Ilja Šarapov on üks neist pärlitest Eesti löökpillimängijate seas, kes ei tee mingit allahindlust, mistahes koosseisuga ta lavale trummide taha ka ei istu. Ta on professionaalne, usaldusväärne, karismaatiline kolleeg ja muusik, kes tunneb end löökpillide maailmas nagu kala vees, olgu tegemist klassikalise – või rütmimuusikaga.

Olles osalenud lugematutes projektides ja ansamblites, on tänaseks päevaks jäänud sõelale kaks „kodubändi“- Hot Cosmos Bluesband ja Chick’n’band. Ilja põhitöökoht on teater Vanemuise sümfooniaorkester ja ametinimetuseks on seal löökpillirühma kontsertmeister.
Õnneliku elu retsepti on Ilja juba avastanud, põnev hobi on sidunud pikalt ja püsivalt teda viinamarjade kasvatamisega ja partneriga kahasse veinitalu pidamisega – https://www.facebook.com/veinimae/

Millal tundsid, et muusika on Sind päriselt endale saanud, mis sündmused selleks pidi juhtuma?
See oli gümnaasiumiaeg, 90ndate keskpaik. Sõprade ringkonnas olime kõik melomaanid, kogusime ja vahetasime esialgu vinüüle, lintkassette, hiljem CD-sid. See oli natuke teine aeg, sellistel asjadel oli ka oma väärtus, mitte nagu praegu, kui kogu maailma muusika on sul taskus, telefonis… Meil polnud kodus isegi lauatelefoni (hiljem, pärast aastatepikkust järjekorras ootamist alles pandi see), internetist rääkimata.Koos kahe sõbraga otsustasime, et tahame teha oma bändi. Sellest kõik alguse saigi. Jõhvi koolinoorte majas oli kuuldavasti mingi bändiring koos väikse prooviruumi ja pillidega. Läksimegi sinna, et tere, meie siin, tahaks ka bändi teha. Vanemad poisid tegid sel ajal seal proovi ja neid vaadates tekkis suur tahe olla ka bändiliige ja võib-olla kunagi ka minna lavale esinema. Ilmselt tüüpiline lugu, aga nii lihtne see oligi. Meid võeti vastu, ja paar korda nädalas, vist, oli meil seal tunnike-paar, et harjutada. Mina läksin trummiseti taha, kuna olin kunagi muusikakoolis puhkpilliorkestris trumme mänginud. Mõne aja pärast taotlesime endale päris oma prooviruumi Sompa kultuurimajja. Direktor lubas isegi kasutada vanu pille, mis olid neil, ei tea mis ajast, pööningule vedelema jäänud. Mina kaevasin seal muu vanakraami alt välja täiesti korras Ida-Saksamaa trummikomplekti „TAKTON“. See oli tol hetkel õnne tipp, mäletan seda tunnet väga hästi!Gümnaasiumi lõpuks oli juba kindel plaan minna Elleri kooli löökpille õppima, harjutasin juba solfi ja õppisin teooriat sisseastumiseksamite jaoks.

Ilja Šarapov, Marten Altrov, Mingo Rajandi foto erakogu

Eestlane pole aldis kiitma, kuid hea sõna kahtlemata inspireerib ja innustab. Millal Sind viimati muusika eest kiideti?
Mis siin salata, inspireerib, jah. Vahest kiidetakse pärast kontserte. Bändiga ilmselt rohkem kui sümfooniaorkestriga, sest need kontserdid on sellised, kuidas öelda… hubasemad. Seal on publikust rohkem sõpru ja tuttavaid, kes tulevad ikka kätt suruma.Orkestri praktikast mäletan hästi seda momenti (see oli mõned aastad tagasi), kui Tarmo Leinatamm tuli pärast kontserti ütlema, et meil on fantastiline löökpillirühm! Mängisime Bernsteini „West Side Story Symphonic Dances“ maestro P. Mägi juhatusel. Seal on päris „normaalne küte“ löökpillidel (muigab).Mäletan ka seda, kui üks minu õpetajatest kiitis heaks minu mängitud trummipartiid SHCBB (Super Hot Cosmos Bluesband) „Maybe Maybe“ loos, millega me too kord „Eesti laulus“ teiseks jäime. Asja teeb eriliseks ka see fakt, et mängisin selle stuudios esimese korraga sisse ja seda täisakustiliselt.Sellised asjad jäävad ikka meelde ja on energiaallikaks edaspidiseks.Teatris leppisime kunagi oma pillirühma kolleegiga kokku, et rühmasisene konstruktiivne kriitika viib edasi. Kuulame alati teineteist, vahetame muljeid ja arvamusi kõlast, intonatsioonist, dünaamikast. Kõrvalt kuuled alati natuke teistmoodi kui mängides. Kusjuures ütleme välja mitte ainult kiidusõnu, kuid ka seda, mis võiks teistmoodi olla, mitte solvamise eesmärgiga, muidugi.Vahest ütlevad teised kolleegid ka häid sõnu. Ja nii peabki olema. Inimesel on vaja, et keegi ütleks midagi head või miks ka mitte kriitikat. See näitab, et vähemalt ei ole teistel ükskõik. Ükskõiksus on minu jaoks kõige hullem.

Keda ise kiidaksid Eesti muusikamaastikul?
Minu jaoks oli au mängida selliste inimestega, nagu näiteks saksofonist Aleksander Paal, pianistid Holger Marjamaa ja Andu Kõiv. Nendelt on alati midagi õppida. Seega kiidan neid. Kindlasti on neid inimesi rohkem ja see ei ole mingi pingerida. „Erialakaaslane“ Heigo Rosin, on väga tubli, maailmatasemel muusik, muusikapedaoog. On palju noori muusikuid, kellel on hästi läinud. Eesti muusika koolkond areneb, see trend on väga hea.

Ega diplom ei tee veel profiks. Mis (peale paberi) eristab Sinu arvates profimuusikut harrastusmuusikust?
On selline vana nali, et proff on see, keda ei saa lavale, kuid amatöör ei taha lavalt maha tulla (muigab).Tegelikult, minu arvates on asi lihtne – ei ole tähtis tõesti, on sul diplom või mitte, kuid kui muusika on sinu tegevus number üks, töö ja hobi ühes, asi, millele sa mõtled, millesse sa investeerid, on sinu elustiil ja inspiratsiooni allikas, siis oledki profimuusik. Aga harrastusmuusikud on siis ilmselt need, kelle jaoks on see ainult hobi eest.Ei ole tähtis, mida sa mängid. On tähtis see, kuidas sa lähened. Inimesed on erinevad, ja inimeste anded on erinevad. Otsi, ära karda olla teistmoodi, ära kopeeri (ainult harjutamisel võib seda teha, lausa peab), leiuta, mine oma rada pidi, ole autentne, teisisõnu. See meeldib inimestele!

Ilja Šarapov foto erakogu
Ilja Šarapov foto erakogu

Mis ja kus on koht, kus vabal õhtul meelsasti aega veedaksid, (kui avalik koht, siis kes võiks olla sel ajal laval)?
Mul on suur pere – armas abikaasa ja kolm last. Nendega aega veeta on mu eelistus number üks. Vaba aega on tegelikult üsna vähe, seega iga pereringis veedetud minut on kuldaväärt. Lapsed on kõik juba koolieas, kusjuures kõik viielised (muigab), praegu võin juba kindlalt öelda, et suheldes õpin palju ka nendelt. Võimalusel käime perega teatris, muuseumites, näitustel, kinos. Või lihtsalt sõidame kuhugi ilusasse kohta. Või lihtsalt (puhume sooja) ajame mõnusalt juttu köögis. Kõik on head variandid.Vahest meeldib muidugi ka sõpradega välja minna. See on vist juba vanadus, kuid praegu eelistan vaiksemaid kohti, mõni hubane kohvik või baar, hea muusikaga. Kui on elav muusika, siis võiks olla see kammerlik. Rock-kontserdid viimasel ajal mind ei paelu, pigem väsitavad. Lihtsalt töö on selline, vali ja energiline, ja kui seda on palju, aga reeglina on, võtab see läbi. Samuti on mul üks suur hobi, mis viimasel ajal võtab juba päris suure osa minu vabast ajast. Nimelt on see veinide maailm. On ilmselt ootamatu, aga nii on. Tahame sõbraga väikese veinikoja käima panna. Ametlik registreerimine on üsna pikk ja keeruline protsess, eriti muusiku jaoks. Viimasel ajal on see saanud üsna kaalukaks elu osaks.

Nimeta/soovita pala, plaati, kontserti, mis Sinu arvates on (viimase aja) parimaid kuulamiselamusi.
Kõige vingem kontsert, kuhu ma olen elus sattunud, oli George Duke’i live Tallinnas, Rock Cafes. See oli aastal 2010. (Issand, kui kiiresti ikka aeg lendab…) See energia, mis lavalt tuli, oli minu jaoks nagu laviin, mis tõstis mind üles ja kontserdi lõpuni sõidutas kuskil teises maailmas. Kirg, energia, stiil, karisma, virtuoossus. Kõik oli viimase peal! Ilmselt selline muusika ja esitamine sobivad mulle kõige rohkem.
Siin on link minu lemmikalbumile nendelt:

Mis on Sinu enda sulest ilmunud palad/plaadid/videod, mida uhkusega esitleksid
SHCBB „Countdown To Jesus“
TRIOPHONIX „Lightone“ 2011
CHICK’N’BAND „Long Black Train“ 2008

Kogu see muusika nendel plaatidel on nii erinev. Kõik need inimesed, kellega ma olen koos musitseerinud ja salvestanud muusikat on mulle väga tähtsad, kallid ja olulised. Tänu nende mõjule ongi elu värviderikkam.Muidugi kogu selle aja jooksul ka terve ports plaate, mis on VSO-ga (Vanemuise Teatri Sümfoonia orkestriga) salvestatud. https://www.vanemuine.ee/inimesed/laval/orkester/

Kui lubad endale unistada, siis mis võiks Eestis tegevmuusiku jaoks paremini (korraldatud) olla?Minu meelest on Eestis normaalsed tingimused tegevmuusiku jaoks. Kui on pealehakkamist ja kannatust, võib saada muusikuks. Vaadake neid viimase aja konkursse ja telešõusid. Väikse Eesti jaoks on päris palju andekaid, energilisi noori interpreete, kes on juba praegu kõrgel tasemel muusikud, kuid terve elu on veel ees.Levimuusikaga samamoodi. Kes viitsib, see õpib ja mängib. Ja teenib sellega raha. Alati öeldakse, et mujal on parem. Et saaks, näiteks, Ameerika Ühendriikidesse. Aga tegelikult ei ole ka seal tegevmuusiku argielu sugugi lihtsam – metsik konkurents, suured vahemaad. Kui sa ei ole, ütleme, edetabeli artist, siis arvatavasti mängid sa kellegi bändis, saad tavalist honorari, sul on vähe vaba aega. Võimalusi on muidugi rohkem, kuid neid tuleb ka osavalt ära kasutada.

Previous

Muusikud Muusikast: Karmen Rõivassepp

Next

Muusikud Muusikast: Mathei Florea

Check Also