Henno Kelp on Eesti muusik. Kus tegutsed ja kuidas soovid end esitleda – basskitarrist, basskitarri pedagoog?
Henno Kelp: Esmalt ikka bassimängijana, kuigi jah, andsin ka basskitarri eratunde ning tegutsesin bändijuhendaja ja basskitarriõpetajana Võru muusikakoolis (2017-2022) ja eramuusikakoolis, mille nimi oli Pop-Rock Muusikakool (2023-2025)
Foto erakogust
Sa mängid ka paljudes kooslustes. Millised bändid Sa nendest ise välja tooksid ja kus Sind esinemas näeb?
H: Põhibändideks on mul praegu Terminaator, Dagö, Pantokraator, ja Keelepeksjad. Termikas vist väga tutvustust ei vaja. Mängime pea iga nädal kaks mängu ja üsna keeruline on sinna vahele mahutada teisi projekte, kuid siiski on see kuidagi võimalik.“Keelepeksjatega” mängime eesti rahvamuusikat ja rahvamuusikast inspireeritud omaloomingut, mis on segatud jazzi, rocki ja (vaba)improvisatsiooniga. 2025 aasta kevadel, märtsi lõpus ilmus meil plaat „Kalev tuli koju”, millega pälvisime pärimusmuusika auhinnagalal Etnokulp 2025 aasta uusfolkartisti tiitli.
Äsja käisime Keelepeksjatega rahvusvahelisel Athens Jazzil. Sel suvel mängime Keelepeksjatega mitmel festivalil: Sõru Jazzil, Viljandi pärimusmuusika festivalil ja Mooste Elohelül.
Pantokraatoril valmis juba eelmiseks sügiseks (2025) uus album „Déjà-vu” koos uue laulja Taavi Petersoniga. Sel sügisel on tulemas Shakespeare’i sonettidele pühendatud uus plaat. Töös on ka järgmine, kolmas plaat, mille ilmumine on plaanitud järgmisse aastasse. Pantoga mängime sel suvel Hard Rock Laagris ja Viru Folgil. Terminaatoriga käib aktiivne kontserditegevus. Põhisündmus toimub järgmisel aastal: Terminaatori 40. juubelikontsert Tallinna Lauluväljakul 2027.
Samas varasemalt on mul tõesti olnud au ja õnn mängida koos paljude eesti artistidega nagu näiteks House of Games, Jaanika Sillamaa, Toomas Vanem Bänd, Koit Toome, Liisi Koikson, Kaire Vilgats, Robert Linna , Marten Kuningas, Triinu Taul, Anu Taul ja sinuga, Anne. Hästi suure kogemuse sain, kui mängisin viis hooaega (2008-2015) saate “Eesti otsib superstaari” saatebändis.
Samuti Jaak Sooääre projektides- bändides nagu “Juhan” (koos Riho Sibulaga) ja “Heavy Beauty” (koos Leedu saksofonis Liudas Mockūnasega)
Tegelikut käin vahelduva eduga mängimas ka Võru bändiga Hetero, kus mängisin enne Tallinnasse õppima asumist ja veel harvemini saame kokku funky muusikat mängiva Ka-Funky´ga, mis oli minu esimene päris bänd Tallinnas ja mis moodustati minu Otsakooli õppimise ajal.
Kuidas mõjutas Sinu lapsepõlvekodu ja lapsepõlv laiemalt Su pillivalikut ja muusikahuvi? Arvan, et suur vend (Heiki) oli eeskujuks?
H: Jah, üsna otseselt. Esmalt kindlasti minu vanem vend. Kuna meil on vanusevahe 14 aastat, siis sellest ajast, kui ma venda mäletan, mängis ta juba erinevates bändides bassi. Kõige kuulsam bänd, kus ta mängis, oli Võru bänd Hetero. Kuid suur mõjutaja oli ka minu perekondlik taust, mis oli muusikaga tihedalt seotud – ema oli Sõmerpalu kultuurimaja juhataja, mistõttu kasvasin üles naisansamblite ja näiteringi proovide keskel. Vanaema mängis 7-keelset kitarri ja laulis. Samuti tehti kultuurimajas ansamblit, kus isa mängis bassi ja ema laulis. Seega oli basskitarr mul kodus kogu aeg olemas.
Mind pandi algselt klaverit õppima, kui olin kümneaastane, kuid pidasin vastu vaid kaks ja pool aastat. Kolmanda aasta poole pealt visati mind muusikakoolist välja – ametlikult ja käskkirjaga.
A: See võis olla paras ehmatus. Minu lastemuusikakooli aegne halb kogemus oli Pärnus. Seal haris meid üldklaveris proua Meierthal, kes pani paksukaanelise klaveri krestomaatia õpiku minu silmade ja klaviatuuri vahele ja sealt alt siis sudis joonlauaga, kui heliredeli sõrmistus vale oli. Ta soovitas ikka sagedasti vähe harjutavatel lastel konservivabrikusse tööle minna. (Klaverit toona mul kodus ei olnudki)
H: Mul õnneks füüsilist vägivalda ei kasutatud, kuid probleemiks oli pigem huvi puudumine. Minu õde oli minust viis aastat vanem ja lõpetas muusikakooli kiitusega. Ta mängis klaverit kirega. Eks ema ja isa arvasid ka algul, et mina peaks sama tõsiselt klaverimängu suhtuma nagu mu õde, kuid minu huvi oli kümneaastasena jalgpalli mängida ja poistega metsatukas möllata. Samuti minu esimene klaveriõpetaja ei suutnud mind mängima innustada ja siis hakati mind sundima klaverit harjutama. Nii õpetaja kui minu vanemate poolt. Ikka läbi karistuste ja märkuste. Õpetajalt sain hindeks kahtesid ja vanemad ei lubanud minna sõpradega mängima enne, kui polnud klaverit selgeks harjutanud. Selline lähenemine ei motiveerinud mind mitte kuidagi klaverit harjutama, vaid tekitas järjest rohkem vastumeelsust. Asi läks lõpuks selleni, et ma mingi aeg lihtsalt hakkasin muusikakooli tundidest puuduma ja kolmanda klassi poole pealt visati mind muusikakoolist välja.
Õnneks mu vanemad said põhjustest aru ja ei heitnud mulle seda hiljem mitte kunagi ette. Ma ei pidanud kannatama tänitamist stiilis: „Näed nüüd, tulid muusikakoolist ära…“ Seega järgnes sellele kolm aastat, mil ma muusikaga üldse ei tegelenud. Klaverist oli mul tekkinud psühholoogiline tõrge, nii et ma lubasin endale, et ei puutu seda enam kunagi. Hoidsin lubadust 25. eluaastani, kuni Otsa koolis oli õppekavas üldklaver ja pidin uuesti mängima hakkama. Siis mõistsin, kui kahju oli sellest traumast – klaver on tegelikult ju imeline pill!
Kui olin 16-aastane, hakkasin vaikselt endale teadvustama, et vend mängib bändis ja see tundus lahe. Isa enam pilli ei mänginud ja tema vana basskitarr seisis kodus nurgas. See polnud hea pill – mingi vene pill, pigem kehv ja raskesti mängitav –, aga mul tekkis huvi täiesti iseenesest. Ühel hetkel öeldi kodus hoopis: „Henno, pane see pill ometi käest ära, sul on kõik õppimata!“ See innustas mind veelgi enam. Hakkasin harjutama ja õppima iseseisvalt. See on minu arust klassikaline näide sellest, et kui lapsel endal huvi tekib, siis areng toimub nagu “iseenesest”.
Mängisin kõigepealt vend Heiki õpetusel The Beatlesi „Lady Madonna“ bassikäiku. Koolibändi proovis juhtus ükskord nii, et bassimängija ei tulnud kohale, ja kuna ma selle ühe loo käiku juba oskasin, sain bändi sisse ning sealt hakkas kõik arenema. Bändis mängimisega alles see suurem ja päris areng hakkaski.
Kui olin 17-18, sain juba mängima kohalikku Sõmerpalu rahvamaja tantsubändi, kus oli lauljaks minu õde. Mängisime külapidudel, aga regulaarselt ka Võru restoranis 3 õhtut nädalas. Tagantjärele saan öelda, et tantsubändis omandatud praktika ja kogemused ladusid tegelikult mulle tugeva muusikalise vundamendi. Seal oli mul võimalus mängida läbi palju erinevat repertuaari.
Ja muidugi tegin veel tantsubändi kõrvalt ka punk bändi ja death metal bändi.
Kas Otsa koolist läksid otse muusikaakadeemiasse?
H: Üks aasta oli vahet, aga sisuliselt küll. Siia juurde võiks lisada, et mul oli madal enesehinnang. Eks see tuli ka lapsepõlvest ja lõpetamata klaveriõpingutest. See mõtteviis saatis mind kaua.
See, et ma Otsa kooli jõudsin, oli juhus. Algas see sellest, et 1997 aastal (olin siis juba 24-aastane), kui töötasin Võru kultuurimajas “Kannel” helitehniku abina, sattusin juhuslikult mängima Teet Raigi bigbändi, kui neil Võrus esinedes bassimängijat ei olnud. Kuigi ma nooti ei osanud, tegi Teet mulle akordimärkidega noodid ja ma sain hakkama. Tema soovitas mul minna Otsa kooli proovima.
Eks ma olin seda Otsakooli minekut ka varem mõelnud, kuid kõik mis puudutas n.ö akadeemilist muusika õppimist, tundus mulle võimatu, sest ma arvasin, et ma ei ole selleks piisavalt hea. Ehk siis pillimängu kohapealt oli mul väga madal enesehinnang. Eks selleks oli põhjuse andnud see, et ma sisimas heitsin iseendale ette kunagist muusikakoolist väljakukkumist.
Samal ajal oli mu eraelu üsna käest ära – hasartmängud, alkohol, depressioon. Mu elukaaslane ütles mulle lõpuks: „Sul on kaks võimalust – kas lähed proovima Otsa kooli ja me elame koos või me läheme lahku.“ See sundis mind tegutsema.
Võtsin kuu aega Võru muusikakoolist solfedžo tunde, läksin ja sain sisse. Sisseastumiskatsed polnudki nii teoreetilised, kui olin kartnud. Seal vaadati pigem potentsiaali.
A: …et kas siit tuleb pillimees, eks?
H: Just! Nad nägid minus midagi ja sain sisse. Oli neid, kes olid muusikateoorias minust palju tugevamad, aga sisse ei saanud. Aasta oli siis 1998. Olin 25-aastane ning samas olin sel hetkel ka kõige vanem Otsakooli õpilane. Isegi neljanda kursuse õpilastest polnud keegi veel nii vana. See õpetas mulle, et kunagi pole hilja ennast harida/täiendada. Otsakooli lõpetasin 2002 aastal.
Akadeemia ajal liitusid juba Terminaatoriga?
H: Muusikaakadeemiasse ei olnud mul peale Otsa kooli lõpetamist kohe plaanis astuda. Aga 2003 aasta kevadel helistas mulle äkki Jaak Sooäär isiklikult ja andis mulle teada, et akadeemiasse luuakse jazzmuusika osakond. Ja küsis, et äkki ma sooviksin sinna sisse astuda? Kuna Jaak Sooäär oli minu Otsakooli lõpueksami komisjoni esimees, ju ta siis nägi seal, kes sobiks.
Kuid loomulikult käivitus minus kohe madal enesehinnang, nagu et džäss – no ei. Otsa kooli ma sain veel kuidagi sisse, aga sinna akadeemiasse ja džässiga ei….
Ja muidugi teine asi, mis mind hirmutas, et mida küll teised (paremad mängijad/muusikud) minust arvavad. Olin vahest kuulnud, kuidas mõned kogenumad muusikud arvustasid, pigem halvustavalt, teisi, mitte nii kogenud mängijaid. Mõtlesin enda jaoks juba välja olukorra, kuidas ma sisseastumiseksamil kobatsen mingi džässi looga ja eksamikomisjon pärast arutleb, et noh, see Kelp ei oska ikka kohe üldse džässi mängida, ja ise on veel Otsa lõpetanud.
Kuid Jaak Sooäär ütles umbes nii, et me nägime sind Otsa kooli lõpueksamil ja põhimõtteliselt see võiks olla ka sinu sisseastumiseksam, et ära põe ja tule. Võtsin siis julguse kokku ja läksingi sinna ja sain sisse ja kõik oli tore.
Samal aastal, kui astusin sisse muusikaakadeemiasse, pakkus ansambel Terminaator mulle kohta bändis ja ma võtsin selle vastu. See otsus tegi muidugi õppimise akadeemias raskemaks, sest see, mida ma õppisin akadeemias, nagu dzässharmoonia ja -teooria, oli väga vähe seotud sellega, mida ma mängisin Terminaatoris. Samuti ei saanud ma Terminaatoris praktiseerida akadeemias õpitut nii palju, kui oleks vaja olnud, sest Termikas mängib rokki, mitte bossat või svingi.
See tekitas olukorra, et kuigi ma võisin teoorias õppida selgeks näiteks, mis on miksolüüdia, altereeritud skaala, dooria jne. siis hoopis teine asi on seda pillil mängida. Ehk, kui sa neid skaalasid praktikas harjutada-kasutada ei saa, siis on puhtast teooriast vähe kasu. Õnneks sain ma ikka mängida ka mõnes muus projektis-bändis, kus sain praktiseerida ka akadeemias õpitut.
See nagu lugu Kiire ja Tootsi kivi veeretamisest. Eks ole, et kui muusikast räägime, siis see on teooria, aga kui nüüd seda „kivi“ lükkama hakkad, siis on praktika.
H:Jah, ja seal tekkis minus väike konflikt, et mul oli Terminaatoriga palju tööd, mängisin palju rock-muusikat, mis tähendas, et mul oli üsna vähe aega süveneda džässmuusikasse. Muidugi ma tegin seda ja see kõik tuli kasuks, aga ma olin kogu aeg pisut stressiseisundis kooliasjade pärast, ma teadsin, et pagan, tegelikult ma ei ole nii palju ette valmistanud ja siis mul ikka ei tule nii hästi välja ja siis kuidagi see niimoodi akumuleerus. Eneseusalduse puudumise ja madala enesehinnanguga maadlesin paraku kogu akadeemia aja. Tundsin, et pean sellega tegelema ja kuskilt abi saama. Pöördusin siis psühhoterapeudi poole, sest olin vahepeal hästi selle piiri peal, et ma ei lõpeta seda akadeemiat ära. Õnneks eneseanalüüs aitas ja akadeemia baka sai lõpetatud.
Kes su eriala õpetajad oli akadeemias?
H: Mul oligi niimoodi, et 1. aasta andis Taavo Remmel ja siis tuli Sooäär ja ühe aasta andis kas Raul Sööt või Tanel Ruben.
Akadeemia lõpus hakkasin aru saama ka õpetamise soovist. Et kuidas ja miks edasi anda oma teadmisi.
Ma ei olnud selline kuju džässmuusikas, kes lihtsalt tuleb, lendab peale ja hakkab panema. Mul oli iseõppijana pillitehniliselt kujunenud harjumused, mida ma ise hiljem pidin hakkama muutma, siis saingi aru, et õpetamine on suur töö ja aja jooksul tekkisid mul oskused seda kõike ka edasi anda. Kõigest sellest hakkaski minul õpetamise idee idanema.
Alguses ma proovisin 2010 aastal Lasnamäe muusikakoolis, ja see oligi tore, aga mul ei olnud veel õppematerjale enda jaoks valmis ja polnud ka aega, et tegelda nende loomise ja otsimisega, sest sel ajal oli mul palju mänge-kontserte. Minu esimene õpetaja karjäär sellega piirduski, sest sain aru, et ei suuda pühenduda õppematerjalide loomisele ja ma lõpetasin õpetajana, korraks küll proovisin õpetada ka Gustav Adolfi gümnaasiumis.
Toona, 2010 aastal vähemalt, koolid ei pakkunud ehk ka õppematerjali, kuigi see pidanuks muusikakooli panus olema – pakkuda baasõpikud jms.
H: Eesti keeles ei olnudki materjale. Endal ei olnud ka seda oskust veel .. Valdavalt oli ikkagi tollel ajal veel paberkandjal õppematerjal. Paar õpikut sai ostetud, kui käisin kuskil välismaal.
Tänapäeval, kui ma otsin õppematerjali ja kui ma leian midagi huvitavat, saan selle kohe digitaalselt ära osta ja see on mul põmdi kahekümne sekundi pärast arvutis.
2016.a. tegi Piret Rips mulle ettepaneku Võru muusikakooli õpetama tulla. Ta oli siis direktor seal. Eks kutse oli natukene nagu ka Võru asjast kantud, et sa oled ikkagi Võru inimene, et äkki tuled, aitad… ja tollel eluperioodil ma käisin perega rohkem Võru vahet ja ma mõtlesin, et okei. Tänu Lasnamäe muusikakooli kogemusele sain aru, et täitsa niimoodi ma peale enam ei lenda. Pean ette valmistama ja siis ma hakkasin otsima õppematerjale. Siis ma sain aru, et nüüd on jõudnud see internet kohale ja seal on pigem see mure, et seda infot on niivõrd palju, et leia nüüd sealt see, mis on see hea ja kasulik, sest hästi palju on ka n.ö müra. Aga sa selekteerid välja kanalid, head materjalid, head soovitused ja siis ma enam ei tundnud seda, et ma ei saa õpetamisega hakkama. Siis hakkad saama ka positiivset tagasisidet ja näed, kuidas õpilased arenevad ja tahavad õppida. Kui sa saad lastevanemate käest tagasisidet, et oi, laps mängib pilli – eks see kõik innustab ja julgustab. Võrus õpetasin 2017-2023.
Aga see distants mõjutas, see on ikka liiga pikk tee käia Tallinnast Võrru ja lihtsalt ei tulnud enam need otsad kokku. Ja siis ma tulin sealt ära, Tallinnas olid tekkinud mõned eraõpilased ja siis 2023 sügisel tegime me Borkaga ( Hess) Pop-Rock muusikakooli.
Ja seal me siis nüüd vaikselt toimetame ja peale individuaalse pilliõppe anname ka bändiõpet, proovime nendest õpilastest, kes tulevad, kohe moodustada bändi .
Kui Rütmimuusika liit tegi selle pisikese promotuuri poolteist aastat tagasi, seal ma sain seda ideed edasi anda, et ka minu jaoks on pedagoogina oluline ja üks põhilisi väljundeid bändipraktika. Eks üksi saab pilli mängida muidugi, aga just bändipraktika, meeskonnatöö ja koosmäng on hästi oluline, arendav ja tore.
Eks bändiproovi tegemise kultuur on ju ka palju edasi arenenud ja palju saab siin ära teha hea eeskuju näitamisega, kuidas proovi üles ehitada ja kuidas muusikamaterjali valida või kuidas seda õpilastele esitleda jne Bänditegemine on pilliõpilasele haruldaselt hea praktika, kui ta saab sealt õige suhtumise , siis ta teab ja oskab seda kultuuri ka edasi kanda. Üksinda võib mõnigi asi soiku jääda.
H: Just. Bänd on puhas grupis koostegemise rõõm. Bändis mängimine õpetab ka kohusetunnet ja teistega arvestamist, sest kui näiteks üks õpilastest pole lugu selgeks saanud, siis ei saa ka ülejäänud bänd mängida. Samas on juhendamine ja õpetamine üks paras väljakutse. Kui ülesanne on liiga lihtne, siis õpilane ei näe väljakutset ja kaotab huvi. Kui liiga keeruline, tekib tal tunne, et ta ei saa hakkama. Olukorras, kus õpilane ei saa hakkama, olen hoidunud hinnangute andmisest.
Kui Sina kunagi nooremana basskitarristi tee valisid, kes olid Sinu eeskujud? Kes olid Eestis need, keda imetlesid, ja kuidas on see ajas muutunud?
H: Eeskujud ajas muutuvad. Kui ma hakkasin pilli mängima, ei olnud mul eeskujuks kindlad basskitarristid, vaid lihtsalt lemmikbändid. Tahtsin mängida lugusid, mis mulle meeldisid. Näiteks Ruja „Tule minuga sööklasse“ – mulle meeldis see lugu ja tahtsin seda mängida. Ma ei mõelnud tollel ajal, et: „Oi, just see Tiit Haagma bassimäng on äge!“ See isikuline äratundmine tuli hiljem.
Kuna olen täiesti nõukaaja laps, siis lapsepõlves kuulasin muusikat, mis tuli raadiost või oli kodus vinüülplaatidel. Ehk siis enamuse Eesti 80-ndate populaarsete bändide mussi nagu näiteks Apelsin, Ruja, Kukerpillid, Tõnis Mägi, Gunnar Graps jne. Noorukieas hakkas NL lagunema ja juba oli lihtsam kätte saada kassettidel ka välismaa muusikat. Siis läks minu muusikamaitse rohkem rokkmuusika poole, sest 80-ndatel olid rock- ja punkmuusika üsna populaarsed stiilid. Mõjutajaks oli kindlasti ka vanema venna lindikogu. Kuulasin selliseid bände nagu Metallica, Red Hot Chilli Peppers, Slayer, Exploited, The Clash, aga venna lintidelt ka YES, Emerson, Lake & Palmer, Queen, Roberl Plant. Algselt oligi minu maailmapilt väga bändikeskne, mitte pillikeskne.
Seda põhimõtet rakendan ka oma õpilaste puhul – palun neil teha nimekiri kolmest loost/bändist, mida nad tahaksid mängida. Sealt hakkavadki nende eeskujud tasapisi välja kujunema.
Muidugi oli Raul Vaigla üks eeskujudest. Tema mäng tundus mulle tollel ajal muidugi täielik kosmos. Ta kõlas nagu välismaa mees ja mängis mingi imeliku pilliga, mida ma varem polnud näinud. See oli nimelt fretless bass:))
Kui Otsa koolis õppima hakkasin, muutus fookus pillikesksemaks. Siis hakkasin tähele panema Jaco Pastoriust, Victor Wootenit ja teisi basskitarri innovaatoreid. Pastorius mängis 1970ndate keskel nii, nagu mitte keegi teine tol ajal. Victor Wooten tõi 1980.–1990. aastatel mängu pöidlatehnika ja tapping’u ning viis need uuele tasemele. Tänapäeval on see kõik tavapärane, kuid toona oli see uus info.
Aga kui tulla tänapäeva, keda sa nüüd imetled?
H: Ausalt öeldes on Eestis neid bassimängijad, kelle mängu naudin ja kellelt midagi kõrva jääb, palju. Raske on kedagi eraldi välja tuua. Aga no kui ikkagi mõned nimed, siis näiteks Janno Trump, Mihkel Mälgand, Raul Vaigla, Peedu Kass, Siim Usin, Siim Avango, Taavo Remmel, Marti Tärn, Heikko Remmel, Robert Rebane, Ann-Lisett Rebane, Martin Laksberg jne. Kindlasti ka nooremaid eesti bassimängijaid, kelle nimesid ma lihtsalt veel ei tea, sest ma kuulen raadiost üsna sageli eesti muusikat, mis on mulle uus ja väga hea.
Välismaa muusika peamiseks jälgimise kohaks tänapäeval on internet – algoritm viskab pidevalt ette põnevaid artiste ja nii avastangi järjest uusi bände ja mängijaid. Nii et jälle on jube keeruline öelda, keda ma imetlen, sest neid mängijaid, keda seal näen ja jälgin, on nii palju ja nad mängivad nii lahedalt.
Aga üks asi, mida ükski algoritm ei asenda, on elav muusika ja kohalolek. Tänapäeval on minu, ikkagi nõukogude aja lapse ja inimese jaoks, täiesti uskumatu see, et Võru kultuurimajas saab kuulda ja näha maailmatasemel muusikuid. Kui mõelda bassimängijatele, kes seal käinud on – see on lihtsalt pöörane! Näiteks Stuart Hamm, kes on mänginud koos Joe Satriani ja Steve Vaiga, või Jeff Berlin – mees, kes mängis Jaco Pastoriuse ajastul džässi ja on tõeline legend. Ja siis veel Bryan Beller ansamblist The Aristocrats, kus mängib ka Guthrie Govan – absoluutne tipp jazz-proge fusion’is. Ja kõik need nimed on esinenud Võru Kandles!
Mina ise nägin Jeff Berlinit esimest korda New Yorgis 2008. aastal, legendaarse Fifty Five Bar’i laval. See oli täiesti uskumatu hetk – mees, keda ma olin näinud ainult VHS-kassettidelt, seisis päriselt minu ees. Ja nüüd ta mängib Võrus. See paneb ikka mõtlema, kui palju on maailm muutunud.
Sellest tuli mulle meelde üks lugu, mida jagasin ka oma õpilastega. Ütlesin neile, et teate, tuleb Võrru üks tõeline bassivirtuoos, rääkisin tausta ja muusikaajalugu, soovitasin väga kontserdile minna. Üks noorem õpilane, vist 16, ütles algul, et tal on mingi sõpradega kokkusaamine, ei tea, kas jõuab. Saatsin talle siiski Youtube’i lingi ja ütlesin, et vaata vähemalt see ära – see on tõesti vinge! Poiss tuli siis järgmisse tundi ja ütles, et vaatas ära ja oli väga äge. Küsisin, et kas nüüd ka kontserdile tuled? Ja ta vastas: „Ei. Sest no, ma ju nägin ta ära juba. Youtube’ist.“
Ja siis käis mul mingi klõps – temal on kogu info, kõik videod ja maailmatipud lihtsalt ekraani kaugusel. Minu ajal liikusid VHS-kassetid käest kätte nagu kuld, ja kui kellegi kätte sattus mingi õppevideo või kontserdisalvestus, siis vaatasid seda umbes sada korda ja mõtlesid, et kui ainult saaks kunagi päriselt kontserdile minna. Minu jaoks on elava muusika kohalolek nii oluline, aga tänapäeva noor saab selle kätte nii lihtsalt, et vahel ei tekigi vajadust või isu minna ise kohale.
Ma ei ütle, et üks on õige ja teine vale – lihtsalt need maailmad, kust me tuleme, on väga erinevad. Ja vahel on hea endale meelde tuletada, kui suure väärtusega on see, kui saad päriselt kohal olla.
Võibolla, kui ta ise keikal hakkab käima, siis hakkab aru saama, mis vahe on kui tema esinemisele keegi ei tule ja ütleb ah, me vaatasime Youtube’ist ära selle.
H: Loodame! Kuid sellist suhtumist on palju. Ma olen seda näinud kas või Bassi Oaasi näitel, kui on avalikud workshopid või siis õhtused jämmid…et kus see noor on? No, kus on Võru Muusikakooli õpilased, seal õpib ju üle 100 õpilase
Juhtkond on soovitanud ja vend Võru Kandle juhina on teinud promo, kuid kasu vähe.
Väga kena, oleme nüüd jutujärjega jõudnud sinu tänastesse tegemistesse – oled olnud eramuusikakooli õpetaja ja tegutsev artist basskitarril.
H: Jah, mul on suur bändikogemus, kuid juhendamiskogemust mitte nii pikalt. Eriti oluline oli poolteist aastat tagasi tehtud pilootprojekt, mille eesmärk oli igasse muusikakooli luua bänd. Kui sai käidud mitmes muusikakoolis ringi, sain aru, et bändindust juba tehakse päris korralikult, kuid arenguruumi on siiski veel palju.
Kas peaksime rääkima ka pedagoogide eetikast, see mängib ju õpetaja töös suurt rolli? Sellest räägitakse meil liiga vähe. Võibolla oli ka Sinu lapsepõlve klaverivastumeelsuse taga mõne õpetaja eetika puudujääk? Meenub juhtum, kui tõin Sinu konsultatsiooni ühe basskitarri õppiva lapse. Tema eelmine lahkunud õpetaja oli tehniliselt laitmatu ja hea haridusega, kuid uus õpetaja laitis eelneva õpetuse maha ja hakkas õpilase tehnikat „ümber õpetama“. Selline suhtumine eelkäijasse tekitas õpilases segadust ja jahutas tema indu õppida.
H: Minu muusikaakadeemia magistritöö üheks osaks oli just õpetamise eetika. Olen seda teemat veidi lähemalt uurinud nii akadeemias õppides kui ka tänapäeval – kuidas õppejõud käitub ja oskab kriitilistel momentidel reageerida, võib olla määrava tähtsusega. See pole sugugi lihtne.
Õppejõult ju eeldaks, et ta on professionaal ja tuleb oma aine andmisel igas olukorras toime, aga see ei pruugi alati nii olla.
H: Ma arvan, et olukord läheb ajapikku paremaks. Tudengid oskavad järjest paremat tagasisidet anda ja julgevad rohkem välja öelda, kui midagi ei ole korras. Üks suuremaid tööriistu õpetaja jaoks on aga motivatsioon. See on üks olulisemaid liikumapanevaid jõude. Kui rääkida eetikast, siis kui lihtne on motivatsiooni tappa! Nagu eelnevalt rääkisin, siis õpetaja võib ju küll mõelda, et tahab parimat, et õpilast õppima panna, kuid kui ta väljendab seda valesti – näiteks „Kui sa niimoodi edasi jätkad, siis võid piimasaali müüjaks minna“ –, siis mida see õpilasele annab?
See paneb teda oma õpinguid kahtluse alla seadma ja võib viia selleni, et ta jätab asja katki. Õpetaja võib tahtmatult tekitada õpilases mitmeid reaktsioone, mis vähendavad motivatsiooni ja loovad suhtlemistõkkeid. Ka minu magistritöös tuli see probleem välja.
Kui õpilane ei õpi, siis pole kasu sellest, kui lähed ja ütled lapsevanemale: „Palun tehke oma lapsega midagi – ta ei õpi.“ Sina oled õpetaja ja sina vastutad selle eest. See on keeruline. Olen seda oma praktikas näinud – tuleb õpilane, kellel puudub motivatsioon, sest ta ei tunne huvi, vaid vanemad on teda sundinud. Kuidas edasi? Alustuseks tuleb saada kontakt, uurida, mis on tema huvid.
Kui avastad, et ta on suur robootikahuviline, saab sealt edasi liikuda. Küsin: „Mis muusikat sa kuulad? Ah, seda lugu? Proovime seda mängida – siin on üks lihtne osa, tervet lugu võib-olla ei jaksa kohe, aga alustame!“ Ja siis jätkan: „Sul on järgmine nädal robootikavõistlused? Palju edu seal!“ Nii tekib toimiv suhtlus ja õpilane hakkab end avama.
Oluline on, et ei tekiks tunnet: „Issand, ma pean sinna tundi minema!“ Minu kogemus on, et huvi ei teki kohe, vaid kasvab ajapikku. Kui on möödas kaks aastat, olen öelnud lapsevanematele: „Mõelge – teie lapsel pole praegu muusika vastu vastumeelsust, aga kui sunnite teda lisaks veel rahvatantsu, koori jms, kuid ta ei jätku aega tegelda enda lemmiktegevuse robootikaga, võib tal tekkida vastumeelsus pillimängu vastu.“ Õnneks vanemad mõistsid ja lapse silmadesse tuli sära tagasi.
Kui poiss oli 16–17-aastane, ütles ta lõpuks rõõmsalt: „Uhh, ma ei peagi sinna rahvatantsu minema!“ Nüüdseks on ta edasi liikunud ja õpib Šveitsis. Arvan ja loodan, et basskitarr on jäänud talle ilusa huvina ja minul on hea meel, et ta ei pea meenutama mõnda ebameeldivat kohustuslikku tundi. Kui ta tahab, võib ta alati muusika juurde tagasi tulla, ja kui mitte, siis elu läheb edasi.
Kui enda jaoks see teema kokku võtta, siis minu põhimõtted õpetajana või juhendajana on järgmised:
- Suhtle normaalselt, leia õpilasega võimalikult hea kontakt.
- Toeta motivatsiooni. See on delikaatne piir – peab teadma, millal on liiga keeruline ja millal liiga lihtne. Kui ülesanne on liiga lihtne, siis õpilane ei näe väljakutset ja kaotab huvi. Kui liiga keeruline, tekib tal tunne, et ta ei saa hakkama.
- Bänditundides võib see olla eriti keeruline, sest kõik õpilased pole alati ühel tasemel.
Soolokitarril ja klahvpillidel on sageli tehniliselt keerukamad partiid, samal ajal kui teised saavad lihtsamate osadega juba hea muusikalise elamuse kätte.
H: Täpselt. Aga sellises olukorras saabki partiisid lihtsustada, et igaüks saaks siiski kaasa mängida. See ongi õpetaja töö – kohandada materjal õpilaste võimetele vastavaks.
Ehk tuleks siis õppekavades olulisele kohale sisse viia ansambliõppe praktika, sest laps ei saa nii varakult aru selle olulisusest.
H: Ja sealt natuke jõuame jälle tagasi selleni, et miks on bändi tegemine muusikakoolis juba lapse algastmest peale vajalik. Ta hakkab mõistma, ta hakkab aru saama, mis asi on ansamblimäng, bändi tegemine, kuidas lava peal kõik see hakkab hoopis teistmoodi tööle.
Kui olid kaheksakümnendad, olin siis 10.- 11.aastane, aastatel 1983-1984, siis toimusid üle vabariigi kohustuslikud ansamblite tarifitseerimised. Käisin siis sageli emaga kaasas. Maakondlikud ehk siis rajooni tarifitseerimised toimusid Võru Kandles. Nagu jutu alguses mainisin, siis minu ema oli maakultuurimaja juhataja, kus oli ka oma bänd ja siis ma käisin alati kaasas. See toimus korra aastas. Ma mäletan, et see kestis terve pika päeva. Umbes 10 bändi mängis ära, siis oli paus ja siis mängis veel omajagu bände ja õhtul kella kaheksa paiku anti teada nii mingite Felix Mandre ja Co poolt- kes missuguse grupi tariifi oli saanud – sellele A1, tollele B1, nendele C1.
Maakonna peale oli järelikult mingisugune 20 bändi. Mitu bändi meil on nüüd Võru maakonnas?
Kahjuks on reaalne kultuuritöö tollest ajast palju muutunud. See, kuidas sinu vend õppis kultuuritööd või kuidas korraldasid kultuuri sinu vanemad, nii praegu ei tehta. Kunagi juhtusin sel teemal vestlema tänaseks taevastele radadele lahkunud Tõnu Kilgasega. Ta ütles nii: „Kui oleks võetud tollel ajal üle kultuurimaja läve astumise eest raha, bänditegemise ja proovi tegemise eest oleks pidanud maksma, siis oleks nii mina kui kõik need poisid olnud varsti tänaval ja pätid, mitte artistid.“ See kontseptsioon, et sa ei ole oodatud kultuurimajja, kui sul ei ole raha, see oli toona ennekuulmatu. Siis oli oluline ringide töösse kaasa tõmmata noori, huvi äratada. Praegusel ajal see sinu huvi ei pruugi kohalikku kultuuritöötajat huvitada. Põhiline, mis huvitab, kas sa maksad ruumirendi eest, võimenduse rendi eest… selline suhtumine on aidanud hävitada bändide isetegevuskultuuri.
H: Loomulikult nende tollel ajal tegutsenud bändide tase oli, nagu ta parasjagu oli, aga realiseeriti idee, et inimesed tegelesid lemmikhuvialaga. Nad said aru, mis asi see bänditegu on, seltsielu õitses ja tänu sellele tuldi üritustele kontserte kuulama ja erinevaid tantsuansambleid kaema.
Lapsed pandi õppima muusikat, sest isiklik kogemus aitas aru saada muusikaõpingute vajalikkusest. Sinu ümber tekib siis mingisugune võrgustik, mis siis, et bändis on neli inimest, aga neil neljal inimesel on oma sõbrad, pere ja nad on mingil määral kuidagi kõik sellega seotud ja tulevad kontserdile, nemad on sinu fännklubi ja kuulajad.
Isetegevust, bänditegemist toetabki ideaalis huviharidus ja noorsootöö. Noor on meil teatavasti ju kuni 26.eluaastane isik.
H: Püüame seda lünka siis aina paremini täita.
Mis eristab sinu arvates profimuusikut harrastusmuusikust? Sul võib paber ka taskus olla, aga sa ei pruugi ikkagi maitsekalt mängida vms.
H: Tegelikult on see mingil määral igas eluvaldkonnas ju nii, et diplom ei määra seda kvaliteeti. Ma näen oma elukaaslase pealt, kes on seotud alusharidusega, et näiteks ministeeriumist vms tuleb ametnik, kes räägib, kuidas peab, kes on alles ise üsna noor, nii 25-aastane, kellel ei ole endal lapsi, tal ei ole tööelus õpetaja praktikat, aga ta räägib kuidas peaksid asjad olema. Kool samas ei jookse kindlasti mööda külgi maha.
Samas ega muusikute koha pealt seda eriti ei vaadata, kui sa hästi mängid. Häid muusikuid on pigem rohkem ilma paberita. Aga eks jazzmuusikaosakond tehti akadeemiasse ka alles 2003. aastal.
Lihtsalt paberi pärast kool läbi käia, selle poolt ma ei ole. Mina proovisin alati leida õppimisel pointi, seda mõtet, et miks ma koolis käin ja miks seda kooli tahan lõpetada. Ma sain aru, et mulle tuleb see kasuks. Laiendades oma silmaringi, olen tänu sellele saanud rohkem mind huvitavaid projekte. Ansambel Terminaator on kindlasti üks, aga olen saanud tänu akadeemia lõpetamisele ja seal õppimisele ka väga palju muid kõrvalprojekte, mida ma ilmselt muidu poleks kunagi saanud.
Selge see, et meie keskel on väga häid mängijaid, kes ei ole üldse käinud koolides pikalt muusikat õppimas. Näiteks esimesena kasvõi minu bändikaaslastest kitarrist Taavi Langi, kes mängib kitarri nagu noor jumal. Taavil on muidugi tugev muusikaline algharidus ja tal oli hea kitarriõpetaja Vahur Vessart, kuid akadeemilist muusikalist diplomit Taavil pole. Või näiteks Laur Joamets, keda võib julgelt pidada geniaalseks muusikuks, pole lõpetanud muusikalist kõrgkooli. Või Vaiko Eplik, kes minuga samal aastal Otsakooli sisse astus, sai endale vajaliku sealt koolist pooleteise aastaga kätte ja lahkus. Need on ehedad näited elust, et saab ka oma huvi ja suure töö täiesti iseseisvalt ära teha. Näited sellest, et mõnikord kool jääbki piirama selle tempoga, mis ta pakub ja ei sobi igale andekale.
Muidugi koolis käimise üks suur point on ka suhete loomine ja tutvumine selle eriala praeguste ja tulevaste tegijate ja tippudega.
Keda sa kiidaksid Eesti muusikamaastikul?
Jällegi kiidan siiralt kõiki eesti muusikuid! Kuigi inimeste muusikalised maitsed ja eelistused on erinevad ja kuulen-loen ka vahest nurisemist eesti muusika kohta, siis isiklikult arvan, et muusikute ja muusika tase läheb Eestis kogu aeg aina paremaks ja paremaks. Sest kui ma vaatan tagasi u 20-30 aastat (nagu päkapiku disko jne), siis mulle tundub eesti keskmine muusikute ja muusikakvaliteedi tase juba päris palju kõrgem.
Kus on koht, kus sa vabal õhtul meelsasti aega veedad? Kui see on avalik koht, kes võiks seal esineda?
Koht, kus mulle meeldib vabal õhtul aega veeta, on kodu. Samas käin ma avalikes kohtades vähemasti 4-6 korda kuus mängimas ja ka siis veedan ma mõnusalt aega. Ütlen niimoodi, et avaliku koha puhul mul kindel eelistus puudub. Kui mul on võimalus, siis ma käin peaaegu ükskõik kus, oluline on artist, kes mind huvitab. Mul ei ole kindlat lemmikkohta või eelistust, et vot mulle meeldib ainult Telliskivis käia vms, ma proovin käia igal pool, kus on mind huvitav üritus. Kahjuks nendele kontsertidele, mis mind huvitavad, ma satun üsna harva. Enamasti on mind huvitavad üritused nädalavahetustel, kuid samas on mul üldjuhul nädalavahetustel ka mängud, töö ja siis lähen sinna, kuhu saan, kui on juhuslikult teisipäeval või neljapäeval kontsert… Vahel õnnestub ka pühapäeval.
Soovita pala, plaati või kontserti, mis on Sulle pakkunud parimaid kuulamiselamusi
H: Ausalt öeldes on sellele keeruline vastata, sest muusikuna kuulan ma väga erinevat muusikat a´la polkast rockini ja sellist ühte-ainukest on võimatu välja tuua Elamusi on olnud igast žanrist ja erinevatel hetkedel on mõju avaldanud väga erinevad lood ja kontserdid. Pea kõik kontserdid, kus ma olen käinud, on mulle midagi andnud – ma ju ostan pileti just sellepärast, et tahan seda muusikat ja artisti/bändi päriselt kogeda ja nautida. Seetõttu oleks ebaaus kedagi või midagi konkreetselt välja tuua, sest see tähendaks, et teised elamused oleksid nagu kuidagi vähem väärtuslikud – aga tegelikult ju pole.
Kuid siiski võin ma välja tuua mõned lood, plaadid, bändid mis läbi aja ikka ja jälle minu playlisti tagasi tulevad. nagu näiteks plaadid Emerson, Lake & Palmer -“Trilogy” , Yes – “Yessongs”, AC/DC- “Back in Black”, Apelsin- pea terve diskograafia 🙂
Bändidest- Red Hot Chilli Peppers, Jimy Hendrixs, Tool,
Lugudest: Ruja -“ Põhi, Lõuna, Ida, Lääs”
Kui sa lubad endale unistada, siis mis võiks eesti muusikas olla paremini korraldatud. Mis võiks olla veel paremini?
H: No kindlasti võiks olla parem huvihariduse rahastuse pool, et lapsed ei jääks raha pärast tundi tulemata.
Ma unistan, et muusikutel oleks hästi palju esinemisvõimalusi, palju kohti, igasuguseid klubisid ja pubisid, kus inimesed saaksid tulla kuulama. Mulle kuidagi tundub ja mäletan, et 25 aastat tagasi, kui ma Otsa kooli tulin, oli palju rohkem esinemiskohti ja rohkem võimalusi minna kuulama bände, kui seda on tänapäeval. See oleks üks põhiline unistus.
