Robin Mäetalu on noorema põlvkonna kitarrist ja helilooja, kelle muusikas kohtuvad R&B, neo-soul, hiphop, džäss, groove ja improvisatsioon. Ta on tegutsenud nii hinnatud sideman’i kui ka oma muusika loojana ning pälvis 2025. aastal Viljandi Kitarrifestivalil Tiit Pauluse nimelise noore kitarrimängija preemia. 2026. aasta Viljandi Kitarrifestivalil astub Mäetalu 8. oktoobril üles oma seitsmeliikmelise koosseisuga ning esitleb värsket autoriloomingut, sealhulgas materjali valmivalt debüütalbumilt.
Kuidas soovid end esitleda – muusik, kitarrist, helilooja?
Robin Mäetalu: Pean end eelkõige muusikuks, kelle põhiline väljendusvahend on kitarr. Kitarrist olen muidugi, aga mulle meeldib mõelda muusikast natuke laiemalt kui ainult ühe instrumendi kaudu.
Sinu muusikutee algas Kuressaares ning kitarr jõudis sinu kätte juba noorena.Millal tekkis esimene tunne, et kitarr ei ole enam lihtsalt huviala, vaid sellest võiks saada sinu elukutse?
Arvan, et see tunne tekkis siis, kui hakkasin tõsisemalt bändi tegema ja ise muusikat looma – umbes 16–17-aastaselt. Selles vanuses on veel hea omadus asju mitte liiga palju üle mõelda. On lihtsalt vabadus unistada ükskõik millest ja uskuda, et see võibki päriselt juhtuda.
Oled rääkinud oma esimestest õpetajatest ja sellest, kui oluline on noore mängija motivatsiooni hoida. Kui palju mõjutavad sinu enda varased õpikogemused seda, kuidas sa nüüd kitarrimängu õpetad?
Minu esimene kitarriõpetaja oli Toomas Tang. Suhtleme siiani ja ajame aeg-ajalt kitarrijuttu – see ütleb päris palju selle kohta, kui oluline võib üks õpetaja olla. Kitarrimängult ja muusikalt ei saa tegelikult otseselt midagi muud vastu oodata peale selle teatud x-tunde, mida sellega tegelemine tekitab. Seetõttu proovin õpetades leida just neid asju, mis inimest ennast seesmiselt sütitavad. Kui huvi ja elevus on olemas, tulevad tehnika ja teadmised palju loomulikumalt kaasa.
Kuressaare muusikakoolist viis tee Georg Otsa nimelisse Tallinna Muusikakooli ja sealt Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia jazzmuusika erialale. Milline õppeperiood muutis sinu kitarrimängu või muusikalist mõtlemist kõige rohkem?
Tehniliselt ja teoreetiliselt arenesin kindlasti kõige rohkem Otsakoolis. Väga oluline õpetaja oli minu jaoks ka Mart Soo – ajal, mil tema juures õppisin, harjutasin ilmselt kõige intensiivsemalt. Samas ei arva ma, et muusikalise mõtlemise arengut saaks ühe konkreetse kooli või perioodiga piiritleda. Mida kauem muusikat endast läbi lasen, seda rohkem arenevad koos nii muusikaline mõtlemine kui ka pillimäng.
Millise nõuande annaksid alustavale noorele kitarristile?
Leia võimalikult vara üles enda tugevad küljed ja arenda neid edasi. Kõiges ei pea olema maailma parim. Palju olulisem on otsida oma sound’i, käekirja ja nišši – midagi, mille järgi sind lõpuks ära tuntakse.
Oled mänginud aastaid teiste artistide koosseisudes ja olnud nähtav ka tele- ning kontsertprojektides. Kui erinev oskus on olla väga hea sideman võrreldes olukorraga, kus laval kõlab sinu enda nimi ja sinu enda muusika?
Sideman’ina pead eelkõige täitma seda rolli, mida projekt või muusikaline juht sinult ootab. Enda muusika boss olles võid liikuda sisuliselt ükskõik millises suunas ja sättida kõike enda käe järgi. Samas tuleb sellega kaasa palju suurem vastutus – nii kaasmuusikute kui ka kõige selle ees, mis sinu nime alt välja tuleb. Paned mängu enda nime ja kuvandi ning lõpuks pead ise sellesse, mida teed, kõige rohkem uskuma..
Mida on professionaalsetes pop- ja kontsertbändides mängimine sulle õpetanud sellist, mida jazzikool või individuaalne harjutamine õpetada ei saa?
Väga oluline on lavaline kohalolu ja oskus edastada just seda kitarrisound’i, mida konkreetne olukord vajab. Samuti pead olema distsiplineeritud, usaldusväärne ja suutma erinevate inimestega hästi suhelda. Väga hea tehnika üksi ei vii kuigi kaugele, kui inimesena on sinuga keeruline koos töötada.
Ega diplom tee veel profiks. Mis peale paberi eristab sinu arvates professionaalset muusikut harrastusmuusikust?
Oskus ruumi lugeda, säilitada rahu ning mängida just neid asju, mida lugu sinu instrumendilt päriselt vajab. Professionaalsus väljendub minu jaoks tihti pigem valikutes kui selles, kui palju sa mängida oskad.
Mida on publik sulle õpetanud sellist, mida ükski muusikakool õpetada ei saa?
Muusikakooli saali haritud publik ja tavapublik on kaks üsna erinevat maailma. Kui tahad mängida ainult muusikutele, võidki jääda muusikakoolidesse mängima – kui sa just sajandi virtuoos ei ole. Päriselus mängid enamasti inimestele, kelle jaoks on muusikal eelkõige emotsionaalne, mitte matemaatiline väärtus. Seetõttu ei tasu ka iga väikese eksimuse pärast ennast maatasa teha – publik tajub eelkõige tervikut.
Viljandi Kitarrifestivali tutvustuses kirjeldatakse sinu loomingut R&B, neo-souli, hiphopi ja džässi mõjutuste kohtumispaigana. Kui täpselt see kirjeldus sinu enda meelest su muusikat tabab? Millised neist mõjutustest on sulle praegu kõige lähemal?
Arvan, et üsna täpselt. Nende žanrite vahel on piisavalt ühist, aga samas ka piisavalt erinevusi, et nende vahel on huvitav laveerida. Viimasel ajal tunnen enda loomingus kõige tugevamalt hiphopi ja R&B mõjutusi.
Millised kitarristid, produtsendid või artistid on sinu praegust mängustiili kõige rohkem mõjutanud? Kas mõjutajate hulgas on tänapäeval üldse rohkem kitarriste või hoopis muid muusikuid ja produtsente?
Mark Lettieri, Robert Glasper, John Mayer, J Dilla ja John Scofield on kindlasti nimed, kes on mind palju mõjutanud. Mõjutajad ei ole ammu enam ainult kitarristid – mida aeg edasi, seda rohkem leian inspiratsiooni produtsentidelt, trummaritelt, klahvpillimängijatelt ja teiste instrumentide virtuoosidelt. Lõpuks on huvitavam õppida muusikast kui ainult kitarrist.
Soovita pala, plaati või kontserti, mis on sulle viimasel ajal – või ka läbi aegade – eriti tugeva kuulamiselamuse jätnud.
Mark Lettieri – Out by Midnight: Live at the Iridium.
Neo-soul’i ja tänapäeva R&B kitarrimängus võib üks napp akord, ghost-note või täpselt paigutatud rütmiline aktsent olla olulisem kui pikk soolo. Kas sinu enda mäng on aastatega liikunud rohkem mängimise või hoopis teadliku mittemängimise suunas?
Teadlik mittemängimine on selle küsimuse juures hea koht, millest kinni hakata. Improvisatsioonilises muusikas pean väga oluliseks pausi väärtust ning partiide mängimisel enda rolli tunnetamist. Mõne loo puhul on täiesti okei veeta esimene pool loost nii, et sa ei tee oma pilli taga ühtegi liigutust. Vahel on kõige õigem noot see, mida sa ei mängi.
Groove tundub sinu muusikas olevat väga oluline mõiste. Mida tähendab kitarristi jaoks hea groove?
Oskust mängida väga täpse rütmilise tunnetusega, aga vajadusel olla ka piisavalt laid-back. Hea groove ei tähenda minu jaoks tingimata metronoomilist perfektsust, vaid seda, et su ajastus tundub koos ülejäänud bändiga õige.
Oled tegelenud ka J Dilla muusika ja talle omase rütmikäsitlusega. Kuidas tõlkida produtsendi loodud, teadlikult veidi „viltu“ asetatud biit elava ansambli ja konkreetselt elektrikitarri keelde?
Eks see ole paljuski maitse küsimus. Kui biit juba teadlikult „lonkab“, ei pea ilmtingimata ka kitarrigruuvi sama kõveraks keerama. Miski peab seda masinat siiski koos hoidma – olgu selleks kitarr, klahv või mõni muu meloodiline element. Kõige tähtsam on kuulata kaasmuusikuid ja leida enda koht selle ühise gruuvi sees.
Millise maailma kitarristi või muusikuga sooviksid ühel laval improviseerida?
Fännan väga trummareid, nii et Nate Smith poleks üldse paha variant.
2025. aastal pälvisid Tiit Pauluse nimelise noore kitarrimängija preemia. Mida selline tunnustus sinu jaoks tähendas – kas pigem kinnitust senisele tööle või tõuget tuua omaenda muusika senisest jõulisemalt esiplaanile?
Natuke mõlemat. Samas arvan, et sellised tunnustused on paratamatult hetkelised ning mina isiklikult ei suuda nende pealt mitmeks aastaks motivatsiooni koguda. Tunnustatud saada on muidugi väga tore, aga minu igapäevast muusikuelu see otseselt ei muutnud. Järgmisel päeval tuleb ikka uuesti pilli mängida ja oma asja edasi teha.
Keda ise Eesti muusikamaastikul esile tõstaksid või tunnustaksid?
Tõstaksin esile kõiki, kes hoiavad elus ja arendavad alternatiivsemat bändikultuuri ning tegelevad päriselt kunstilise omaloominguga. Mida rohkem on inimesi, kes julgevad oma asja teha, seda huvitavam on kogu muusikamaastik.
8. oktoobril astud Viljandi Kitarrifestivalil üles oma seitsmeliikmelise ansambliga. Kui palju on selle koosseisu muusikas ette kirjutatud ja kui palju jätad teadlikult muusikutele vabadust?
Põhimõtteliselt on ette kirjutatud kõik, mis ei puuduta instrumentalistide soolosid. Samas ei tähenda kirja pandud partii minu jaoks seda, et kõik peaks kõlama steriilselt ühtemoodi – iga mängija isikupära ja tunnetus jääb ikkagi alles. Heikko Remmelilt ja Mairo Marjamaalt olen koos mängides väga palju õppinud. Praeguseks on neist saanud ka mu sõbrad ning mõlemad mängivad kaasa mu tulevasel plaadil. Nende puhul oleks lausa kahju, kui ma nende isikupärale muusikas ruumi ei jätaks.
Festivalitutvustuses nimetatakse sinu muusika keskmes meloodiat, dünaamikat, ansamblilist koosmängu, groove’i ja improvisatsiooni. Kui peaksid ise ilma žanrisilte kasutamata kirjeldama, millist muusikat Robin Mäetalu praegu kirjutab, siis kuidas sa seda sõnastaksid?
Proovin teha instrumentaalmuusikat, mille peale ei krimpsutaks nina ei tavakuulaja ega muusik. Mulle meeldib, kui muusikas on piisavalt kihte, et muusikul oleks huvitav neid lahti harutada, aga samal ajal ei pea kuulaja loo nautimiseks teadma, mis taktimõõdus või millise harmoonilise võttega midagi tehtud on.
Viljandis kõlab juba materjali sinu valmivalt debüütalbumilt. Millal tekkis hetk, mil sa ei tahtnud enam üksnes teiste muusikat hästi mängida, vaid tekkis selge vajadus oma muusikat kirjutada?
Teiste muusika ja projektid minu ümber on pidevas vahetuses, aga õnnelikuks teevad elus ikkagi asjad, millel on püsivam väärtus. Mingil hetkel tekkis järjest tugevam tunne, et tahan ehitada midagi, mis jääb päriselt minu enda nime ja käekirjaga seotuks. Album on selles mõttes minu jaoks väga loomulik järgmine samm.
Kuidas sul lood sünnivad? Seitsmeliikmelises bändis ei ole kitarr tingimata kogu harmoonilise ruumi keskpunkt. Kuidas otsustad oma lugudes, millal peab kitarr olema esiplaanil ja millal lihtsalt üks värv ansamblis?
Mul on iga loo puhul tavaliselt mingi eelnev visioon või emotsioon, mida tahan edasi anda. Selle järgi valin ka instrumendid ja nende rollid. Kitarr ei pea minu muusikas automaatselt olema kõige tähtsam instrument lihtsalt sellepärast, et mina olen kitarrist. Lood ise võivad alguse saada väga erinevalt – vahel biidist, vahel mängin midagi klaveriga sisse, vahel tekib idee mõnest sound effect’ist. Sisuliselt võib alguspunktiks olla ükskõik mis, mis parasjagu käeulatuses on ja mingi tunde tekitab.
Milline sinu enda loomingust – olgu see pala, salvestus, video või mõni muu projekt – on selline, mida esitleksid eriti suure rõõmuga?
Enda tulevane debüütalbum.
Räägi oma kitarridest. Milline on praegu sinu põhikitarr või põhikitarrid ning miks just need pillid?
Põhilised kitarrid on Fender Stratocaster ja Gibson Les Paul. Need kaks peavad mul alati kodus olemas olema – kui Strat ja Les Paul on olemas, siis üldiselt midagi tegemata ei jää. Nende kahega katab ära üllatavalt suure osa sound’idest, mida mul päriselt vaja läheb.
Millest sinu jaoks hea elektrikitarrisound algab?
Heast visioonist ja heast kõrvast. Mingis faasis tuleb kuulata ja jäljendada mängijaid, kelle sound sulle meeldib, et sealt edasi enda toon välja arendada. Samuti arvan, et tehnoloogia arenguga tasub kaasas käia ja erinevaid lahendusi proovida, kuni leiad selle, mis sinu jaoks töötab. Me võiksime kõik mitme lampvõimuga lavale minna, kui mängiksime iga päev Eestis suurtel lavadel ja logistika poleks küsimus. Reaalsuses tuleb mõelda, kuidas saada võimalikult hea ja usaldusväärne sound kätte nii suurel festivalilaval kui ka väikeses klubis.
Mis on tehniliselt või muusikaliselt see asi, millega sa kitarristina praegu kõige teadlikumalt tööd teed? Kas on midagi, mida näiteks viis aastat tagasi pidasid väga oluliseks, aga mille tähtsus on nüüd sinu jaoks vähenenud?
Praegu ei tööta ma teadlikult ühe kindla tehnilise nüansi kallal. Pigem liigun inspiratsiooni järgi – vahel tegelen tehnika, vahel sound’i, vahel comp’imise või mõne täiesti muu muusikalise teemaga. Viimasel ajal keskendun rohkem muusikale kui tervikule ja enda muusikukarjääri arendamisele kui kodus lõputule peenviimistlusele. Eks harjutada oleks pidanud rohkem kümme aastat tagasi, nagu nad räägivad.
Mis ja kus on koht, kus vabal õhtul meelsasti aega veedaksid? Kui see oleks avalik koht või kontsert, siis kes võiks seal laval olla?
Proovin vabal ajal võimalikult palju sõpradega aega veeta ja head toitu nautida. Kontserte ma igal vabal õhtul taga ei aja – muusikat on töö tõttu niigi päris palju ümberringi. Samas ei ütle ma kindlasti ära suurtest kontsertidest, kui mõni mulle sümpaatne artist või bänd Euroopasse satub. Selliseid asju tasub oma silmaga näha.
Kui lubad endal vabalt unistada – mis võiks Eestis tegevmuusiku jaoks olla paremini korraldatud või toimida teisiti?
Kõik on super.:D
