Hot! Andres Roots Roundabout

Andres Roots Roundabout with L.R.Phoenix. „Leigh’s Spider Jam”
(Roots Art Records 2011)

Kui mitte arvestada klassikalist kitarri, võib öelda, et sellest instrumendist on saanud rokkmuusika sümbol. See lause kõlab erakordselt triviaalselt. Kuid mõelgem tänapäeva eksperimentaalelektroonika õitsengu aastatel pole paljudel juhtudel kitarril rokiga kuigi palju pistmist. Näiteks Austria müra-ambient-elektroonik Fenneszi või kunagise Sonic Youthi mehe Jim O’Rourke’i puhul. Ega ka suurel osal drone metal’i skeenest, Sunn O)))-l ega teistel. Samuti mitte Cocteau Twinsi kunagisel põhimehel ega praegusel mahedal ambient-artistil Robin Guthrie’l. Mind isiklikult huvitabki kitarr eeskätt kui ambient’i, drone’i või müramuusika instrument. Sellest vaatepunktist olen jälginud ka Andres Rootsi tegemisi.

Veider jutt, arvate? Roots viljeleb ju puhtakujulist ortodoksset vana kooli deltabluusi. Ja nimelt bluusist sündiski rock’n’roll. Tõsi. Kuid minu meelest on bluus palju enamat, laiemat ja sügavamat kui lihtsalt protorokk. Vanade mustade bluusimeeste muusikas on midagi drone’ilikku, ajast ja ruumist välja pürgivat, transtsendentaalset ja religioosset. Antud juhul pean silmas just muusikat, mitte tolleaegsete sügavalt usklike mustanahaliste laulusõnu, kuigi muusika ja sõnad on loomulikult omavahel seotud. Deltabluusimeeste sugestiivne, monotoonne muusika toob meelde näiteks regilaulu ja erinevate usuvoolude munkade rituaalseid jorinaid. See kvaliteet hakkas bluusist kaduma, kui sündis elektriline Chicago bluus ja muidugi rock’n’roll. Hinnates kõrgelt üksinda esinevat John Lee Hookerit, on mul väga valus kuulata, kui talle on terve bänd taustaks pandud − eriti trummid. See pole loomulikult objektiivne hinnang, vaid personaalse maitse asi.

Ka Andres Roots on palju rohkem rokimees, kui mulle meeldiks, aga tema muusikas on siiski toda transtsendentsust ka. Kui ta aastate eest Green Bullfrogi tegi, oli see pigem roki kanti, kuid järgnenud projekt Bullfrog Brown oli üsna vana kooli delta värk. Praegune sooloprojekt Andres Roots Roundabout ehk siis „Roots ja teised” jääb sinna vahepeale. Rootsi väga meisterlik slide-kitarrimäng peaks just transtsendentsusele kasuks tulema, kuid siiski on „Leigh’s Spider Jam” pigem rütmibluusi plaat. Ma vist eelistaks, kui Roots üksinda pilli mängiks, ilma lauluta. Kui üldse millegi, siis suupilli saatel. Ja ei mingeid trumme.

See oli nüüd väga spetsiifiline vaade Andres Rootsi loomingule ja bluusile üldiselt. Kindlasti väärib tema uus plaat ka korralikku käsitlust sellest vaatepunktist, mis on Rootsi muusikaga kongeniaalsem.

Sven Vabar

Arvustus ilmus ajakirjas “Kitarr” 1/2011

Leave a Reply

Your email address will not be published.