Muusikud muusikast: Robert Linna


Robert 'Tsar Bomba' Linna (by Estookin)
Robert 'Tsar Bomba' Linna (by Estookin)

Kuidas ja kellena soovid, et Sind tegevuste ja ametinimetuste järgi esitleksin?

Tegevuste ja ametinimetuste järgi vast “muusik ja produtsent”.

Lexsoul Dancemachine, Elephants from Neptune, Kuradi saar… kõik nii head bändid, ütleks suisa, et põlvkondadeülesed, et kuulavad ja tantsivad nii noored kui ka väga kõrges easki inimesed (vähemalt lillelaste põlvkonnast). Kas on midagi karantiini ajal lisandunud praeguste bändide repertuaari või on oodata taas uut üllatavat pööret, projekti või bändi?

Väga tabav küsimus, sest oodata on nii üht kui teist! See karantiiniaeg on andnud mulle ideaalse võimaluse keskenduda veel pooleliolevatele lugudele ja demodele ning neid on viimaste aastate jooksul kogunenud tõesti palju, ma julgeks pakkuda kuskil 100 loo kanti. Lisaks on see kohustuslik “vaba aeg” lubanud mul mõtiskleda erinevate väljundite peale ning tekkinud on mitmeid uusi kontakte ja ideid. Näiteks Marten Kuningaga oleme sattunud koos muusikat kirjutama. Lisaks sellele on minu kalli isaga paar täiesti uut lugu valmimisjärgus. Mai lõpus tuleb värske Lexsoul Dancemachine’i album välja ning igapäevaselt töötan Elephants From Neptune’iga uue albumi suunas. Ideid on tohutult palju ning praegu on tõeliselt hea aeg neid korrastada ja vormistada. Kindlasti poetan mõne muusikalise üllatuse lähiajal avalikkuse ette!

29.mail avaldab Eesti funk-muusika lipulaev Lexsoul Dancemachine uue plaadi, oma kolmanda kauamängiva „Lexplosion II“.

Kui Sul poleks lapsepõlves olnud kodus nii head plaadiriiulit ja armastatud artistidest vanemaid, kas siis kujutaksid end ette avastamas funki, bluusi jms vana head väärt muusikat niisama varakult?

Ausalt öeldes ei kujuta ma ette, et funk, bluus ja rock’n’roll oleks minusse ilma sellise lapsepõlveta niivõrd sügavale juurdunud. Teiseks mängib ülimalt suurt rolli ka ajastu – 80ndate lõpp, vabanemine, plaadiriiulid täituvad tohutu hooga… Ning minu vanemate nooruspõlve muusika, mida nemad oma lapsepõlves nii palju kuulata ei saanud (või niivõrd hea kvaliteediga), see kõik hakkas kõlama meil kodus ja läbi selle, et nemad taasavastasid mõnes mõttes oma noorust, sain mina selle kõige osaliseks. Ja ma olen selle üle äärmiselt tänulik. Ja praegu ma naudin täie rinnaga ka oma nooruse taasavastamist, see hoiab vaimu värskena.

Selliseid autoriteete muusikaasjades, kes Sind lapsepõlvekodus ümbritsesid  ja küllap paljudele küsimustele vastuseid andsid ja maitset suunasid, pole paljudel võtta. Väga kahju on näha päris arvestatavat hulka eestlasi ikka veel meelelahutuspaikades slaavi platnoitümaka rütmis pidutsemas, püüdlikud eestlastest pillimehed vene lamedat meelelahutusmuusikamaitset kultiveerimas. Teie annate heamaitselise peomuusika väärtustajatele lootust, et ehk õnnestub tuua rohkem inimesi välja sellest nõukogudeaegsest taagast või rudimendist ja hea meelelahutuse keskele.

No eks see on ju ka… mina olen ju ka sündinud ikkagi hoopis teistsuguses riigis ja eks sellest ajast ka see intelligentsema lähenemisega muusika blokeerimine on laias laastus ikkagi oma töö teinud. Nõuab aega, et sellest vähemalt välja kasvada! Mina arvan nii.

Osalesid ka „Kremli ööbikutes“ ja see oli mitmes mõttes põnev ettevõtmine ja rollide täitmised. Kas on ehk järge tulemas? Eesti pop- ja rockmuusika ajaloos oleks eredaid kujusid veelgi, keda oleks muusikaajalooliselt tänuväärne ja oluline elustada etendustes. See oleks oma kultuuri hoidmine mitmel moel.

Mingeid ametlikke plaane pole ja eks seda on otsapidi tehtud ka. Uus Teater Gunnar Grapsist ja minu isast, Raivo E Tamm mängis. Ruja, Kuldne Trio on ka läbi käinud. Ma arvan, et pigem on asi selles, et ajalugu hakkab teatud perioodi möödudes välja tooma ja tekitama legende, müüte ja lugusid. Kes teab palju neis tõde on. Arvan, et kui anda aega, siis kindlasti hakkab lisa tulema. Lahedaid muusikuid, ideid, artiste, kellest kirjutada. Järjepanu ju avaldatakse ka raamatuid. Ma pole jõudnud veel seda Osolini raamatut lugeda. Selliste lugude põhjal saaks mõndagi teha. Lühidalt vastates: ma pole selle peale mõelnud, aga ma oleks valmis igal juhul kaasa lööma, sest minu arust on hästi oluline meelde tuletada ja avada eestlastele artiste, kes ei saanud omal ajal seda, mida nad tegelikult väärt olid.

Arvan, et Iff nagu nähtus, mis ta omal ajal oli, vääriks ka ehedamat lavalugu. Kogu see kvaliteet, mida ta  oma miljonidollari tämbriga koos  bändiga tolles ajas pakkus, aga ka tee selliseks muusikuks kasvamisel võiks kaunistada kord etendusena Eesti teatriajalugu.

See oli nagu farss rohkem. Isa ei ole ise küll öelnud , et ta pahane oleks. Ta võttis seda väga lihtsalt.

Mis on need olulised sõnumid, elutarkused ja soovitused, mida ema Reet ja isa Iff Sulle on edasi andnud või nö teele kaasa pannud? Oled Sa neid vajanud või palju hiljem mõistnud?

Neid on rohkem kui ma suudaks meelde tuletada. Professionaalses mõttes on olulisemateks märkusteks olnud, et mitte kunagi ei tohi laval vabandada; alati tuleb hoida publikuga kontakti, silmsidet; lauljana tuleb laval ja ka teiste seas alati silma paista; viha ja kurbuse saab alati läbi muusika heaks pöörata; alati tuleb olla aus – nii publiku kui ka iseenda vastu; kui sul energiat on, siis “pane” ja kui teed midagi, tee korralikult. Näiteks on kitarrimängu juures üks minu jaoks ülioluline nüanss, millele isa kunagi vihjas, kui ta mulle mõned akordid ette näitas – kitarrimängu ei pea “oskama”, tuleb lihtsalt õiget nooti õigel ajal mängida.

Laulukirjutajana tean, et kiiret head lugu on palju raskem kirjutada, esitamine polegi enam teab mis suur vaev, aga laul luua, kus see õige riff ja  tunnetus sees, vaat see on keeruline kunst. Kuidas Su laulud valmivad, kuidas jõudsid stiilini „nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vaja“? Küllap kirjutasid esimesed lood õige ammu? Mis arengutee tuli läbi teha, mis laulud tuli ära kirjutada enne?

Esimesed otsast lõpuni vormistatud laulud, mis ma kirjutasin, võisid olla 15 aastat tagasi või niimoodi. Oma lõbuks, kui sai esimesi bände tehtud. Mul on selles osas olnud hästi, et kuidagi on õnnestunud muusikat teha selliste inimestega koos, et me oleme alati keskendunud oma originaalloomingule. Mina ei ole näiteks selle peal üles kasvanud, et õpin kitarri peal Creedence lugusid vms. Mõttelaad on olnud just teistpidi… et muusika oleks originaalne ja eks siis alguses oli raske seda saavutada ja siis mul kulus hästi kaua aega, et lugu valmis kirjutada. Ma siis mõtlesin ka niimoodi, et ma teen nüüd kõige parema loo, mis üldse on tehtud. Ambitsioonid olid liiga kõrged ja kõik nooruse emotsioonid oli hädasti vaja ühe loo sisse panna. (Muigab)

Ma nägin toona televiisorist väikest intervjuud Contraga. Ta käest küsiti muuseas ka tema luuletamise protsessi kohta. Ta ütles, et kui istud maha ja mõtled, et ma hakkan nüüd loominguga tegelema, siis kõigepealt tuleb see, vabandust, sitt eest ära kirjutada ja siis su mõte harjub sellega ja hakkab leidma seoseid ja tegema otsuseid nii et lugu saab valmis lõpuks. Ja vaat sellest ma haarasin kinni. Kõlab halvasti võib-olla, et ma tõmbasin ambitsioonikust maha või latti maha, aga see eest keskendusin ma oma loomingule ja kirjutasingi võimalikult lihtsaid laule, mille ma varem enda jaoks täiesti välistanud oleksin, lihtsalt oma lõbuks. Siis hakkad vaikselt sinna liha luudele kasvatama, sest et lõppkokkuvõttes on oluline see, mida ka isa mulle on öelnud: korralikul laulul peab olema korralik riff ja meeldejääv meloodia. Nii et tegelikult ei ole üldse palju vaja ja õnneks on mul olnud aega katsetada. Näiteks, et mis juhtub… et kui võtan endale väljakutse. Näiteks mõtlen välja ainult ühe instrumentaalse käigu ja lasen terve loo täpselt ühte sama asja ja püüan selle peale terve meloodia üles ehitada, et kas ma suudan selle dünaamika sealt kätte saada. Ütleme, et sellised väikesed teaduslikud eksperimendid ja ülesanded. Mõnedest neist on isegi tulnud laulud välja. See on selline katse-eksituse (eksitamise) meetod, teaduslik protsess.

Oluline on minu meelest ka see, et bänd peab mängima lugusid, mitte individuaalselt oma pille. Paljud lähevad selle õnge, et hakkavad kõik oma lugu mängima ühe laulu sees ja see lugu ise läheb justkui kaduma. Seda me teeme päris teadlikult … Üldiselt rahvale meeldivad ikkagi need lood ja meloodiad ja viisid, mis tulid ühiselt.

Kuidas laulude tekstid sünnivad?

Tekstide kirjutamises olen ma väga aeglane. See on üks koht, mida eriti just viimasel ajal olen püüdnud enda puhul arendada, et ma katsetan, lisaks muusika kirjutamisele, ka teksti ja foneetikaga… Olen teinud selliseid tekste, mis algavad sama tähega, selliseid väikseid sõnamänge. Aga tavaliselt on bändide loomingus olnud ikka niimoodi, ma arvan, et peaaegu kõikidel lugudel on enne see instrumentaalne osa suhteliselt valmis, ma ehk enne undan midagi pudikeeles sinna peale, et saada aru, kus registris see vokaal võiks nagu toimida ja missugused meloodiad võiksid sinna peale istuda ja siis kõige lõpuks alles kirjutan sõnad, mõeldes loo enesetunde peale. Mõnikord on olnud ka sellest lähtuvalt, et kui keegi bändikaaslastest pakub mingi laulu välja, kus ei ole vokaalset osa ja on sellele pannud nalja pärast tööpealkirja, siis ma võtan sellest tööpealkirjast kinni. Need naljanimed mõnikord annavad märku sellest, kuidas selle laulu kirjutaja alateadlikult mõtleb. Seda muidugi juhul, kui tolle uue loo nimi ei ole „Uus lugu nr 3“ vms. Laias laastus on see intuitiivne, ma püüan suhestuda selle meeleoluga, mis laulus on ja tihtipeale mõtlen näiteks mingisuguse repliigi, refrääni, lause või osa refräänist ja siis hakkan sinna teema ümber ehitama midagi, mis foneetiliselt kõlab normaalselt. Kuna me oleme teinud inglisekeelset muusikat, siis ma üldiselt olen üritanud arvestada ja mitte kasutada väga selliseid keerulisi võõrsõnu. Hetkel on suurem osa meie kuulajatest ilmselt siiski eestlased, ma arvan, kuigi ega kindlalt ei tea muidugi, aga, et tekst oleks arusaadav ka keskmise tasemega inglise keele oskajale.

Olete tublilt pürginud  Eestist väljapoole. Millised välistuurid on andnud kõige rohkem kogemusi ja tunnustust ja olnud õpetlikud? (Tuurikorraldaja uskumatutest korraldusseiklustest koos bändiga Rada7 lugedes imestasin küll kuidas laulja niisugustes oludes vastu pidas.) Millal uus tuur terendab? Kuuldavasti saite Ühendkuningriigis tuuritades sooja vastuvõtu osaliseks ja teid oodatakse tagasi.

Eks iga tuur ja tuurike on olnud omamoodi õpetlik, kasvõi esimesed korrad Baltikumis ja Soomes. Aga vast üks suurimaid oli Euroopa tuur Elephants From Neptune’iga – sai käidud lähiriikidest kuni Austria, Tšehhi, Sloveenia ja isegi Valgeveneni. See oli tõeline kogemus festivalilt festivalini, sai kogetud nii rõõmu kui koduigatsust. Uued tuurid oleksid juba käigus, kuid õnneks on paljud korraldajad ja promootorid lihtsalt asjad edasi lükanud. Loodetavasti õnnestub sügishooajal hakata kadunud aega tagasi tegema. Suurbritannia tuuril käisime Lexsouliga kolm aastat tagasi ning siiani küsitakse meilt regulaarselt, et millal me tagasi läheme. See oli tõesti lahe kogemus, sest publikust oli näha, et nad elavad ja hingavad seda muusikat. Tõeline äratundmisrõõm, ühinemine oma hõimuga.

Jaga palun ebatavalisemaid või kummalisemaid esinemiskogemusi, esinemispaiku.

Eelmisel suvel sai käidud Lexsouliga Hispaanias, Torrese piirkonnas, kus me mängisime sealsetes mägedes festivalil, mis leidis aset vanal härjavõitluse areenil – õhtutuled, tähistaevas, oliivisalud ja mäed ümberringi. See on olnud selline tõeliselt maagiline koht!

Naljakatest kogemustest ka. Ükskord, kui meil oli Elevantidega väike Euroopa turnee, sattusime me Viini ja meie esinemiskohaks oli (meie jaoks täieliku üllatusena) jõepaat. Selline restoranpaat, mille alumisel korrusel oli üks keeglirada, umbes meetri laiune, ja selle raja lõppu oli pisut laiendatud, nii et me mängisime keeglirajal paadis, mis asus jõel. Paadi kõhus.

Teie videoid vaadates tundub, et need valmivad küll väga mõnusas õhkkonnas. Kuidas need ideed genereerite? Kas teostajad võtavad teie ideed ja hakkavad nendega tööle?

Jaa, nii see ongi. Kuna mina olen ju filmialase kõrgharidusega, võiksin vabalt ka ise neid videoid teha, aga kuna ma sain juba kooliajal aru (see on juba teine jutt) ja otsustasin, et muusika on mul põhiline teekond ja kutsumus, siis vähemalt on mul see sisse koolitatud, et isegi kui ma kirjutan mingi laulu, kirjutan sõnu mingile laulule, peab mul hakkama pilt silme ees jooksma. Siis ma saan aru, et siin on mingisugune lugu sees. Ja kui minul hakkab pilt silme ees jooksma, siis võib juhtuda, et mõnel teisel ka. Tavaliselt on need videomõtted, visuaalsed ideed tulnud sealt. Eelkõige pakun ma need bändikaaslastele välja või seletan ja sealt tekib lisaks mõtteid ja siis me pöördume ja oleme tavaliselt teinud oma sõpradega koos. Ei ole tellinud mingisugust filmivõttemeeskonda vaid mõne sõbra poole ja sealt on asjad edasi arenenud. Õnneks ei ole siiani keegi jaburatele mõtetele vastu vaielnud. Oleme saanud enam-vähem kõik ära teostada, mis pähe on tulnud. See on olnud suur õnn, et inimesed ei võta väga tõsiselt seda.

Mainisid, et kirjutad praegu Elevantide plaadi jaoks materjali. Kas  kahe koosseisu muusikaga paralleelselt töötamine võib olla keeruline ja kas nad ei sega üksteist?

Neid momente on küll, kui tuleb nii ajastada, et ühe bändiga võiks plaat tulla umbes sügisel, siis on teada, et teisega tuleb tegeleda hiljem. Suuremat ajaplaneerimist on päris palju. Kohati tekitab see peavalu, aga üldiselt on see lahenenud. Kui praegu on Lexsouli plaat tegelikult salvestatud ja kohe  välja tulemas ja suurem tähelepanu kulub sellele, et seda levitada, siis tegelikult samal ajal saan praegu juba kirjutada Elevantide muusikat. Praegu ongi meil Elevantidega mõttetöö, kus kõik saavad vaikselt muusikat kirjutada ja siis arvatavasti oleme valmis suve lõpu poole minema Elevantsidega stuudiosse ja aasta lõpuks võib olla plaat juba valmis.

Mis muusika järgi Sa tantsid?

See on täitsa hea küsimus. (Muigab) Eks juba Lexsouli nimi ütleb, et seal on see tantsumasin sees. Selline muusika mulle sobib ja mulle meeldib sellise muusika järgi tantsida. Aga samas ma pean väga lugu ka kantristiilis õõtsumisest ja mulle väga meeldib bluusilik kantri Ameerika lõunaosariikidest. Eriti 70ndate alguse ja 60ndate lõpu muusika. See periood. See on hingelähedane või minu isiklik eelistatud muusika, mida ma omaette vaikselt kuulan.

Lexsoul Dancemachine Nu Reality

Millal tundsid, et muusika on sind päriselt endale saanud? Mis sündmused selleks pidid juhtuma?

Täiesti tühja koha pealt tuli mulle umbes üheksa aastat tagasi pähe mõte, et äkki tegelekski ainult muusikaga. Ma kuidagi tundsin, et nüüd on see hetk otsustada, mida ma oma eluga peale hakkan. Ja see kergendustunne oli metsik. Ma sain silmapilkselt aru, et see on absoluutselt õige otsus! Ma arvan, et selleks pidigi juhtuma see, et ma käisin päris mitmes ülikoolis, katsetasin erinevaid teeotsi, erinevaid tööotsi ja mõistsin, et midagi ei klapi. Et mul on sünnist saati olnud muusikaga väga eriline suhe ja loomine ja läbi muusika iseenda avastamine on pakkunud mulle täielikku vabadusetunnet. Ma tahtsin vabaks saada ja ühel hetkel sain ma aru, et see on lihtsam, kui ma oleks arvata võinud. Mõnikord vist tuleb tõesti korraks peatuda ja kuulata oma sisemist häält.

Eestlane pole aldis kiitma, kuid hea sõna kahtlemata inspireerib ja innustab. Millal sind viimati kiideti muusika eest?

Olen nõus, et hea sõna inspireerib, kuid olen ka seda usku inimene, et hindan vast rohkemgi konstruktiivset kriitikat. See kuidagi ajendab paremuse poole püüdlema. Kui aprilli alguses ilmus Lexsouli uus singel “Entertainment”, siis kirjutas mulle Argo Vals ja tänas tõesti laheda loo eest. Ma olin väga liigutatud, sest pean Argot äärmiselt andekaks muusikuks. Viimane kontsert oli mul aprilli lõpus koos Marten Kuningaga ning minu soorituse kohta ütles mu ema, et laulmine oli “nii ja naa”, aga soolod olid vinged. Selle peale võtsin kohe aja maha, et harjutada laulmist ja keskenduda pigem oma nõrkustele.

Keda ise kiidaksid Eesti muusikamaastikul?

Jonas Kaarnamets on väga lahe. Olen temaga palju Led Zeppelini muusikat koos mänginud ja on rõõmustav näha, kui suuri arenguid ta viimasel ajal produtseerimise valdkonnas teeb. Rita Ray on täielik ilmutus, on olnud au temaga koostööd teha ja ma näen, et sealt on tulemas suuri tegusid. Dramamama uus plaat on väga põnev. Tunnen Mikku, Otti ja Lauri juba ammusest ajast ja see on tõeliselt inspireeriv, kui Eestis tehakse selliseid otsuseid, et näiteks minna Nashville’i salvestama. Ja muidugi Valter Soosalu oma harpejjiga, sellest ma ei hakka rääkimagi.

Ega diplom ei tee veel profiks. Mis (peale paberi) eristab sinu arvates profimuusikut harrastusmuusikust?

Tahtejõud, pühendumus, hulljulgus, uudishimu, kirg.

Mis ja kus on koht, kus vabal õhtul meelsasti aega veedaksid? Kui on avalik koht, siis kes võiks olla seal laval?

Igav, kuid tõene vastus on see, et kodus. Vaba õhtu kodus tähendab vinüülidelt muusika kuulamist, head sööki ja jooki ja mõnusat logelemist. Ütleme siis, et lava asemel võiks vinüülplaadilt kõlada näiteks Chick Corea, Frank Zappa ja igasugused veidrad idabloki funk/fusion üllitised – seda materjali on mul riiulis päris palju.

Soovita pala, plaati, kontserti, mis sinu arvates on (viimase aja) parimaid kuulamiselamusi.

Üks äärmiselt põnev kontsertkogemus oli mul 2019. aasta sügisel Berliinis, kus esines Austraalia bänd pika nimega King Gizzard And The Lizard Wizard.

Peaaegu kahetunnine show hõlmas endas jazzi, rocki, psühhedeeliat ja täielikku hullust. See oli tõesti energiast pakatav ja inspireeriv õhtu. Lisaks soovitaks kuulata Ameerika triot nimega Khruangbin.

Neil on täiesti oma saund, mis meenutab 70ndaid ja kitarrist Mark Speer on minu jaoks viimase kolme aasta kahtlemata suurim mõjutaja. Viimase aja maiuspaladeks soovitan Thundercati lugu “Durag”

ja Steve Lacy pala „Playground“ – täiesti muretu kulgemine.

Mis on sinu enda sulest ilmunud paladest/plaatidest/videotest selline, mida uhkusega esitleksid?

Eks ma ühel või teisel moel olen kõige üle ikkagi uhke, kuid värskemast materjalist tooks välja Lexsoul Dancemachine’i uusima plaadi teise singli “Entertainment”. Selle looga on selline huvitav lugu, et seal on peaaegu kõik instrumendid minu mängitud ja nii nagu ma selle loo välja mõtlesin, nii ma tema ka salvestasin ja enam-vähem nii ta ka plaadile läks. Ainult trummid ja bass sai üle mängitud. Kõik muu on esmasest demost.

Kui lubad endale unistada, siis mis võiks Eestis tegevmuusiku jaoks paremini (korraldatud) olla?

Me vist oleme harjunud sellega, et igaüks on oma õnne sepp ja nii palju kui teed, nii palju ka tuleb. Aga sellegipoolest võiks olla näiteks ka rockmuusikutel mingisugune liit. Noh, nagu jazzimeestel. Nii saaks ühiselt tõsta bändide ja kontsertide kvaliteeti. Tuua rahvani tõeliseid elamusi, mitte ainult õllehaisuseid higiseid mehi.

Lingid, viited

https://lexsouldancemachine.bandcamp.com

https://www.facebook.com/elephantsfromneptune/
Previous Muusikud muusikast: Tanel Ruben
Next Muusikud muusikast: HEIGO ROSIN