Laupäev, aprill 20 2024

Robert Jürjendal on kitarrist ja helilooja. Ta on õppinud G. Otsa nim. Tallinna Muusikakoolis klassikalist kitarri ning kompositsiooni  Anti Marguste juures. 1992-1997 osales ta inglise kitarristi ja pedagoogi Robert Frippi Guitar Craft kursustel. Muusikahariduse magistrikraadi omandas Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias ja EMTA-s. 1995 Lausanne’i kaasaegse kitarrimuusika festivali I preemia ansamblile Weekend Guitar Trio. 1997 Kitarriseltsi I preemia parima kitarripala komponeerimise eest. 2004 Kultuurkapitali aastapreemia ansamblile Weekend Guitar Trio. 2013 Eesti Muusikaauhind 2013 nominent. 2015 Villem Kapi nim heliloomingu I preemia. 2016 Aasta Muusik 2016. Eesti Muusikaauhind 2020 nominent.

Mis käesoleval ajal Sinu muusikalistes ettevõtmistes tähelepanu all on ja aega nõuab? On see muusika esitamine või kirjutamine/loomine või õpetamine või veel midagi muud?

Mõned nädalad tagasi saatsin ära oma uue sooloplaadi „Vesi leiab tee” masteri USA plaadifirmale NewDog Records. Tegemist on minu neljanda sooloplaadiga peale mõneaastast vaheaega. Plaat ilmub siiski alles 2021 veebruaris, sest aasta lõpus oleks läinud liiga kiireks. Koostöö selle label’ga algas juba aastaid tagasi, kui tutvusin NewDogs’i asutaja Paul Godwini ja tema kolleegi Miguel Noyaga ansamblist Dogon. Nad palusid mul ühel kontserdil külalisena kaasa teha, sellest kasvas välja pikemaajalisem koostöö. Järgnesid mitmed albumid, neist üks – SAMLIKU on salvestatud Eestis, Samliku Matkamajas.

Uuel albumil teevad  kaasa Anti Jürjendal (tšello), Signe Jürjendal (hääl) ja Miguel Noya (klaver). Olen väga tänulik ka oma tütrele Lotte Jürjendalile , kelle sketšid said disainer Thomas Noya loodud suurepärase plaadikujunduse aluseks. 

Lisaks minu sooloplaadile ilmub uuel aastal USA-s veel UMA album koos Marku Ounaskariga ning Paul Godwini (New Dog Records) poolt produtseeritud rahvusvahelise projekti Eternal Return album Once Only, kus peale minu mängivad veel Paul Godwin, Colin Edwin,  Miguel Noya ning Miguel Toro. Tähelepanuväärne on asjaolu, et see ambient-proge-rock’i album on miksitud ja masterdatud ansambel WHO kitarristi Pete Townshendi Grand Cru stuudios, Londonis. Ühesõnaga, muusikud ei väsi – vaatamata keerulistele aegadele otsitakse võimalusi koostööks ja edasiliikumiseks

Intervjuu ilmumise ajaks jääb selja taha väga meeldiv kontserttuur koos Mari Jürjensi ja hulga vahvate muusikutega. Ja siis veel paar Jõulujazzi kontserti Peedu Kassi Bachi projektiga. Üksikud sooloesinemised veel sekka, niivõrd kui olukord on lubanud.

Sel aastal suuremaid esinemisi ette näha ei ole. Uue aasta algul, 20. jaanuaril  astun Philly Joe’s üles oma soolokavaga „Sajahäälne kitarr”.

UMA (Robert Jürjendal , Aleksei Saks) ja Guido Kangur Palmse mõisas Foto erakogust

Kevadine erakorraline koroonaviiruse aeg kipub tagasi ja palju plaane ja esinemisi on külmutatud. Kuidas Sinul see keeruline periood möödub?

Kuniks on tervist, võtan asja rahulikult, sest tööpuudust õnneks veel ei ole. Kui pole võimalik avalikke esinemisi teha, siis sukeldun kohe oma Aaviku talu kodustuudiosse. Juba kevadel alustasin koos ungarlasest  kolleegi, kitarrist  Sandor Szaboga aktiivset failide vahetamist üle interneti. Sellest koostööst sündis üks põnev topeltalbum („Echolocation VII ja VIII”) . Äsja sai valmis ka meie järgmine album „Aquarius”. Lisaks salvestustööle andsin päris palju kontserte erinevates Eestimaanurgakestes koos oma poja Anti Jürjendaliga (tšello). Nendest kaks toimusid Siiri Sisaski Sulu talus, kus ka koos Siiriga lavale astusime. Uued ja huvitavad helitööde tellimused on ka käes – praegune pime aeg soosib muusika loomist. Selle kõige kõrval jätkan kitarriõpejatana Tallinna Muusikakeskkoolis.

Robert ja Anti Jürjendal Siiri Sisaski Sulu talu kuivatis. Foto Werner Laigar

Elu ehk ongi siiani olnud liialt trafaretne ja möödunud suvi oli teistsugune ses mõttes….

Inimesed vajavad aeg-ajalt mingisugust välist tegurit, et liigutama hakata. Selles mõttes oli Siiri Sisaski tegutsemine väga ettenägelik. Juba aastaid tagasi rääkis ta sellest, et  tahab oma Sulu talu vana viljakuivati korda teha ja kontsertide andmiseks sisustada. Ta nägi meeletult vaeva ning juba enne suuri piiranguid alustas ta oma kodukohas põnevate kontserdiseeriatega. Sarnaseid ettevõtmisi toimus mujalgi Eestis, reeglina väiksematele seltskondadele hubases keskkonnas.

Alustasid kontserttegevusega ka koduaias, Aaviku talus.

Nii mõnedki tegevused said alguse või parema hoo sisse just sellel keerulisel ja piiranguid täis aastal. Suured kontserdipaigad suleti, festivalid tühistasid     üksteise järel kõik esinemised, välisreisid jäid ära. Ei jäänudki muud üle, kui ise tegutsema hakata.

Koostöös Riisipere kultuurikorraldaja Eneken Maripuuga panime kokku programmi, mis sai nimeks Aaviku Aedade Muusika. Andsime koos Antiga meie Aaviku kodutalus täispika kontserdi, mille juurde kuulus ka vabalt kulgev jalutuskäik meie talu iluaedades. Saime sellest hea hoo sisse ning järgmisena külastas meid juba Jaan Riis oma Looduse Omnibussi seltskonnaga. Vanade õunapuude vilus oli avatud õuekohvik, ilma milleta ei kujuta tänapäeval enam ühtegi suveüritust ette. Kõik vajaminev helitehnika oli omast käest – kitarri ja tšello võimendamiseks pole väga palju tarvis – piisab headest mikrofonidest ja korralikust PA-süsteemist. Kui elu annab, siis kindlasti jätkame ka uuel suvel kontsertidega.

Aaviku Aedade Muusika Foto erakogust

Seda, et pojaga koos esined pani kuulaja ilmselt tähele mitut puhku juba möödunud suvistel kontsertidel. Mäletan, et ka tütar Lottega oli aastate eest muusikalisi ettevõtmisi elektroonilise muusika vallas. Kuidas Sina oma lapsi suunasid või kuidas nemad oma valikuid tegid ja kuidas pillid leidsid?

Ei ole oma lapsi kunagi jõuga suunanud, aga nad on meie keskel ühte-teist õppinud või ka õppimata jätnud. Kui vähegi võimalik, tuleks lähtuda vabast tahtest ja valikuvabadusest.

Meie pere kohta kehtis ütlemine “piltnikud ja pillimehed”. Abikaasa Signe tegeles fotonduse, käsitööga, nüüd peamiselt ilu- ja muu aiandusega. Kodus käis pidev ehitamine ja meisterdamine, taustaks kas mingi heliplaat või parasjagu minu enda loodud helidevall. Mingil perioodil on kõik lapsed saanud ka muusikakoolis käia, pikemalt võttis selle tee ette noorem poeg Anti, kellega teeme praeguseni usinasti koostööd. Vanem poeg Uku oli suurepärase lauluhäälega, laulis kunagi Vanalinna Hariduskolleegiumi poistekooris. Kuna tal oli väga hea muusikaline mälu, siis jäi noodiõpetus tasapisi tahaplaanile. Sellist suhtumist paraku ei tolereeritud ja nii jäigi tema laulmine minevikku. Oma panused on ta pannud Muay Thai poksile, milles saavutas IMFA maailmameistrivõistlustel 2015 a. Uus-Meremaal kuldmedali. Vanem tütar Iti õppis klavessiini ja mängib seda oma võrratul meistripillil koduses keskkonnas enda rõõmuks. Elukutselt on ta aga bioloog, teadur – täielik looduseinimene, kes on läbi tuulanud kõik eestimaa metsad, rabad ja sood. Lottest oli juba juttu – ta on andekas paljudel kunstialadel, alustades klaasist ja maalist, aga peale on jäänud äärmiselt peenekoeline ja töömahukas (uus-barokne) moekunst ning siia juurde sämplitele ja luupidele orienteeritud elektrooniline muusika. Oleme koos temaga live situatsioonis kordades üles astunud, see on olnud väljakutse meile mõlemale.

Robert Jürjendal Tallinna Kunstihoones Foto Signe Jürjendal

Nii muusikud kui kuulajad on jäetud suuresti vabaturu meelevalda ja seal toimetavad ja otsustavad inimesed ei oma mitte just sageli head muusikaharidust ega piisavat kuulamis- või maitsemeelt. Kuulajat tuleb ju harida ja kasvatada ja aidata tal ka kuhugi maha märkida eraldusjooned tegemaks vahet heal ja halval, maitsval ja maitsetul muusikal.

Rämpsmuusika, millel ei ole sisu, ei üllatust. Inimesed soovitavad asju, mida nad ise ei ole kuulanud! Laikimine – moodne pealiskaudsus. Kuid on ka nutikaid lahendusi.

Kunagi puudutasin oma bakalaureusetöös kontsertide korraldamise ajalugu. Esimesed avalikud kontserdid Londonis nägid välja üsna jaburad. Tehtud oli kõik, et publikule meeldida – kavasse kuulusid tuntud aariad, nende vahele mustkunstnike trikid, siis mõned pillilood, siis mõned luuletajad, koomikud ja lõpuks taas aariad. See kõneleb sellest, et mingitel hetkedel viiakse kontserdikülastuse kui sündmuse lävi väga madalaks, ikka eesmärgiga, et oleks rohkem publikut ja rahval igav ei hakkaks. Kas ei tule tuttav ette? Loomulikult on maailmas oma tugev koht intellektuaalsel kontserttegevusel, aga selle kõrval on väga suur osa meelelahutusega seotud üritustel. Selle sõnapaari – meele lahutus – üle on parasjagu nalja visatud, aga kuskilt paistab siit valus tõde.

Kui rääkida muusikaturu toimimisest, siis ei saa kuidagi mööda inimeste üldistest hoiakutest-eelistustest. Võime end ükskõik kui targa rahvana tunda, aga kui raadiod-telerid meie kodudes hommikust õhtuni valikuta üürgavad, siis kaob vaikselt ka tähelepanuvõime, sensuaalsus. Inimeste võime otsustada muusikaliste valikute üle iseseisvalt ja targalt väheneb järk-järgult, seda asendab meedia poolt pakutav menüü, millel on rosoljeplekid… Meenub üks aastatetagune New Yorgis asuva jazziklubi STONE külastamine. Enne John Zorni ja tema ansambli kontserdi algust kedagi uksest sisse ei lastud, rahvas ootas kannatlikult õues vihma käes. Enne kontserdi algust oli haudvaikus, mingeid sööke-jooke ei pakutud, ei mingit teenindust ja mugavusi, pileti hind kusjuures üsnagi krõbe. Tajusin tookord selgelt, et tegemist oli sihiliku ja tugeva vastureaktsioonina arvamusele “publik on peremees”. Kas just nii ekstreemseks peaks minema… vaevalt, aga mõttekoht tasakaalu saavutamiseks on siin kindlasti.

Kõlavate sõnadega räägitakse muusikast palju. Aga millistest žanritest ja kas see käib seltskondliku tegevuse taustaks söögi-joogi kõrvale või on kuulamiselamuseks mõeldud, teisel lainepikkusel erinevalt teistsugusest, madalsagedusmuusikast…

Pidev helikardin taustaks, lapsed ega suured ei oska kuulata muusikat, eristada head halvast. Kõik on kogu aeg saadaval kuid, mida valida, seda inimene ei tea.

Muusikast rääkides tasuks arvestada tõsiasjaga, et paralleelselt eksisteerivad erinevate paradigmadega “muusikad”. Neid omavahel võrrelda on üsna lootusetu tegevus, palju otstarbekam on panna latt ühe kindla “muusika” piiridesse ja jälgida mis sellel kitsamal alal täpsemalt toimub. Lihtsustatult öeldes ei tasu võrrelda punk rock muusikat klassikalise muusikaga, vaid vaadata selle rolli kaasaegse popkultuuri kontekstis jne. Asi läheb eriti huvitavaks siis, kui  vaadelda kahe termini like (meeldib) ja dislike (ei meeldi) toimimist. Professionaalne muusik peaks nende terminite kasutamisel olema väga tähelepanelik, sest üksnes emotsionaalsel pinnal otsustades on kerge libastuda. Kui vaadata meie endi muusikalise maitse kujunemist, näeme, et see võib olla vägagi suvaline ja  hüplik, sõltuv ajast, kohast, lastetoast, sõpradest ja meeleolust. Tänapäeva maailmas, kus toimub pidev ülepakkumine, on otsustavaks “õigete” valikute tegemine. Paraku jäävad need õiged valikud vägagi subjektiivseteks. Olen siin jätnud endale kaks teed lahti – juhuslikkus ja teadlik otsimine, valik. Kumbki tee võib anda väga ootamatuid tulemusi, eriti kui meenutada tõsiasja, et paljud teadusavastused on sündinud läbi juhuslikkuse. Aga suund, teatud keskkond on vajalik selleks, et need juhuslikkused saaksid juhtuda. Ma arvan, et muusikamaailmas toimuvad asjad üsnagi sarnaselt.

Robert Jürjendal Foto Harri Rinne
Robert Jürjendal ja Madis Metsamart Foto Werner Laigar

Esimene õpetaja-temast oleneb sageli palju.

Võru Lastemuusikakooli kitarriõpetaja Arvo Sikk oli erakordselt soe inimene. Tema tundidest koju tulles olid mul kaenlaalused vinüüle täis. Peamiselt ikka klassikaline muusika, Bach, Beethoven… Mina omakorda tutvustasin talle kaasaegset proge rocki, mida ta huviga analüüsis. Tänu Arvo Sikka pingutustele sain ma kolmeaastase Lastemuusikakooli ettevalmistusega sisse Tallinna Georg Otsa nimelisse Muusikakooli.

Sinu uus plaat on ilmumas uuel aastal veebruaris.

Minu uus sooloalbum „Vesi leiab tee“ ilmub 23. veebruaril 2021 USA plaadifirma NewDogs Recordsi all. Viimasest plaadist „Lihtminevik“ oli möödas juba palju aastaid, oli viimane aeg ennast kokku võtta ja edasi liikuda. Seekordne plaat on üsnagi eklektiline, siin on ambienti, bluesi, viiteid vanamuusikale ja isegi sümfoonilisele muusikale. Aga kesksele kohale jääb kitarr ja neid on plaadil mitmeid – 12-keelne, semi-akustiline, elektrikitarr ning kaheksakeelne U8 puutekitarr. Iga pill toob kaasa oma kõlakultuuri ja see on minu jaoks nauditav. Lisaks kitarridele on plaadil oluline osa tšellol, mida mängib Anti Jürjendal ning vokaalil (Signe ja Robert Jürjendal).

Oma loomingust rääkides oled pidanud kõige keerulisemaks koorimuusika kirjutamist

Mind on kogu elu huvitanud väga erinev muusika, olen otsija tüüp. Võib-olla just seetõttu jäi mulle klassikalise kitarri õpingutest väheseks ja liikusin edasi kompositsiooni suunas. Anti Marguste, minu kompositsiooni õppejõud, pööras suurt tähelepanu teksti kasutamisele muusikas. Ta rääkis neil teemadel ka oma elu lõpuaastail ja arvas, et tekst on muusikas tihti vaeslapse rollis. Oma koorimuusikas olen püüdnud sellega võimalikult palju arvestada. Komponeerimise käigus laulan ise tavaliselt kõik partiid läbi, et säilitada keele loomulikkus. Minu jaoks tekib kõige suurem küsimus polüfoonilises muusikas, kus korraga on kasutusel erinevad tekstid. Selles olukorras on teksti mõtte väljatoomine suur väljakutse.

Sinu uus plaat on ilmumas uuel aastal veebruaris.

Minu uus sooloalbum „Vesi leiab tee“ ilmub 23. veebruaril 2021 USA plaadifirma NewDogs Recordsi all. Viimasest plaadist „Lihtminevik“ oli möödas juba palju aastaid, oli viimane aeg ennast kokku võtta ja edasi liikuda. Seekordne plaat on üsnagi eklektiline, siin on ambienti, bluesi, viiteid vanamuusikale ja isegi sümfoonilisele muusikale. Aga kesksele kohale jääb kitarr ja neid on plaadil mitmeid – 12-keelne, semi-akustiline, elektrikitarr ning kaheksakeelne U8 puutekitarr. Iga pill toob kaasa oma kõlakultuuri ja see on minu jaoks nauditav. Lisaks kitarridele on plaadil oluline osa tšellol, mida mängib Anti Jürjendal ning vokaalil (Signe ja Robert Jürjendal).

http://www.newdogrecords.com/artists

Millal tundsid, et muusika on sind päriselt endale saanud? Mis sündmused selleks pidid juhtuma?

See „äratinistamine” toimus millalgi varajases tundlikus puberteedieas. Ma mäletan, et ma lausa toitusin muusikast. Võisin tundide kaupa kuulata erinevaid proge-albumeid, mille olin eelnevalt salvestanud transistorraadioga Ookean UKV lühilainelt oma neljarealisele Majak lindimakile. See lintmakk oli minu jaoks millegi täiesti uue algus. Kõik toimus sügaval nõukaajal, 70ndate lõpus. Muusikasaade, mida pinevalt jälgisin kandis nime „Rütmimuusika”. Kui ma õigesti mäletan, siis oli nende saadete toimetajaks  Olev Erlich. Südamlikud lehvitused talle sinna kõrgustesse! Sellest hetkest muutus kõik, muusika sai tähtsaimaks asjaks minu elus. Ja juba natukese aja pärast läksin oma ema soovitusel Võru Lastemuusikakooli kitarri õppima. Ema sõna peab kuulama!

Eestlane pole aldis kiitma, kuid hea sõna kahtlemata inspireerib ja innustab. Millal sind viimati kiideti muusika eest?

Mulle on head sõna ikka üsnagi palju jätkunud. Liigne kiitmine, kõikvõimalikud superlatiivid on mulle vastuvõetamatud. Mõned inimesed tänavad tagantjärele, lausa viis või seitse aastat peale mõnda muusikasündmust. Võib tunduda kummalisena, aga ju on see eestlastele  omane. Suureks ehmatuseks valiti mind muusikaajakirjanike poolt 2016 aasta muusikuks.

Keda ise kiidaksid Eesti muusikamaastikul?

Nimekiri saaks vägagi pikk… Aga sarnane otsib sarnast… Pean lugu nendest muusikutest, kes ise oma muusikat loovad ja esitavad. Kellel on oma nägu ja soov ennast muusika kaudu väljendada. Selles on midagi ainukordset ja kopeerimatut. Kui nüüd veel täpsem olla, siis mulle on oluline, et muusika oleks „kodeeritud”. Pean silmas teatud saladust, mille avamiseks tuleks vaeva näha. Hea käsitööoskus on elementaarne, aga siia peaks tulema juurde veel kunstiline kiht.

Weekend Guitar Trio – Mart Soo, Tõnis Leemets, Robert Jürjendal (proovihetk Aaviku talus) Foto Signe Jürjendal

Ega diplom ei tee veel profiks. Mis (peale paberi) eristab sinu arvates profimuusikut harrastusmuusikust?

Profimuusik kõlab minu kõrvadele häirivalt… Ma saan aru, et on olemas teatud standardid, eriti kui konkureeritakse teatud õppeasutustesse või orkestritesse. See standard kehtib kindlasti klassikalise muusika maailmas ja on omal kohal. Aga kui vaadata neid seikasid, kuidas üks või teine muusik on võetud mängima tuntud kitarristi ja helilooja Frank Zappa koosseisudesse, siis siin pole pabereid küsitud… Olen rohkem publiku usku – kui muusik suudab panna rahvast ennast kuulama, kui tal on midagi anda ja öelda, siis on kõik hästi.

Mis ja kus on koht, kus vabal õhtul meelsasti aega veedaksid? Kui on avalik koht, siis kes võiks olla seal laval?

Vabal ajal toimetan enamasti oma Aaviku talus Riisipere lähedal. Tegemist ei ole suvilaga, vaid püsielupaiga, kus on toimetamist hommikust õhtuni. Kes maal on elanud, see teab, et (vaba) aega seal ei eksisteeri, aega lihtsalt võetakse, nii palju kui võimalik. Lähedal asub imeilus Vaikuse raba, minu meelispaik.

Soovita pala, plaati, kontserti, mis sinu arvates on (viimase aja) parimaid kuulamiselamusi või missugused palad/teosed on kuulates Sind inspireerinud?

Minu kuulamisharjumused on niivõrd eklektilised, kindlasti ehmatab see nii mõnegi kuulaja ära.

Panen siia mõned Youtube’i lingid artistidest-heliloojatest, kelle muusika ei ole  oma värskust kaotanud.

Mis on sinu enda sulest ilmunud paladest/plaatidest/videotest need, mida uhkusega esitleksid, mis hingele kõige armsamad (lingid)?

Kas nüüd uhkusega… aga  mulle on endale armsaks saanud lugu „Veebruari päike” minu esimeselt sooloplaadilt Rõõmu allikas (2013)

Ja siia lisaksin veel ühe lingi DVD-lt „Eest Kitarriimprovisatsioonid”

“Veel” Ellerheina Tütarlastekoorile ( alates 15:00)

https://klassikaraadio.err.ee/1027575/album-valguse-laulud-tutarlastekoor-ellerhein-dirigent-ingrid-korvits

“Puud” kammerkoorile Head Ööd Vend

https://klassikaraadio.err.ee/1119113/uuema-kolaga-kodumaine-koorilaul-kammerkoorilt-head-ood-vend

Kui lubad endale unistada, siis mis võiks Eestis tegevmuusiku jaoks paremini (korraldatud) olla?

Ma ei tahaks üldse eriti nuriseda. Olen saanud oma elus väga erinevatele projektidele toetust. Eesti on ju väike ja „suid” on palju. Mõned muusikavoolud on küll äärmiselt alarahastatud. Näiteks progressiivne (parem oleks öelda arendatud vormiga) rokk- või jazzmuusika. Sisuliselt on tegemist väga energiamahuka ja põneva valdkonnaga, mida millegipärast kiputakse popmuusikaga ühte patta panema. Arvamus, et see tegevus ennast ise ära tasub on väär. Mõned asjad on aga tingitud paratamatusest. Kasvõi see, et meil ei ole korralikku kodumaist muusikatööstust. Kõik on kuidagi laiali pudenenud, otsitakse paremaid jahimaid ja vahel jäädaksegi otsima. Vestlesin hiljuti oma ungari kolleegi Sandor Szaboga ja tema oli seda meelt, et see nähtamatu eesriie Ida- ja Lääne-Euroopa vaheljääb veel väga kauaks püsima. Eks omasid ikka hoitakse…

Koduleht: http://robertjyrjendal.com/

Source of Joy | Robert Jürjendal
Balm Of Light | Robert Jürjendal
SIMPLE PAST / LIHTMINEVIK | Robert Jürjendal

Previous

Kitarrist Laur Joametsa bänd LORE avaldas teise videosingli järgmisel aastal ilmuvalt albumilt

Next

MUUSIKUD MUUSIKAST: KASPAR ULJAS

Check Also