Tommy Emmanuel ja Paul Neitsov @Nordea Kontserdimaja


Tommy Emmanuel on Eestis kontserte andnud nüüdseks juba vähemalt neli korda, ja ikka täissaalile. 2007. aastal esines ta Jazzkaare raames, aasta hiljem Kumus, 2015. aastal Nordea Kontserdimajas ja tänavu, 11. aprillil, taas Nordea kontserdisaalis. Seekord oli kampa võetud ka soojendusartist – kodumaine kitarrist Paul Neitsov.

Tekst ja fotod: Kris Moor

Tommy Emmanuel ilmselt tutvustamist ei vaja, küll aga Neitsov. Paul Neitsov (1993) on Tartust pärit noor kitarrist, kes alustas muusikaõpingutega 14aastaselt. 2009. ja 2010. aastal võitis ta Viljandi Pärimusmuusika Keskuse korraldatud võistumängimisel parima näppepillide mängija auhinna; 2013. aastal Paul Elleri Rütmimuusika osakonna omaloomingu konkursil ERMO parima instrumentalisti auhinna ja 2015. aastal oli ta Tiit Pauluse nimelise Noore Kitarrimängija preemia laureaat, mis anti üle Viljandi Kitarrifestivalil. Hetkel mängib Neitsov ansamblites Svjata Vatra ja Caramel.

Tommy Emmanuel ütles saateks paar sõna ja saatis Paul Neitsovi lavale. Pärast esimest lugu teatas Neitsov, et see on ilmselt ta senise elu kõige olulisem esinemine. Poole tunni sisse mahtusid mõned Neitsovi enda kirjutatud lood, Metallica „Nothing Else Matters”, U2 „With or Without You” ja Arvo Pärdi „Ukuaru valss”. Pärast pausi hakkas Tommy kohe kütma. Esimesed lood olid puhas showkraam, palaga „Nine Pound Hammer” jõudis ta mängutehnika näitamises teatava täiuseni. See oli kontserdil ka ainus lugu, kus Tommy laulis. Kui Emmanueli kohta ikka öeldakse, et mees nagu orkester, siis selles loos leidus tõesti kõike: rütmikitarri, soolokitarri, kontrabassi, löökpille ja viimaks ka kitarri kõlakaanel matkitud trummi harjatehnikat. Looga „Somewhere Over the Rainbow” saime näha, kuidas on võimalik kitarril harfi matkida.

Kõikide kitarristide rõõmuks, keda oli publikus ohtralt, – ütleks isegi, et paljud tuttavad näod olid ka kaks aastat tagasi Nordeas kohal – järgnes tõsine kitarritund. Tommy Emmanuel pajatas muhedalt, kuidas ta 6aastaselt perebändis alustas ja kuidas ta kuulmise järgi lugusid maha võttis. Niimoodi põlve otsas nokitsedes polnud tal aimugi võimalikest bändi koosseisudest ning ta uskus, et peab oma kitarriga ära katma nii rütmi-, soolo- kui basskitarri. Mõningase rumaluse pealt saigi alguse ta praegune mängutehnika. Et jutt ei jääks jutuks, võttis ta ühe näitena pulkadeks lahti The Beatles’i loo „Lady Madonna”, näidates ära milline on klaveripartii, rütmikitarr ja milline on soolo osa – ja kuidas seda kõike annab kitarril koos mängida.

Tehnikatunnile järgnes juba tõeline kitarriga kütmine. Näha sai pea kõike – korralikust soololudistamisest basstrummini välja. Kontserdi lõpus kutsuti lavale ka Paul Neitsov. Koos Tommyga mängisid nad kaks lugu: „Tears in Heaven” ja väikese bluusijämmi G-duuris. Kõige lõppu tegi vanameister veel ühe tempoka loo, toksides trummiharjaga vastu mikrofoni ja kitarri. Lõpuks tõusis publik ovatsioonidega lausa püsti.

Tommy Emmanuel võitis taas publiku südamed; show ja jutt oli superäge ning lisalugu tuli samuti ära. Mis muud, kui ootame jälle külla!

Fotogalerii:

Previous Tallinn Music Week: kirev loomekarussell tiirleb täistuuridel
Next Autentsed rockabillyd: Artur Skrõpnik ja Mariann Lants