MUUSIKUD MUUSIKAST: Robert ja Ivo Linna ning Lexsoul Dancemachine Augustibluusil oma kavaga
Lexsoul Dancemachine & Ivo Linna astuvad koos üles Augustibluusil reedel, 1.augustil pealaval viimaste esinejatena.
Milline on teie enda isiklik kokkupuude bluusimuusikaga? Kas mäletate, millal teid see žanr esimest korda kõnetas?
Robert: Blues on minu elus kogu aeg olemas olnud. Vanemate plaadiriiulis oli nii mõnigi bluusiplaat. Kuskil seitsmeselt või kaheksaselt hakkasin muusika vastu rohkem huvi tundma ja vinüülplaadid olid ja on siiani minu jaoks suur kirg. Kodus kõlas meil põhiliselt rock’n’roll, soul ja funk ning selle kõige seobki kokku ju blues. Mulle meeldib just see teraapiline aspekt selle muusika juures, kus valu ja mured lähevad puhastustulle. Nii olen ma õppinud musitseerima ja muudmoodi ma ei oska.
Ivo: See hakkas kõnetama 50ndate lõpus, kui ma esimest korda tänu vanemale vennale hakkasin tähelepanu pöörama sellistele artistidele nagu näiteks Ray Charles, see oli tõesti üks esimesi elamusi bluesiliku laulmise koha pealt. Hiljem lisandusid Sunnyland Slim ja B.B. King. Kuidagi see tavaline 12 takti harmoonia võlus mind ja jäi minu sisse pidama.
Kes on teie jaoks läbi aegade suurimad bluusi mõjutajad või lemmikartistid – nii maailmast kui ka kodumaalt? Kas leidub ka ühisosa teie isa-poja muusikamaitses?
Robert: Ühisosasid on kindlasti palju, sest minu muusikalise maitse vundament tuleb mu vanematelt. Üks väga suur mõjutaja, mida mu isa mulle tutvustas, oli Edgar Winter’i bändi White Trash album nimega “Roadwork”. Kaasa teevad Rick Derringer, Jerry LaCroix ja Johnny Winter. Mäletan, kui isa andis mulle Muhus selle CD ja ütles, et see on kohustuslik kuulamine. Tõesti, väga eriline ja inspireeriv materjal. Vanematest legendidest toon välja R.L. Burnside, Junior Kimbrough, Albert “Iceman” Collins, John Lee Hooker. Kui albumitest rääkida, siis uuematest on väga suur mõjutaja Black Keys’i plaat “Delta Kream”.
Ivo: Ma olen kuulanud plaate, kus mängivad Robert Johnson, Elmore James, aga kõige säravam kohtumine bluesiga oli Tallinnas Dekoltee ööklubis, kus esines B.B. King. Tal tarvitses mängida vaid mõni üksik noot, aga need olid alati täpselt õige koha peal. Poeg Robert sai selle “õige muusika” pisiku kodust ja ma olen uhke, et Robert on leidnud need juured üles ja omaks võtnud.
Augustibluus on Eestis ainulaadne festival – kas teil on mõni varasem kogemus publiku seast või artistina, mis on eriliselt meelde jäänud?
Robert: Olen Augustibluusil varemgi laval käinud – üks väga eriline kogemus oli mängida koos Rival Sons’i trummari Mike Miley’ga. Aga on ka üks mõrudam kogemus – aastal 2017 kukkus laval kokku Ukraina bluusimees Ivan Denõssenko, kelle elu paraku sinna jäigi. Olin sealsamas lava kõrval, sest mõned tunnid hiljem astusin koos oma isaga samale lavale. Need on need hetked, mis siiani panevad käed värisema – kui habras ja õrn see teekond meil on. Ja see on see, mis paneb igat momenti maksimaalselt väärtustama.
Ivo: 2017ndal aastal oli uskumatult palju häid artiste ja samamoodi nagu Robert juba kirjeldas, jäi see traagiline sündmus ka mulle meelde.
Kas seekordsel festivalil on mõni esineja, keda ise kindlasti soovite kuulama minna?
Robert: Jätan endale võimaluse üllatuda. Mulle ei meeldi festivalil käimist planeerida, sest igale poole niikuinii ei jõua ja hea, kui artistina üldse kusagile veel jõuab. Kuna viibin Haapsalus vaid reedel, siis vast Curtis Salgado on kindel kuulamine.
Ivo: Kui seal esineb ka Kaisa Ling, siis teda läheksin küll kuulama. Ta on asjale kuidagi õige nurga alt pihta saanud, ja kui ma ei teaks, et ta on eestlane, siis ma oleksin täiesti veendunud, et ta on sündinud kusagil Ameerikas.
Lexsoul Dancemachine – Kui mõelda teie Augustibluusi kava peale – kas ja kuidas see suhestub bluusiga? Kas leidub kavas midagi, mis annab žanrile austusavalduse?
Robert: Blues on meie muusika vundament ja kumab läbi nii sõnumites, suhtumises, soolodes ja ka harmooniates. Isaga koos leiame kindlasti momendi teha ka kummardus ühistele lemmikutele.
Ivo, Sinu muusikukarjääris on alati olnud tähtis roll ka lugu jutustaval laulul, mis bluusilegi väga omane. Kas bluusilik väljendusstiil on aidanud Sind ka mõne teise žanri juures?
Ivo: Loomulikult on aidanud, sellepärast, et ma olen aru saanud, et kui ma laulan mingit laulu ja selles laulus on sõnum olemas, siis mina näen seda laulu. Kõik bluesi lauljad laulavad oma kogemustest ja elamustest, ja nad näevad seda laulu, sest nad laulavad päris asjast. See on alati mind aidanud.
Robert, kas näed Lexsoulis või ka enda edasistes projektides rohkem võimalust tuua sisse bluesi mõjutusi? Milline koht võiks tulevikus olla bluusil teie loomingus?
Robert: Minu laulmises on see alati sees. Ma muud moodi ei oskagi ja ei taha ka. Blues on minu jaoks vahend, mitte muusikastiil. Klassikalist 12-takti bluusi ei hakka Lexsoul Dancemachine mitte kunagi mängima, sest see pole meie taotlus. Aga bluesi tunnetus ei kao meie muusikast mitte kunagi.
Milline on teie jaoks bluusi suurim võlu: kas emotsioon, vormiline lihtsus või selle muusika sügav ajalugu?
Robert: Blues on üks väheseid muusikastiile, kus plagiarism ei kehti. See kuulub kõigile. Minu arust on see tohutult võluv ja annab aimu sellest, et selle juured ulatuvad väga sügavale pärimustesse. See pole tehnoloogiliselt ja akadeemiliselt produtseeritud, vaid elab ja kõlab inimeselt inimesele. Minu arvates on see haruldane filosoofia tänapäevases tööstusest mürgitatud muusikamaastikul. Ja seda ei tohi unustada.
Ivo: See kõik kokku. Olen juhtunud ka Ameerikas kuulama vanu bluesimehi lõunaosariikides, kes ei pinguta absoluutselt selle poole, et näitan, kuidas ma oskan või, et kui äge hääl mul on. Ei, nad räägivad asjast. Nad jutustavad oma lugu ja see ongi see võlu.
Kui peaksite nimetama ühe loo – enda või kellegi teise repertuaarist – mis teie jaoks kannab kõige paremini bluusi olemust, siis mis see oleks ja miks?
Robert: Led Zeppelin – Since I’ve Been Loving You. Erakordne näide muusika maagiast. See on erakordne salvestis kõigi oma nõksude, kriuksude ja tunnetusega. See elab. See on ainulaadne. Ja see lugu sünnib iga kord uuesti, kui ma seda kuulan.
Ivo: Ray Charles – Georgia On My Mind ja Hit The Road Jack. Ma võiks neid lugusid lõpmatuseni kuulata.
Mis on teie arvates Augustibluusi kui festivali roll Eesti muusikaelus laiemalt? Mida see õpetab või annab nii kuulajale kui ka muusikule?
Robert: Augustibluus hoiab elus bluusi traditsiooni ja annab inimestele võimaluse kuulata päris inimesi laulmas päris asjadest ja mängimas päriselt pilli.
Ivo: Muusikutele annab see võimaluse näidata ennast tavapärasest erinevas žanris. Paljud meist ju mängivad erinevaid stiile. Bluesi lipu alla koondumine annab ka publikule midagi teistmoodi ja uut – sõõmu värsket õhku. Kõige selle tehislikult toodetud muusika sekka on see tõeline päikesekiir.
- Kohtumiseni Augustibluusil!
- https://www.augustibluus.ee/
