Teisipäev, juuni 28 2022

Andre Maisväli: „Kõik sai alguse kui mu koolivend Siim ehitas Pallase mööbliosakonnas elektrikitarri, mis nägi palju vingem välja kui poodides näha saab. Minu jaoks oli see täiesti utoopiline, kuidas vend ehitab sellise asja n-ö puusa pealt. Inimene, kes ei ole varem sellist instrumenti ehitanud. Mõtlesin, et ega ma kehvem ei ole. Olen ju ka aastatega üht-teist õppinud, küll ma hakkama saan. Samal ajal oli mu muusikust lapsepõlvesõber abiellumas ning sealt hakkas mul üks mõte peas kerkima. Pakkusin sõbrale pulmakingiks elektrikitarri ja elektroakustilist sopran ukulelet nii, et ma veel midagi teinudki polnud. Ilmselgelt oli ta nõus ja sai ka aru, et väga kvaliteetseid tooteid loota pole. Niisiis asusin neid ehitama. Kui pillid valmima hakkasid, tuli õppejõud Teet ja küsis Siimu käest: „millal meie uued pillid teeme?“. Ka Teet oli aastaid tagasi ühe elektrikitarri ehitanud. Sealt hakkaski kogu see protsess eskaleeruma, kuni jõudsime vabaaineni „Keelpillide valmistamise kursus“ Kõrgema Kunstikooli Pallas mööbliosakonnas.“

Tekst: Andre Maisväli,
Fotod: Kristen Jüriväli, Grete Lehemaa, Robi Zuts, Olari Pilnik
Pillide autorid: Andre Maisväli, Siim Hendrikson, Teet Papson, Kristen Jüriväli, Iris Eller, Grete Lehemaa, Gert Christjanson, Maario Pajumäe.

Osavõtjad pole küll päris kindlad, aga tahaksid arvata, et Eesti ülikoolimaastikul pole varem sellist kursust korraldatud. Kõik osalenud tudengid olid mööblidisainerid ja mööbli restauraatorid ning kõik valisid ise endale meelepärase pilli oma tehtud disainiga, mida ehitada. Kursust juhendasid Teet Papson ning neljanda kursuse tudengid Siim Hendrikson ja Andre Maisväli.

Pärast kursust toimus Tartus, Pallase galeriis näitus „Pill tuleb pika ilu peale“, kus autorid rääkisid oma mõtetest ja ehitusprotsessist. Näitusel demonstreeriti nii ehitusprotsessi, „töökoda“ kui ka valmis eksemplare koos stuudiofotodega. Kuraatoriteks olid teise ja neljanda kursuse mööbliosakonna tudengid. Avamisel musitseeris kursusel valminud pillidega Madis Orr.

Kristen Jüriväli

Kristen Jüriväli

„Materjale valides olid määravad kõlaomadused ja visuaalne esteetika. Sentimentaalsel põhjusel kasutan dekooris ka õunapuud, mis on pärit minu vanaema aiamaalt. Tüübilt on tegemist jumbo-tüüpi akustilise kitarriga. Inspiratsiooni kogusin internetist. Mulle tundus sümpaatne jumbo volüümikas vorm ja kõlapilt. Suurim katsumus pilli valmistamise protsessis oli otsuste tegemine. Missuguste vahenditega peaks ühte või teist tööetappi lahendama? Kas suudan käepäraste vahenditega saavutada enda jaoks piisavalt kvaliteetse tulemuse? Oluline komponent selles oli ka kogemusega nõustajate puudumine – palju otsuseid tuli teha erinevatest allikatest adekvaatset infot välja sõeludes.

Kindlasti tahaksin võimaluse korral tulevikus teha elektrikitarri ja ehk mõne väiksemõõdulisema akustilise. Teisalt tekkis huvi ehitada mõni hoopis teist tüüpi akustiline keelpill, näiteks bandžo, kuid samuti traditsiooniliste, vähem levinudpillide ehitamise vastu. Põnev oleks kindlasti ka teistsuguste materjalide katsetamine. Kui saaksin sedasama esimest pilli uuesti ehitada, valiksin ehk võimalikult soodsa hinnaga materjalid, et hirm tööga ebaõnnestuda ja materjal ära rikkuda mind niivõrd tagasi ei hoiaks.

Pilli valmimisel jätan selle esialgu kindlasti endale, et sellega mängida. Olen kitarri õppinud ligikaudu 2 aastat eramuusikakoolis ning iseseisvalt ja alati on olnud soov omada heade mänguomadustega metallkeeltega akustilist pilli.“

Iris Eller

Iris Eller

„Kasutasin oma pilli valmistamisel kõige klassikalisemaid akustilise kitarri materjale. Kuna see on mu esimene kitarr, mida valmistan, siis tahtsin minna kindlat teed pidi. Ma polnud varem kunagi süvenenud, millest üks kitarr üldse koosneda võib ning olin ausalt-öeldes väga üllatunud, kui keeruline ja detailiderohke võib see olla. Kogu protsess oli huvitav ja katsumusterikas. Kõige keerulisem on siiani olnud kere ja kaela ühenduse tegemine ning ka külgede painutamine nõudis kannatust ja suurt füüsilist pingutust.

Uusi ideid ma veel hetkel ei genereeri, kuna ma pole pilli täiesti valmis saanud ja püüan alles mõista seda, mida ma praegu teen. Uuest pilli valmistamisest mõtlen alles siis, kui praegune valmis saab.

Kui kitarr valmis saab, siis õpin ehk mõnda lugu ka mängima. Lisaks olen terve valmistamise aja mõelnud ka sellele, et kui pill peakski seisma jääma, siis oleks see vähemalt kena sisustuselement.“

Maario Pajumäe

Maario Pajumäe

„Materjalide valikul oli tähtsaimaks parimate kõlaomadustega pilli saavutamine. Valmiva kitarri puhul on tegemist soololõikega ameerika western stiilis pilliga. Siiani on osutunud keeruliseks kitarri kaela valmistamine. Tulevikus uute pillide loomiseks on ideid küllaga aga kahjuks ei jagu ideede teostamiseks aega.

Olen kitarri mänginud 13-aastasest peale ja valminud pill jääb seega endale kasutamiseks.“

Teet Papson

Teet Papson

„Pill on tehtud internetist leitud jooniste järgi, kasutatud on klassikaliseid akustilise kitarri materjale. Suurimad katsumused pilli valmistamisel olid kaela täpne fikseerimine kere külge ja viimistlus. Järgmist pilli praegu plaanis pole. Kuigi uusi ideid tekib alati, peab nende kasutamine põhjendatud olema.

Praegu pillimäng veel täitsa selge pole, harjutan natuke igal nädalal. Valminud pill jääb endale.“

Siim Hendrikson

Siim Hendrikson

„Pilli materjalid said valitud arvestades klassikalisi kitarri valmistamise materjale ning pilli lõplikku esteetilist välimust. Valminud elektrikitarr on loodud enda stiilis, inspiratsiooni sai kogutud internetiavarustest. Tööprotsessis osutusid raskeimateks etappideks meelepärase disaini genereerimine ning puidupaha töötlemine. Kursuse käigus tekkis mõte tulevikus ka akustiline kitarr valmistada.

Kui saaksin antud pilli uuesti teha, lisaksin sellele veel pisut kergust.

Valminud pill jääb endale mängimiseks.“

Gert Christjanson

Gert Christjanson

„Kohe kui kuulsin, et meil tuleb Pallases kitarri valmistamise kursus, teadsin, et valmistan kitarri vanadest rulalaudadest. Põhjus on lihtne: kuna olen ise nii rula kui lumelauaga sõitnud peaaegu poole oma elust, tahtsin katsetada ja proovida rulalaudu taaskasutada. Tean, et USAs on paar kutti, kes ehitavad erinevaid projekte uuele ringile sattunud rulalaudadest, sealhulgas kitarre. Eks sealt see pisik tuli, et ise kätt proovida.

Minu pilliks on elektrikitarr, mille juures võib täheldada jazzmasterile ja Jaguarile omaseid jooni. Midagi üleliia rasket tööprotsessis polegi olnud, kõik etapid olid omamoodi pinget tekitavad ja huvitavad. Kogu protsessi muutis ajaliselt pikaks pigem materjali töötlemine.

Hetkel ei ole plaanis uut pilli valmistada, keskendun pillimängu õppimisele. Kursusel valminud pilli edasine teekond on minu kõrval. Maha seda müüa ei soovi, esimene on ikkagi esimene!“

Andre Maisväli

Andre Maisväli

„Nii kaua, kui olen puiduga seotud olnud, olen oma projektides alati tahtnud proovida neid kõige eksootilisemaid puiduliike ja purpurpuu on aastaid olnud mu nimekirjas. See on nagu mingi erialane haigus. Puuliigil on eriline omadus: töötlemsel on tekstuur tavaliselt hallikas-pruun, kuid UV-kiirgust saades muutub see ajapikku kirkaks ja sügavaks violetseks. Liiga kaua UV-kiirguse käes olles muutub aga puit uuesti pruuniks. Seetõttu pidin valima teatud detailide viimistlemiseks naturaalse UV-kaitsega õli ja ajastama viimistlemise, et puit jääks võimalikult violetne.

Kitarri valmistamiseks kogusin inspiratsiooni peamiselt Pinterestist. Lõin näidete põhjal disaini, mis mulle meeldis ja hakkasin ehitama. Olen ka varasemalt pille valmistanud ning praeguseks kogunenud kogemuse põhjal ütleks, et läbivalt on kõige suurem katsumus sõrmelaua tegemine. Eriti krihvipesade saagimine. Sellegipoolest on juba palju uusi ideid ning plaan on järgmised pillid veel keerulisemad teha. Seda ennekõike selle pärast, et iseendale väljakutseid luua.

Kuigi ise veel mängida ei oska, arvan, et pillimängu õppimine on kordades nauditavam, kui hoiad käes oma kätega valmistatud instrumenti!“

Stuudiofotode autorid: Robi Zuts, Olari Pilnik

Previous

MUUSIKUD MUUSIKAST: RAUN JUURIKAS

Next

MUUSIKUD MUUSIKAST: KALLE VILPUU

Check Also