Toomas Rull – Muusik, pedagoog, helilooja ja produtsent. On mänginud ning salvestanud muusikat seinast seina. Polkast rockini.
Kaasmuusikuna (sideman) on ta osalenud 124 LP/CD/DVD salvestamisel. Nende hulgas on 8 originaalloominguga CD-d:
2001 – Rull’s Royce – Rull’s Choice
2005 – Eesti Hääled 1
2009 – TomTomm/Toomas Rull (koos trummiõpikuga)
2011 – Eesti Hääled 2
2013 – Laul läks Rändama/EH3 (koos lauluraamatuga
2016 – Quotes/Toomas Rull
2025 – öÖTÖö
2025 – Serviti
Alates 1994.aastast on Toomas Rull Zildjian CO artist.
Alates 1991.aastast annab Pärnu Fiesta välja noore džässmuusiku auhinda. Aastal 2005 oli Toomas Rull jazzartisti tiitlile nomineeritute seas oma esimese CD-ga „Rull’s Royce – Rull’s Choice“.
Aastal 2007 pälvis jazzartisti tiitli plaadiga “Going North”.
Aastal 2011 oli ta jazzartisti tiitlile nomineeritute seas plaadiga „Eesti Hääled 2” 2008/2009 pälvis Toomas Rull Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia.
1989-2021 pop-jazz löökpillide pedagoog Tallinna Georg Otsa nimelises Muusikakoolis.
2021-2025 pop-jazz löökpillide pedagoog Tallinna Muusika ja Balletikoolis MUBA https://www.facebook.com/ToomasRullMusic/
Oled peale Ultima Thule liidri Riho Sibula lahkumist uue, aga samas sarnase filosoofiaga, kuid käredama ansambli, Serviti loonud. Hooandjas ootab hoogu juurde teie ansambli esimene plaat. Mis plaanid teil selle ansambliga on?
Maailma me vallutama ei hakka ja eestikeelne muusika paneb paika ka ansambli tegevuspiirid.
Siis, kui Ultima Thule otsa sai, olin mina saanud sisse hoo, mis tahtis minu sees edasi põrutada. „Pandimaja“ lugu oli valmis juba kümme aastat tagasi juhuks, kui U.T. peaks stuudiosse jõudma. Pala nimega “Auh” tekst oli ka 10 aastat tagasi Rahva Raamatu riiulilt leitud juhuks kui, aga see sai valmis alles nüüd.
“Pandimaja” salvestasin kaks aastat tagasi TV3 korraldatud laulukonkursiks “Uus laul”. See oli vaid eestikeelsete laulude konkurss ja tundus, et see on hea põhjus selle pala avaldamiseks. Igas neljas televoorus võistles kümme uut eestikeelset laulu.
Kahjuks oli Pandimajal midagi “viga”, sest see ei pääsenud 40-ne valitud laulu hulka. Konkursi võitis perekond Männiste loodud laul “Kurjad on ajad” Seda kindlalt põhjusel, et eesti televaatajate ehk rahva häälel oli selles saates kaalu ja rääkis selle laulu poolt. Võidulaul sai oma sõnumi pärast žürii poolt läbi mitme saate suurt kriitikat, aga võitis ikka tänu publiku poolehoiule. Žürii liige Osolin kirjutas lõpuks isegi, et “publik sõidab teerulliga žürii lemmikutest üle”.
Jüri Leesmendi kirjutatud „Pandimaja“ sõnum oli võidulaulu sõnumist natuke käredam tõesti, mistõttu see siis ei sobinud õukonnameedia väärtustega. Selle aasta konkurss jäi ka viimaseks. Miks eestikeelne laulukonkurss ei ole piisavalt Eesti asi ja ei pääse eetrisse, oskab vastata vaid kanali omanik.
Servitil on nüüd valmis uue CD-plaadi materjal, mida presenteerime avalikult 1.augustil Haapsalus Augustibluusi festivali pealaval. LP ilmub natukene hiljem. Sealt edasi näitab aeg, kas see ansambel saab tiivad või ei saa. Sammume Ultima Thule jälgedes, rockime ja edastame sõnumit, millel on sisu ning meie repertuaaris saab olema kindel koht ka Ultima Thule loomingul. Ansambel Serviti koduleht: https://www.facebook.com/Servitiofficial/
Augustibluusil oled ju varasemaltki mitut puhku mänginud, kui ma ei eksi?
Jah, mitmeid kordi. Paar korda Ultima Thulega, siis Andres Põldrooga ja Reigo Fish Ahven korraldas ka kord kolme trummari show. Haapsalu on üldse üks Eesti muusikamaiamaid linnu.
Muusikarahvas teab, et tegutsed paljudes eripalgelistes projektiansamblites samuti, palun räägi neist ka – mis on lähiajaplaanid nendega ja mis pikemad plaanid?
Tegutsen ikka siin ja seal. Järjepidevalt pakub põnevust eesti muusika skeene, aga tihtilugu pakutakse koostööd ka Läti muusikutega. „Kitarri“ ajakirja valguses saan nimetada toredat koostööd Axel Fishbaumiga, noore džäss kitarristi Kalev Karlsoniga, Trilobiit Robert Jürjendaliga ja bluesiprojekti kitarristi Pearu Pindrega. Sinna juurde Ehala-Saarsalu, Villu Veski, Metro Luminal, jne.
Aga paralleelselt Serviti rockiplaadiga annan hetkel välja veel ÖÖTÖÖ CD-d. Projekt, mis sunniti koroona ajal seiskuma. Nüüd lähenesin projektile pedagoogilises võtmes ja sedapuhku mängivad plaadil minu loomingut minu enda õpilased. Olen G.Otsa ja MUBA pedagoog olnud juba 36 aastat ja reaalselt mängivaid jazztrummareid on rohkem kui plaadi jagu. Ilmavalgust näeb see CD sügishooajal ja üle Eesti kannab seda Jazzliidu iga-aastane sügishooaja kontsertsari.
Millal tundsid, et muusika on sind päriselt endale saanud?
Varakult. Siis kui spordikarjäär lõppes vigastusega ja kui hingele palju muid väljundeid ei tundunud olevat. Ma olen kogu elu käinud natuke alternatiivsetel radadel. Kappeli ja Kuulbergi aegne Ruja tegi mind ära. Pop ja muu massikultuur pole mind kunagi köitnud. Kui ma ise RUJA koosseisus oma esimese omaloodud palaga “Dokumentideta võõras linnas” välja tulin, siis see rääkis minu sel hetkel elatud elust. Selle pala esimene Alenderi kirjutatud tekst oli küll ood “Päikesele”, aga Nõgisto ja Garšneki nõudmisel, et pala kõlab nagu „Dokumentideta võõras linnas“, kirjutas Alender uue teksti. Oli aeg, kui vene kroonu ajas mind taga ja minul polnud vähimatki soovi kahte aastat oma elu parimast ajast kulutada vene kirsale kulpi lüües. Mul ei olnud sissekirjutust, mille tagajärjel mul ei saanud olla tööd. Kui sul polnud tööd, siis sul ei saanud olla raha. Kui sul ei olnud raha, siis ENSV seaduste järgi olid sa parasiit. Ma olin maalt tulnud noorukina tõepoolest dokumentideta võõras linnas. Muusika oli minu ainus kiindumus, lohutus ja majakas.
Eestlane pole aldis kiitma, kuid hea sõna kahtlemata inspireerib ja innustab. Millal sind viimati kiideti muusika eest?
Märkajaid ja kiitjaid on ikka olnud, aga hiljutine pai Eesti inimestelt tuli läbi Rock FMi. Serviti pala “XXI century rahvakunstnik” tunnistati veebruaris esitatud palade hulgas esimeseks.
Keda ise kiidaksid Eesti muusikamaastikul?
Kiidan pühendunud heliloojaid ja muusikuid. Kiidan luuletajaid ja laulutekstide autoreid, kes niisama ei vahuta. Mäletan Kiigelaulukuuiku ajast ikka Ehala ütlust, et ta korra ise ka proovis teksti kirjutada, pärast mida ta mõistis, et see jäägu ikka asjatundjatele. Kiidan selliseid autoreid nagu Jüri Leesment, Leelo Tungal, Mihkel Truman, Kauksi Ülle jne. Kiidan isikupäraseid muusikuid nagu Raun Juurikas, Valter Soosalu, Holger Marjamaa, jne. Kiidan pühendunud muusikaõpetajaid nagu Raili Sule; Raivo, Eda ja Mihkel Peäske, jne. Kiidan vanameistreid: Toivo Unt, Lembit Saarsalu, Olav Ehala, Tõnu Naissoo jne jne.
Ja õpilased, kiidan kõiki, kes armastavad oma eriala ja on seda omaenda sisemise motivatsiooni ajel õppima asunud.
Ega diplom üksnes ei tee veel profiks. Mis peale paberi eristab sinu arvates profimuusikut harrastusmuusikust?
Päris muusik võib peituda neis mõlemas ja need piirid on hägustunud nagunii. Varem peeti profiks muusikut, kes elatas ennast ainult muusikast. See tähendas seda, et tema kõrgetasemeline panus oli nõutud ja tasustatud hästi ning kaua nii siin kui seal. Tal polnud vaja oma elustandardi parendamiseks kõrvalt teenida. Harrastusmuusik musitseerib enda lõbuks ja hobi korras. Ka harrastusmuusik võib väga profilt musitseerida. Tema jaoks ei ole see rutiin ega kohustus, vaid rõõm, mis nii mõnestki profist kiirgab siiramalt.
Diplom on eneseteostus teistele esitamiseks. Diplom ei esita muusikat.
Mis ja kus on koht, kus vabal õhtul meelsasti aega veedaksid? Kui on avalik koht, siis kes võiks olla seal laval?
Pigem lähen mistahes kohta vaatama artisti, kes lubab põnevust või on oma tuntuses juba ette garanteerinud hea elamuse. Philly Joe jazziklubisse astun sisse üsnagi tihti ja nii mõnigi kord on mind üllatanud just tundmatu artist.
Soovita pala, plaati või kontserti, mis sinu arvates on (viimase aja) parimaid kuulamiselamusi.
Pent Järve Trio kontsert oli tore elamus ja tegi kadedakski. Just sellist asja oleks tahtnud ise mängida, aga mu ümber pole olnud muusikuid, kes sellise keerulise rütmikaga oleks hakkama saanud.
Oled tohutu praktilise kogemuse ja väga paljude erinevate koosseisudega musitseerinud. Oleks huvitav teada, kellega koostöö on sulle kõige rohkem mõju avaldanud noorena, kellega koostöö profimuusikuna, kellega iga kell taas esinemise ette võtaksid ja keda soovitaksid, kes on ehk teenimatult varju jäänud meie muusikaskeenel?
Läbi elu on mulle kõige rohkem mõju avaldanud Riho Sibul. Ikkagi 34 aastat temaga koostööd. Tema on olnud mentoriks paljudele muusikutele ja mitte ainult rocki skeenel. Kuna Riho alustas oma muusikuteed trummarina, siis oli mulle selgelt äratuntav tema tugi ja poolehoid. Sama selgelt oli ära tuntav ka tema pahameel, kui ma laval millegi vastu eksisin. Tema varane lahkumine on eesti muusikale suur kaotus ja seda tühimikku ei ole niipea lihtne täita.
Teenimatult varju on jäänud ilmselt rohkem muusikuid, aga siinkohal nimetaksin suurepärast bluuskitarristi Pearu Pindret. Tema sees on seda hingega Muusikut ja suuremad tegemised on tal ilmselgelt kõik veel ees. Profimuusikuid tuleb aina juurde ja iga ettepanek, mis hinge paitab, on põnev ja väljakutseid esitav. See mulle meeldib.
Mis on sinu enda sulest ilmunud paladest / plaatidest / videotest selline, mida uhkusega esitleksid?
Kõik mu plaadid on tehtud suure austuse ja armastusega muusika vastu. Siiralt hea meel on selle üle, et 2017.aasta Quotes Jazzkaare kontsert sai videosse. Serviti videod (Pandimaja, XXI century rahvakunstnik) on viimased, mis Youtubes pakuvad toredat vaatamist.
Kui lubad endale unistada, siis mis võiks Eestis tegevmuusiku jaoks paremini (korraldatud) olla?
Eesti muusikal ja muusikul oli kord oma enda Eesti turg. Globaliseerumise tagajärjel see aga kaob ja lahjeneb iga päevaga. Selles on mänginud oma rolli nii Eesti väiksus kui ka vaesus. Rumalus ka. Eestlane ei hoia oma skeenet nii nagu seda hoiavad taanlased, soomlased, rootslased jne. Eesti asi võiks Eestimaal paremini korraldatud olla ja selle eest saab seista ainult eestlane ise.
Heaks näiteks on juba see, kui suur on Eesti raadiotes kõlav eestimaise muusika protsent ja kui suur on välismaise muusika protsent. Teeb kurvaks, kuidas ei osata hinnata ja hoida oma imelist haldjate emakeelt. Kord vägistas meid pikalt vene keel. Nüüd teeb seda inglise keel. Jääb vaid küsimus, et kui pikalt peab vastu eesti meel?
