuse /tundsid, et soovid lauljaks saada, just jazzlauljaks? Mis sündmused, valikud selleks pidid juhtuma?

Muusika on mind võlunud väga väikesest peale. Alustasin lasteringis (laulmine, liikumine, näidendid) juba 2-aastaselt, mis nii kaugel ajal oli vist üsna haruldane vanus ringitegevusteks.

Seda juhendas Mai-Liis Indov, kes imepäraselt oskas lastega tegeleda ja tema julges selliseid väikesi tegelasi enda rühma võtta. Kõige suurem draama oli minu jaoks kui ma kooli minnes seal enam käia ei saanud, sest vanemad ei leidnud aega transportimise korraldamiseks.

Olen alati vaimustunud pillidest ja 7-aastaselt saingi sünnipäevaks viiuli, mida olin väga soovinud. Kahjuks ei mäleta, kes oli see eeskuju, kelle mäng mind võlus, aga tõenäoliselt tuli inspiratsioon Eesti Televisiooni kaudu. Seal olid mu lemmiksaated need, kus oli elav muusika ja muidugi ka kõik teised muusikasaated, -lavastused ja -filmid. Klaveri õppimist alustasin 6- aastaselt ja käisin siis ka Muusikakeskkooli ettevalmistusklassis, kuhu ma isa sõnul ei soovinud edasi õppima jääda. Siis pandi mind Jakob Westholmi Keskkooli muusikaklassi, kus sai väga palju laulda. Seal õppisin ka aasta viiulit ja vahetasin selle jällegi klaveri vastu. Kahjuks võib olla väikesel lapsel raske alustada muusikaõpinguid, kui keegi perekonnast ei ole muusikaga tegelenud, ega oska teha sobivaid valikuid näiteks õpetajate osas ja kuidagi kodus toetada.

Õpetaja ja õpilase sobivus on ülioluline ehk isegi peamine õppimise juures. Tegelikult oleksin tahtnud muusikakoolis käia nagu mõned klassikaaslased, aga samas ei tea, kas mulle oleks meeldinud nii palju kohustuslikku repertuaari harjutada.

Teadmatusest enda võimete ja üldse võimaluste suhtes ei läinud ma muusikat edasi õppima. Tegin seda alles palju hiljem sisemisel sunnil ja läksin õppima G. Otsa muusikakooli pop-jazzlaulu. Et paremini laulda osata, käisin enne seal Elo Toodo juures eratunde võtmas, kellest saigi hiljem minu õpetaja. Sealt sai alguse ka väike jazzipisik, mis kujunes järjest tõsisemaks Kustas Kikerpuu tundides ja muidugi andsid Jazzkaare kontsertide elamused olulise tõuke jazzi suunas. Samas olid üheks veel varasemaks mõjutajaks kindlasti Ameerika jõululaulud, millest enamus on jazzilikud lood. Mul oli kassetitäis laule salvestatud ja kuulasin neid ikka terve talve läbi, mitte ainult jõulude ajal.

2.Keda kuulad, kes on Sinu eeskujud?

See on peaaegu võimatu ülesanne vastamiseks, sest jazzmuusikas on nii palju uuendajaid ja geeniusi, et kõik nad on eeskujud, kui neid vaid kuulata. Seda muusikat on taustaks raske kasutada, kuna see on nii põnev ja kaasahaarav.

Aga lauljatest ei saa jazzis muidugi üle kahest peamisest, Ella Fitzgeraldist ja Sarah Vaughanist. Muidugi võib ju ükskõik keda kuulata, sest nii palju on isikupäraseid muusikuid. On õnn, et salvestustehnika oli jazzi arenemise alguses juba olemas! Samas kindlasti on olnud erinevatel aegadel häid muusikuid ja lauljaid, keda me kunagi kuulda ei saa, sest nende esitused on jäänud või jäävad salvestamata. Tänasel päeval oma originaalse hääle ja ürgse sisemise jõu poolest kõigile väga hästi tuntud Dianne Reeves´i olen õnneks ka Jazzkaare kontserdil saanud kuulata. Noorema põlvkonna lauljad-laulukirjutajad ja instrumentalistid Esperanza Spalding ja Lianne la Havas on jällegi loojatena ning ka esitajatena väga inspireerivad. Pean ütlema, et siis veel tundmatu Esperanza Spaldingu kontserdi järel Pori Jazz festivalil olin peaaegu šokis, et kuidas nii noor inimene sellisel tasemel oma muusikat teeb.

3. Keda ise kiidaksid Eesti muusikamaastikul?

Mulle meeldib loomulikkus üle kõige, selle vastu ei saa. Mari Jürjens (Pokinen) oma õrnuse ja hästi naturaalse häälega ning samas Kadri Voorand oma tohutu ekspressiivsuse ja energiaga teevad mõlemad geniaalset, isikupärast ja samas mitte nii väga keerulist muusikat. Kuid selliseid esitusi järgi ei ole võimalik teha, siis on see juba kunstlik.

Noored instrumentalistid on tänasel päeval väga hästi haritud ja maailmas ringi vaadanud.

Sisemine areng ja pidev eneseotsimine on see, mis viib edasi ja huvitavaid muusikuid tuleb aina juurde. Kui uudsetetest kõladest mõelda, siis suurimateks kontserdielamusteks on olnud kindlasti Kirke Karja koosseisud ning Madis Muuli album „Luum“. Kahjuks väga paljusid noori muusikuid ei ole jõudnud kuulama ja seetõttu ei saa nendest veel kedagi esile tuua.

Esmaspäevaõhtune Jazziklubi 2018 Foto Rene Jakobson
Esmaspäevaõhtune Jazziklubi 2015 a. Foto Kätlin Sandvik-Soon
Haapsalu Kuursaal 2013 a. Peedu Kass , Jaanika Ventsel Foto Vladimir Krasnostšjokov

4.Mis ja kus on koht, kus vabal õhtul meelsasti aega veedaksid? Kui on avalik koht, siis kes võiks olla seal laval?

Jazziklubi Philly Joe´s kindlasti. Kuulaksin just noori, keda varem kuulnud ei ole. Samas mulle meeldib kontserte nautida suuremas kontserdisaalis, kus pole segavaid tegevusi ja saab end muusikasse unustada. On väga tähtis, milline tehnika on ja kes nuppe keerab. Selge helipilt teeb kontserdi nauditavaks ja kõik nüansid on kuulda. Seda on jazzkontsertide puhul kõige enam juhtunud KUMU saalis ja ka Vene Kultuurikeskuses. Tegelikult ka klassikalise muusika kontserte tahaksin rohkem kuulata ja teatris käia.

5.Soovita pala, plaati, kontserti, mis sinu arvates on (viimase aja) parimaid kuulamiselamusi.

Ma käin viimasel ajal harva kontserdil. Elav muusika on muidugi see, kuidas saada kõigi meeltega ehedat muusikalist kogemust. Aga link Youtube´is: Madis Muul „Home“.

6.Mis on sinu enda sulest ilmunud paladest sellised, mida rõõmuga esitleksid? Nendest, mis on salvestatud ja avaldatud, loen õnnestunumaks eestikeelset lugu „Soov“

Salvestuste helimix on aga väga tundlik teema ja sellest sõltub hea salvestustulemuse jaoks liigagi palju.

Minu esimene jazzilugu „I´m Gonna Sing Myself A Lullaby“ on ka mulle oluline, aga Otsakooli ajal, kui ma selle valmis sain, ei julgenud ma seda esitleda.

Mul on enda lugusid ikka hea laulda ja kontsertidel püüan midagi neist kavasse panna.

Nõmme Jazzi sügiskontsert 2006 Mickeys Bigband Foto Kaja Luks

2015.a. andsin välja autorimuusikaga plaadi „Sweet Roses“. Minu lugude seas on ka kahe Ameerika autori ehk võib öelda legendaarsete jazzmuusikute lood, kellega koos ma olen ka saanud laulda. Need lood on Ted Cursoni „Marjo“ ning Norman Simmonsi „You Are Like Spring To Me“. Plaadil mängivad Ryo Kawasaki, Mart Soo, Toivo Unt, Eno Kollom ja Aleksandra Kremenetski.

Sweet Roses 2015 kaanefoto Marten Ingmar Merivee

7.Kui lubad endale unistada, siis mis võiks Eestis muusiku jaoks paremini (korraldatud) olla?

Korraldasin Nõmme Jazzi alates 2005.a.sügisest kuni 2013.a. lõpuni, aga olen ka teisi kontserte korraldanud. Toivo Unt alustas MTÜ Hansajazziga Nõmme Jazzi tegemist aastal 2000, seejärel tegi seda MTÜ Nõmme Jazz ning festivali korraldati koos Nõmme Kultuurikeskusega. Aastal 2005 Kultuurikeskus loobus ja mina jätkasin. Väga loodan, et muusikute jaoks oli nendel kontsertidel kõik hästi korraldatud. Alati püüdsime uut muusikat ja noori muusikuid esitleda nii palju kui see võimalik oli.

Heal tasemel autorimuusika võiks olla alati rohkem toetatud ja nähtav.

See on ilmselt igal pool samamoodi, et hästi saavad hakkama need, kes on produtseerimise juures ise väga aktiivsed. Ometi suurepäraseid loojaid-muusikuid on palju enam. Nii palju on kinni juhustes, kes kellega kokku sattub ja sobib.

https://ryokawasaki.bandcamp.com/

https://et.wikipedia.org/wiki/Ry%C5%8D_Kawasaki

Ryo Kawasaki oli Jaapani-Ameerika jazz-fusion kitarrist ja helilooja ja muusikaprogrammide arendaja. Jaapanis töötas stuudio helitehnikuna ning stuudiomuusiku- ja arranžeerijana. Ryo esimese plaadi andis välja Polydor Records „Easy Listening Jazz Guitar“ (1970).

1973 a. asus elama USA-sse ning esines ja salvestas tuntud muusikutega – Joe Lee Wilson, Bobby Humprey, Gil Evans, Chico Hamilton, Elvin Jones. Ryo Kawasaki oli üks esimestest Jaapani jazz muusikutest, kes sõlmis lepingu suure Ameerika plaadifirmaga, mis andis välja tema sooloplaadi „Juice“ (RCA Records, 1976). Seda hinnatakse oma aja parimaks jazz-funk plaadiks. Kuid Ryo on salvestanud ka jazz´i sooloplaate akustilise kitarriga. Ameerikas tegi Ryo oma plaadifirma „Sattellites Records“, kus andis välja tantsumuusikat. Ta ehitas esimese kitarr-süntesaatori tehes koostööd firmadega Roland ja Korg, töötas välja ja produtseeris oma muusikaprogrammi – Kawasaki süntesaator. Eesti muusikutega on välja andnud plaadid „Reval“ (2001), „Tribute to Keith Jarrett“ (2010), „Level 8“ (2017) ning tema muusikaga etendus  Rahvusooperis Estonia jazzballett „Still Point“ (2001-2002)

Ryo Kawasaki elas 2000. aastast Eestis. New Yorki ei soovinud ta pärast 11. septembri rünnakut tagasi minna. (Ryo Kawasaki sündis 25.07.1947 Jaapanis, suri 13.04.2020 Tallinnas.)

(ülevaade: Jaanika Ventsel)

Previous

MUUSIKUD MUUSIKAST: Artis Boriss

Next

MUUSIKUD MUUSIKAST: Frederik Küüts

Check Also