Kelly Johannes on noor kitarrist, kelle muusikutee algas rokkstaariks pürgimise unistusest, kuid on kujunenud tundliku ja mitmekülgse klassikalise muusika interpreedikarjääriks. Tema kirg kitarri kui soolopilli ja kammermuusika vastu väljendub nii isikupärases repertuaarivalikus kui ka loomingulistes seadetes ja projektides. Hollandis õppiv Kelly esindab uut põlvkonda muusikuid, kes ühendavad tehnilised oskused loomingulise vabadusega ning toovad klassikalise kitarri uue publikuni.
Kristo: Kui laps alustab pillimängu, valib ta tihti instrumendi selle järgi, mis talle väliste tunnuste järgi meeldib, mida lähedased soovitavad ja mille õpetaja on kodukohas kättesaadav. Hiljem, kui teadmisi muusikamaailmast on rohkem, selgub, et kunagine valik paneb suuresti paika hilisemad valikud. Näiteks on klassikaline kitarr pill, mis ei kuulu ühtegi standardkoosseisu (nt keelpillikvartett, sümfooniaorkester, tüüpilised kammerkoosseisud). Kuidas sinul instrumendi valik toimus, kas oled vahel kahetsenud ja kuidas millisena näed klassikalise kitarri rolli muusikamaailmas?
Kelly: Tegelikult oli minu unistus väiksena saada rokkstaariks ja mängida elektrikitarri suurtel lavadel oma bändiga. Vanemad on mulle meenutanud, et minu erialavalik lapsena tuli naturaalselt ja olin neile ise öelnud enne esimest klassi, et soovin muusikakoolis pilli õppida. Mäletan, et mu lapsepeas käis läbi mitu varianti – klaver, viiul, kitarr –, aga lõpuks, väikese vanemliku mõjutuse tulemusena, maandusin siiski klassikalise kitarri erialale Viimsi Muusikakoolis. Hiljem muidugi selgus ka, et pill ise sobib hästi minu isiksusega ja mulle väga meeldib selle laialdane funktsionaalsus üleüldiselt – kitarr on korraga harmooniapill nagu klaver, rütmipill nagu löökriistad ja meloodiapill nagu viiul – lahe!
See on tõsi, et klassikaline kitarr jääb paljudest standardsetest koosseisudest justkui välja. Üheks põhjuseks on kindlasti see, et kitarr on „klassikalise muusika mõistes“ väga noor instrument – klassikaline kitarr nagu meie tänasel päeval seda teame sündis alles 19. sajandi keskpaigas. Näiteks viiulil, tšellol ja klaveril on sadu aastaid traditsiooni, repertuaari ning kui keelpillikvarteti või sümfooniaorkestri repertuaar loodi, polnud kitarri veel sellisel kujul lihtsalt olemas. Samuti on kitarr akustiliselt vaiksem instrument ja võib suurtes saalides teiste pillide kõrval hääbuda. See näitabki, et kitarril on veel arenguruumi. Kui mõelda näiteks viiulile, siis see on oma konstruktsioonilt ja mõõtmetelt püsinud põhimõtteliselt muutumatuna sajandeid. Klassikalise kitarri täiuslikku kujundust otsivad pillimeistrid siiani. Minu arvates oleks eriti mugav, kui tulevikus tekiks ka mõõtudelt väiksemaid pille, aga nii, et nad kõlalt ei kaotaks, sest praegune klassikaline kitarr on suuruse poolest mehe käe järgi loodud.
Tulles tagasi veel standardkoosseisude juurde, siis olen neis huvitaval kombel saanud kaasa lüüa küll, kuid läbi teise instrumendi. Õppisin kunagi lisapillina kontrabassi ning just sellega tekkis mul võimalus mängida paljudes erinevates orkestrites. Naljakal kombel olen ka kontrabassimängijana rohkem reisinud kui kitarrimängijana. Kontrabassimängijaid on alati puudu ja tänu sellele kutsuti mind paljudesse orkestriprojektidesse. Näiteks sain käia mitu korda Norras, Soomes ja Euroopa tuuril. See oli väga lahe ja väärtuslik kogemus. Oma põhiteel jään ikka kitarrile truuks, sest see on minu jaoks asendamatu pill, minu instrument ja minu hääl.
Ma ei ole kunagi kahetsenud seda, et kitarril on teatud piirangud tüüpilistes koosseisudes. Vastupidi – minu arvates on see hoopis põnev, sest annab võimaluse murda vanu traditsioonilisi mudeleid ja rohkem eksperimenteerida. Kitarril on oma täiesti eriline funktsioon ja väljendusviis.
Mind paeluvad uued võimalused: näiteks looper ja erinevad efektid. Võin huvitava näite tuua ühest minimalistliku stiiliga loost, mille salvestasin kodus diivanil mängides sisse ühe meloodilise motiivi, mille ümber lõpuks kõik pöörlema hakkab. Lugu pole professionaalselt töödeldud, kuid väga hea näide sellest, mida ühe klassikalise kitarriga teha saaks väljaspool klassikalist muusikat.
Mul on tunne, et minu väikest viisi missioon on näidata kui mitmekesine võib olla klassikalise kitarri repertuaar. Minuga resoneerub eelkõige tema intiimne kõla – see on midagi, mida ükski orkestripill samamoodi pakkuda ei saa. Just see intiimsus teeb kitarrist suurepärase sooloinstrumendi ning suurepärase pilli väiksemateks kammerkoosseisudeks.
Kristo: Ei tahaks küsida lemmikõpetaja kohta, aga millist tüüpi õpetust ja juhendamist oled kõige enam hinnanud oma õpingute jooksul?
Kelly: Ma usun, et hea klapp õpetajaga on ülioluline – sellest sõltub suurel määral, kui kaugele õpilane on valmis õpingutega minema. Öeldakse et paljud, kes alustavad pillimängu õpinguid, ei jõua sellega „lõpuni“. Minu arvates on see veidi eksitav väide, sest tegelikult pillimängu õpingutel ei saagi olla lõppu – see on elukestev protsess.
Usun, et olen õpingutega jõudnud nii kaugele just seepärast, et kõik kolm erialaõpetajat, kes mulle on sattunud (Jelena Ossipova, Kirill Ogorodnikov ja hetkel Gabriel Bianco) on mulle väga sobinud ja olnud inspireerivad. Hetkel mul käsil 15. aasta õpinguid. Igalt õpetajalt olen saanud hinnalisi teadmisi. Isiklikult arvan, et kõige olulisem õpetaja omadus on see, et ta suudab õpilases tekitada enesekindluse ja usalduse oma võimetesse. Oluline on see tunne, et isegi kui sa hetkel ei mängi ideaalselt, on sinus potentsiaal. Hea õpetus ei ole ainult range distsipliin, vaid ka inimlik kontakt ja oskus õpilast inspireerida. Samuti tulevad mulle meelde olukorrad, kus õpetaja kasutas väga ootamatuid metafoore, et mingit muusikalist ideed selgitada – algul tundusid need täiesti veidrad, aga lõpuks just nende kaudu jõudis asi pärale.
Olles ka ise olnud kuus aastat õpetaja rollis, olen alati üritanud neid samu põhimõtteid oma õpilaste peal järgida. Lisaks pean ma oluliseks leida oma õpilastele repertuaari, mis neid kõnetaks ja samas ka arendaks. Eestis elades oli mul suurem hulk õpilasi ning arvan, et meeldisin neile väga. Nad tegid mulle isegi fännilehe enne kui Hollandisse kolisin, aga palusin selle kustutada.
Kristo: Klassikalise kitarri repertuaar koosneb nii seadetest kui ka originaalteostest. Millised on sinu kogemused nende kahega – kas tajud erinevust professionaalsete heliloojate ja kitarristide loodud muusika vahel?
Kelly: Mulle endale meeldib väga seadeid mängida, kui lugu mind kõnetab. Enamasti on mu repertuaar hoolega valitud, kuna ühe pala õppimisse tuleb ju panustada palju aega. Seetõttu on mulle sattunud palad, mis resoneeruvad kitarriga hästi või on näiteks seatud professionaalsete kitarristide poolt. Kui mängida head seadet, siis ei ole originaalteostel ja seadetel erilist erinevust märgata.
Nõrgem seade võib sündida siis kui seadjal kitarriga varasem kokkupuude puudub või lugu pole tehniliselt kitarril teostatav. Mitte-kitarristil võib olla ülikeeruline kirjutada lugu, mis langeks kitarri peal sõrmede alla mugavalt, kuna ta ei pruugi aimata, millised akordid või sõrmestused on mugavad või üldse teostatavad. Julgen ka väita, et näiteks suurem osa virtuoosseid klaveripalasid ei saagi panna kitarri peal hästi kõlama, kuna need lihtsalt ei toimiks tehniliselt.
Samuti on ka olemas palju imelisi seadeid, mis on algselt kirjutatud teistele instrumentidele või orkestritele, kuid kohandatud kitarrile nii, et pill säilitab oma kõlavuse ja väljendusrikkuse (nt. Isaac Albenize Asturias).
Kristo: Teed ka ise seadeid, mida see sulle annab, mille järgi teoseid valid ja kui loominguliselt originaali suhtud?
Aeg ajalt juhtub, et kuulen näiteks mingit klaveripala, ning saan kohe aru, et see sobiks kitarri karakteriga ning lihtsalt kõlaks klassikalise kitarri peal imehästi. Minu taktika on valida lugu, mis juba originaalis kuulates on enam-vähem kitarri tehniliste vajaduste piirides. Siiani olen seadnud rahulikke ja mitte nii tuntuid palasid, kus kuulen ära, et see resoneerub ja võimaldab kasutada palju campanella tehnikat ja ülemhelisid – need on minu teema! Mulle meeldib kui kitarr avab ennast. Ma olen ka selline tüüp, kes vabal ajal katsetab erinevate häälestustega ehk naudin kui kitarr ei ole kogu aeg standardhäälestuses. Enamus seaded, mis olen teinud, on erinevate häälestusega selleks, et saavutada head resonantsi. Kui lugu kuskil kooli eksamil kasutama ei pea, siis suhtun originaali ka päris loominguliselt.
Näiteks sellist filmimuusika-laadset klaveripala kuulsin juhuslikult ühel õhtul taustamuusikana kellegi Spotify playlistis. Palusin seejärel selle loo endale saata, sest kuulsin ära, et sellest sünniks imeline seade kitarriduole (kõigepealt loo originaal ja siis seade):
Kui ma teen seade, siis peab ka mul olema looga mingisugune side, sest muidu ei näe ma põhjust oma hinge sinna sisse panna. Näiteks, Lepo Sumera “Lugu liblikast, kes ärkas talvel üles” arranžeerisin soolokitarrile kui olin olnud aasta aega Eestist eemal. See pala viis mu kujutlustes ajas tagasi, talvisele kodumaale, jahedasse maakoju, kus ahju küttes vahel mõni liblikas üles ärkas. Selle palaga tekkis emotsionaalne side ning seda on eriline tunne ka esitada. Muusika eesmärk on vahendada emotsiooni. Naljakaks seoseks võin ka mainida, et juba paar aastat Hollandis elades pole mul siiani õnnestunud lund näha, seega see lugu meenutab mulle veidi külma kodumaad.
Kristo: Kui saaksid tellida uue teose mõnelt heliloojalt, siis millist muusikat või millise kõlaga pala sa sooviksid kitarrirepertuaari lisada?
Kelly: Kindlasti meeldivad väga mulle sellised sünged ja virtuoossed palad. Kui oleks võimalik, ma telliks endale midagi sarnast nagu Duplessy “Cavalcade” või Domeniconi “Koyunbaba”
Miks mitte tellida hoopis lugu naljakate viguritega nagu Thomas Viloteau “A Night In Bastille”:
Lisaks meeldib mulle väga Roland Dyens: tema improvisatsiooniline lähenemine, värvikirevad ja ebatraditsioonilised akordid.
Ma olen mõelnud, et Arvo Pärdi tintinnabuli sobiks soolokitarri või isegi näiteks kitarrikvarteti jaoks ideaalselt. Kitarr on loomult intiimne instrument ja tintinnabuli-stiil on selline rahulik ja minimalistlik, mis võimaldab kuulajal kogeda iga nooti ja resonantsi.
Kristo: Kuidas kavatsed oma muusikukarjääri üles ehitada – mis väljundeid näed enda jaoks olulisena: kontserdid (nii soolo kui ansamblid), salvestused, videod, õpetamine, filmimuusika, looming, improvisatsioon, jne.? Ja mida enda tugevuseks pead?
Kelly: Ma tunnen, et tulevikus olen mingil määral seotud paljude nende ülaltoodud väljunditega. Ma usun, et tänapäeva muusik peab olema väga mitmekülgne, et läbi lüüa. Esmalt on mul plaanis aga arendada oma muusikalisi oskusi ja teadmisi veelgi ja lõpetada kool. Soovin veel avardada silmaringi erinevate õpetajate/muusikute käe all, kes on ise edukad artistid. Pärast kooli lõpetamist kahe aasta pärast näen täpsemalt, kuhu riiki ma edasi suundun, kuna see saab olema oluliseks faktoriks. Minu põhimõte on, et kuniks olen noor, proovin veel maailma avastada ja reisida nii palju kui saab.
Hilisemas tulevikus loodan, et elan ikkagi Eestis ja tegelen regulaarselt kontsertide andmisega nii sooloartistina kui ka erinevate koosseisudega. Eesmärk oleks kunagi ka salvestada ja välja anda enda muusikat. Kui ma saaksin kunagi kirjutada kitarripala filmile, oleks mega vinge. Õpetamine meeldib mulle samuti. Üks variant ei välista teist ja mulle meeldiks olla väga paindlik. Soovin tulevikus olla mitmekülgne ja loov.
Kristo: Milliseid samme pead vajalikuks astuda või oled juba astunud, et end nähtavaks teha nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt?
Kelly: See, et ma astusin sisse Amsterdami Konservatooriumisse, annab mulle väga hea võimaluse luua kontakte oma generatsiooni muusikutega rahvusvahelisel tasandil. Ma usun, et kontaktid on kõige olulisem osa elus läbilöömiseks, sest just see loob tulevikuks uusi võimalusi ja avab paljud uksed.
Näiteks, oleme sõpradega vormistanud ainukese aktiivse kitarrikvarteti Hollandis – Pulsar Quartet –, millega on meil õnnestunud esineda mitmetes mainekates kontserdisaalides Hollandis (Näiteks: Muziekgebouw Eindhoven, Concertgebouw Amsterdam jms). Lisaks on mul õnnestunud luua mitmeid duosid mitmete andekate muusikutega erinevatest riikidest.
Võin jagada ühte armast videot, mille kvartetile kokku panin. Muusika: Torroba Estampas – III. La Siega:
Kristo: Millised kontserdiformaadid või esinemiskohad on sulle seni kõige südamelähedasemad olnud?
Kelly: Ma ütleks, et mulle meeldivad väga vabaõhukontserdid, kus inimesed astuvad vabatahtlikult ligi, sest neile meeldib su muusika. Eriti südamelähedased on ka olnud kontserdid eakamatele inimestele. Nad on lihtsalt nii siirad ja õnnelikud, kui tulevad peale kontserti tagasisidet andma.
Kristo: Teadagi, et klassikalise muusika interpreedid investeerivad harjutamisse palju tunde paljude aastate jooksul. Samas tuleb sinna vahele mahutada ka kõik muu. Millega sulle veel tegeleda meeldib?
Kelly: Praegusel perioodil mu elus on mu põhifookus tõesti koolil. See tähendab, et enamus ajast kulub harjutamisele, kontsertidele ja õppimisele. Vabal ajal eelistan puhata ja veeta aega koos kallimaga. Kuna elan Hollandis oma kihlatuga, kes on kokk, siis vabad momendid veedame enamasti koos, näiteks katsetades erinevaid toidukohti linna peal või teeme kodus midagi head süüa. Hea toit on tähtsal kohal meie elus. Mine sa tea, äkki saab kunagi Eesti Masterchef’i amatööride hooajast osa võtta?
Eestis võib Kelly Johannest kuulda juba sel sügisel Viljandi Kitarrifestivali traditsioonilisel öökontserdil Kondase keskuses 10. oktoobril 2025 kl 22:00. Piletid: https://fienta.com/et/ookontsert?utm_source=homepage
