Reede, veebruar 23 2024

Kristjan Põld – Kitarritehnik

Anne: Tegutsed pilliparandustöökojas meistrina, tehnikuna, juhatad muusikakauplust ja tegutsed ansamblis Wiiralt kitarritehnikuna-seda ma tean😊 Põnev oleks teada kust ja kuidas sai alguse Sinu sügav huvi kitarride, kitarriajaloo- ja pillimeistri /tehniku ameti vastu?

Kristjan: Jah, õigem nimetus olekski kitarritehnik, hoolimata asjaolust, et paar-kolm kitarri olen ma ehitanud ja kokku pannud, end pillimeistriks ma siiski nimetada ei tahaks. Wiiralti osas olen ka see mees, kes pigem peidus – keegi peab laval lõhutud keeled välja vahetama ja pillid uueks väljasõiduks puhtaks ja korda tegema.

Eks see huvi sai tõenäoliselt alguse juba varajases lapsepõlves, aga endalegi tollal teadvustamata. Kuna kasvasin üles majapidamises, kus rokkmuusika oli päeva lahutamatu osa, siis teismeeaks kujunes ka teadlik muusikamaitse vastavalt sellele, ning kui eakaaslased kusagil kohaliku muusikakooli bändiruumi instrumentidele ligi said, siis oligi käsi antud.

Kuna minu vanemad, täiesti arusaadavatel põhjustel, mulle elektrikitarri osta ei tahtnud, sest mine tea, äkki läheb huvi üle nagu teismeliste puhul asjad ikka käivad, siis see tekitas endas ka trotsi, mis sai suunatud just ise endale pillide hankimise suunas, ning edukalt, lausa nii edukalt, et mul on üsna algusest peale, kui selle maailmaga tuttavaks sain, olnud rohkem kui üks kitarr.

Ma mäletan, et need esimesed, kusagil Leningradi mööblivabrikus kokku pandud akustilised kitarrid, mille peal alustatud sai, olid küllaltki kehva kvaliteediga ning eks neid sai puhtalt loogikale tuginedes nii palju kui võimalik paremaks putitatud, just sealt vaikselt need teadmised, kuidas oma pill paremini mängima saada, ka tulid. Tol ajal sai maakohtades kas täitsa tasuta või sümboolse tasu eest endisi rahvamajade/kultuurimajade bändide pille, mis olid aja möödudes seisma jäänud, enamjaolt oli tegu kas Tšehhoslovakkias või Ida-Saksamaal toodetud Jolana ja Musima kitarridega, neid sai siis ka putitatud ning hiljem neid müües/vahetades/kahetsedes sai alus pandud tänaseks ka üsna muljetavaldavaks kasvanud  kitarrikollektsioonile ning kuna enda pillide eest olen ikka ise alati hoolt kandnud, siis sealt tekkis vaikselt idee seda teenust ka teistele pakkuda. Niimoodi see pall veerema hakkas ning 2019-nda aasta jaanuari algul lahkuski KidraKuuri töölaualt esimene kliendi pill.

Tunned ülihästi kitarride spetsiifilisi andmeid, kus kui palju ja mis mudeleid on välja lastud jne jne Kuidas nende teadmisteni jõudsid? Mis ameteid oled pidanud, kas oled muusikat kuskil õppinud?

Muusikat ma kusagil õppinud ei ole, kusjuures pakuti mulle vanemate poolt lapsepõlves välja küll see muusikakooli idee, kuid mul lasti valida ja no eks ta nii läks, et: ´´Mis kool? Mulle ühest koolist juba piisab ja sedagi on palju´´ ja niimoodi ma muusikakooli minemata ka jätsin, tagantjärele on muidugi natuke kahju, aga samas olen ka tänulik, et ei sunnitud. Lisaks – instrumendi õppimiseks pole kunagi liiga hilja ning võtsin selle siis just teismeeas huvi tekkides iseseisvalt käsile.

Eks spetsiifilised teadmised kitarridest, mudelitest, tootjatest ja kõigest muust tulidki mitmete tundide kaupa YouTubes maailmakuulsate pillipoodide ja ka legendaarsete tootjate videosid vaadates, kus räägiti detailselt kõikidest tänaseks päevaks kuni 70+ aastat tootmises olnud kitarrimudelitest. Eks noor pea võttis kõik selle detailse info ning iga pilliga seotud eripärasused vastu. Mul on tegelikult ka fotograafiline mälu – kõik, mida ma näen või loen, talletub mulle detailselt pähe ning naljalt ära ei unune.

Lisaks sellele on saanud ka hiljem tohutult kitarride ajalooteemalisi raamatuid läbi loetud, nii üldist, kui ka konkreetse pillitootja ajaloole keskendunuid. Neid raamatuid on muidugi meil siin võrdlemisi keeruline kohalikult turult leida, kuid internet on teinud imesid.

Kui need teadmised hakkasid kogunema, siis sai võimalusel ka ise palju erinevaid pille  läbi proovitud, et ennast nende kõigi erinevate disainide plusside ja miinustega kurssi viia. Selle kõrvalt kasvas ka enda kitarrikollektsioon.

Hariduselt olen tegelikult üldse kokk ning oma perekonnas kolmandat põlvkonda toitlustusega seotud, 10 aastat sai ka seda ametit peetud ning sellest 10-st aastast ka esialgu piisab. Pillipoodi saingi tööle tänu laialdastele teadmistele kitarride valdkonnas, kuid seda koolides ei õpetata,vähemalt meil mitte, ning ega ma peale eelmainitu rohkemaid ameteid pidanud ei olegi.

Jaga oma suurimaid elamusi seoses kitarridega. Kindlasti on Sul lemmikuid rohkem kui mõni pill, aga mis need kõige armsamad on? Podcasti kuulates sain teada Sinu üleelamistest kitarride varguse tõttu. Jaga soovitusi, kuidas kõige paremini kaitsta ja sissemurdmise korral leida üles oma pille. Nagu podcastist kuulsin oli Sinul õnne pillid tagasi saada, kuid mitte tänu politseile, vaid iseenda ettevõtlikkusele.

 Suurim negatiivne elamus on tõepoolest see 2015-ndal aastal aset leidnud sissemurdmine Telliskivi loomelinnaku bändimajas, kus ma tollal tegutsesin. Tegelikult on nii, et pätt, kes varastab muusikainstrumente, eriti just kallihinnalisi ja rariteetseid, on rumal, sest sellised asjad on üldiselt lihtsasti jälgitavad. Tollal läks minu kollektsioonist jalutama vägagi rariteetne pill. Üldse kokku on maailmas neid ainult 12 tk ehitatud. Tänu sellele pillile ma ka kõik oma asjad peale aastapikkust närvitsemist, muretsemist ja müügiportaalidel silma peal hoidmist ka tagasi sain. Mul oli muidugi ka tohutult palju õnne ning Soome pandimajas, kust ma oma asjad kätte sain, oldi õnneks targad ja tehti mingisugunegi taustauuring. Tänu nende töötajatele seal need pilllid oksjonile ei jõudnudki ning ootasid mind kuni ma nendega ise ühe soomlasest kitarristi vihje alusel ühendust võtsin. Teistele selles olukorras teadmiseks, et kindlasti aitab seerianumbrite üleskirjutamine ning pilli defektidest/eripäradest/modifikatsioonidest pildimaterjali omamine. Olen isiklikele pillidele modifikatsioonide tegemise käigus mingi enda äratuntava markeeringu pilli sisse ära peitnud, et isegi kui varastatud pilli üle värvid, siis mingi tundemärk ikka säilib. Kuid selleks, et selline häbiväärne lugu kellelgi ei korduks, on selle 100% vältimiseks tõenäoliselt ainukene lahendus mehitatud, veel parem kui relvastatud valve. Mida ma sellega öelda tahan on see, et tõenäoliselt kui pätt tahab, siis ei hoia teda ükski lukk ega riiv, tuleb vaid loota, et neil on oidu peas piisavalt, et muusikainstrumentidele mitte küüsi taha ajada.

Suurim positiivne elamus see-eest on tõenäoliselt mõne aasta tagune Rock and Roll Hall of  Fame külastamine Cleveland, Ohios.

Näha mõnekümne sentimeetri kauguselt kõiki neid pille, millega minu enda iidolid nii end, kui ka pilli ennast ajalukku mängisid, oli päris sürreaalne, ning vaadata seal oli, ja kuidas veel.

Mis puudutab lemmikuid, siis tegelikult seda välja tuua hoolimata faktist, et neid on kogunenud pigem palju, väga raske ei olegi.

Nimelt ostsin eelmisel kevadel endale tänu pensionireformile oma unistuste kidra, selleks on Gibson Les Paul Custom ´´Black Beauty´´ aastast 1979, see kolme helipeaga variant nagu Jimmy Page-l oli, kuigi tema oma pärines 1960ndast aastast, ning tänu sellele on neil lisaks tohutule hinnavahele ka konstruktsioonilisi erinevusi. See mind siiski ei häiri ning see kitarr on kindlasti üks neist, mis mulle väga pikaks ajaks kollektsiooni jääb.

Ma ei ütle kunagi, et ma üht või teist asja ei müüks, igal asjal on mingi õige hind, tihtipeale enamuse jaoks ebareaalselt kõrge, kuid siiski.

Ostmise, müümise ning vahetustega see kollektsioon mulle tekkis, ning eks ta samadel meetoditel ka edaspidi just niimoodi kasvab, otsa ei lõpe see seiklus ilmselt iialgi ning kunagi eitea, mis järgmisel päeval kusagil turule ujub, kindel on vaid see, et häid kitarre on maailmas palju ja mina tahan neid nii palju kui võimalik, ühel või teisel ajahetkel omada.

Kristjan Põld Foto erakogust

Kui noor soovib osta oma esimest elektrikitarri, mida siis talle soovitaksid?

Tänapäeval on see lihtne, sest isegi alla 300 eurose eelarvega saab kordades parema asja nii uuest peast ning seda enam veel kasutatult, kui need, millega mina alustama pidin.

Konkurents on lihtsalt nii tihedaks läinud, et selleks, et üldse midagi müüa, peab tootja tagama ka kvaliteedi.

Kuid nendest kõikidest võimalikest variantidest õige valiku tegemisel tuleks kindlasti arvesse võtta oma isiklik muusikamaitse ning mõned välja kujunenud lemmikkitarristid. Kogemus on näidanud, et äratundmisrõõm on päris hea motivaator, kui toanurgas statiivil seisab ikkagi samasugune pill, mida muusikavideotest oma iidoli kaelas rippumas oled näinud, siis tahad seda pilli ka rohkem katsuda.

Millal tundsid, et muusika on Sind päriselt endale saanud, mis sündmused ja valikud selleks pidid juhtuma?

Sellele on üsna raske vastust leida, ma usun, et muusika sai mu endale juba lapsepõlves, ma ise lihtsalt ei teadnud seda siis veel, ega ei teadnud ka teismeeas, et minu tulevik möödubki muusikute ning muusika tegemiseks vajaliku tehnika keskel, aga elul on komme kummalisi keerdkäike teha ja ma usun, et üsna palju teeme me kõik juba alateadvuslikult otsuseid ja tegusid, mis meid peidetud eesmärgini viivad, millest endal ehk aimugi ei ole. Tagasi vaadates ei osanud ma kunagi isegi ette kujutada, et ma selles valdkonnas end elatan või, et see isegi võimalik on, aga muusikat ma kuulasin ja palju, sest muusikas peitub tihtipeale eluks vajalikke tõdesid ja teadmisi rohkem, kui gümnaasiumitunnistusel  (ärge kooli pooleli jätke!)

Palusin kommentaari teie koostöö kohta ka Wiiralti bändi liidri Martin Saaremägi käest:

„Ma pole elus näinud inimest, kes teaks rohkem kitarridest kui Põld. Mul on tunne, et selles peas on terve entsüklopeedia jagu teadmisi kitarride kohta – ajaloost kuni nende originaalvärvikaartideni, millist seadistust maailma kitarrikangelased eelistavad kuni kondekate erisusteni jne. Asjad, mida ma ise ei suudaks kunagi meelde jätta, aga mida alati huviga kuulan, sest tarka inimest on ikka hea kuulata.

Ma olen lapsest peale näinud videoid Hendrixist pille põletamas ja Townshendist pille puruks peksmas jne. Eks see pillide väärkohtlemine on mulle ka omane. Põld on see vaene mees, kes need toorutsemised peab kokku lappima ja et pillid jälle järgmisteks lavadeks valmis oleks. Ning need on ka alati valmis, laitmatus korras ja töötavad nii, et lust on mängida. Kuradi hea on, kui selline inimene sul tagalas võtta on.

Omaette tähelepanuväärne on ka Põllu pillikollektsioon. Selles osas on ta minust pika puuga ees. Aga ikka ühtelugu unistame õlle või viski kõrvale, mis pille veel mõlemad tahaks, mis võimud veel puudu on jne. Aga kaunite kunstide metseen nagu ta on, Päikesekuninga sarnane, siis pidevalt laenab ta oma higi ja vaevaga kokku kogutud vara neile, kel vaja stuudios mingit spetsiifilist soundi kätte saada või mõnel telesalvestusel lihtsalt ägedate mänguasjadega pimestada. Kuidagi on nii juhtunud, et ühes mehes on korraga kogu maailma kitarriarmastus vist kokku koondunud ja eks see kipub meid teisi ka nakatama.“

Keda ise kiidaksid Eesti muusikamaastikul?

Uusi lahedaid punte tuleb üsna tihti juurde ja teevad ka sellist mussi, et ei saagi aru enam kas on Eestist pärit punt või mitte, küll aga võtan ma alati ja igavesti mütsi maha Hendrik Sal-Salleri ja Mihkel Raua ees, kui kellelgi muusika- ja bänditegemisest üldse aimu on ja veel enam, kuidas kirjutada lugusid, mis aastakümneid ja põlvkondi ühendavad, siis tõenäoliselt on need nemad. Ühtlasi tänan ja kiidan muidugi oma maja kamraade/kaaskannatajaid ansamblist Wiiralt, sai see punt just KidraKuurist alguse ja hästi sai, sest muusika on hea ja pildil on nad ju koguaeg.

Kas kitarritehnikud ka omavahel sõprust peavad? Keda kolleegidest sooviksid esile tuua?

Käime läbi ikka, sest aeg-ajalt on üksteiselt ikka nõu küsida või kasvõi mingeid vähelevinud varuosasid käesoleva projekti jaoks küsida, sest kunagi ei tea, mis kellelgi teisel sahtlis jalus vedeleb. Välja tooksin kindlasti Alan Urva, kelle laual olen ka ise kunagi natuke tööd teinud. Töötasin nimelt ka Drop-D Sounds kaupluses kunagi ning aeg- ajalt oli ka seal poes müügil olevaid pille vaja timmida.

Mis ja kus on koht, kus vabal õhtul meelsasti aega veedaksid, (kui avalik koht, siis kes võiks olla sel ajal laval)?

Mul on selles suhtes hästi, terve mu elu paikneb Tallinna kesklinnas ühe ruutkilomeetri peal, kuhu sisse mahub ametlik töökoht, kodu, kui ka KidraKuur, nii töökoda kui ka baar/kontsertpaik. Kõik need kolm asukohta on meeldivad, kuid õhtusel ajal veedan meelsasti aega kas kodus või meie kultuuriklubis, kus regulaarselt ka head muusikat elusast peast näha ja kuulda saab.

Nimeta/soovita pala, plaati, kontserti, mis Sinu arvates on (viimase aja) parimaid kuulamiselamusi.

Ma leian enda jaoks uut muusikat võrdlemisi harva, ma olen selles osas ka laisk ning olen enamuse ajast leidnud enda jaoks uut ja põnevat ajalukku jäänud muusikast, kuid kui midagi välja tuua, siis viimaste aastate lemmik on kindlasti Blackberry Smoke.

Mis võiks Eesti muusikaelus jaoks paremini (korraldatud) olla?

Kuna ma ise tegevmuusik ei ole, siis ei oska ka soovida, kuid kohti, kus muusikaga tegeleda, (privaatne erakätes prooviruum, stuudiopind, töökoda) jääb järjest vähemaks, ning leida normaalse asukohaga ruume eelmainitud tegevuste jaoks on aina keerulisem.

Millal Sind viimati (kitarritehniku) töö eest tänati ja mis see oli?

Mind kiidetakse hästi õnnestunud pillihooldus/remonditöö eest – seda juhtub regulaarselt – ning see motiveerib kindlasti jätkama. Järelikult ajan õiget asja.

Kristjani tegemistel saab silma peal hoida:

Kidrakuur http://bit.ly/41tOIbi

Kidrakuur Kultuuriklubi http://bit.ly/3kB0WOH

Previous

Muusikud Muusikast: Urmas Lattikas

Next

Muusikud Muusikast: Veronika Uibo

Check Also