Muusikud Muusikast: Mathei Florea


Foto: Rene Jakobson

Mathei Florea – haruldase nimega inspireeriv muusik on klaverimängija, arranžeerija ja helilooja. Ta on õppinud Georg Otsa nimelises muusikakoolis, Eesti Muusika ja Teatriakadeemias, Skurupis Rootsis ning õpib hetkel Berliini jazziinstituudis.

Mõned artistid näevad metsikult vaeva leidmaks endale muljetavaldav artistinimi. Sinul on aga sünnist saati kaunikõlaline ja salapärane nimi, mis pole sugugi eestipärane ja kõlab kui kauaotsitud kunstnikunimi. Kust see pärit on?
Mu isa on Moldaaviast pärit. Tuli 80ndate lõpus Eestisse kunstiakadeemiasse õppima ja kohtas siin mu ema. Sealt siis selline nimi. Olen vist Eestis ainus sellise nimega inimene.

Mathei Florea foto: erakogu
Mathei Florea foto: erakogu

Räägi palun oma tegemistest ja koostööprojektidest
Kõigepealt sooviks ära märkida oma uue bändi nimega ,Foyl Aka’, millega meil tuli just esimene video ja singel välja. Tegemist on siis neo-soul muusikat viljeleva koosseisuga, kus bändikaaslasteks on mu ülikoolikaaslased ja õppejõud. Muusika on kirjutatud bändi laulja ja minu poolt.
Teiseks uueks põnevaks projektiks on kvartett, kus instrumentideks on suupill, laul, bass ja klaver. Salvestame oma esimese loo järgmisel nädalal. Eriti huvitavaks teeb selle projekti suupillimängija pillide valik. Ta kasutab peale tavalise suupilli ka bass-suupilli ja akordi-suupilli (ingl. keeles chord harmonica).

Kolmandaks projektiks on bänd nimega Locus, mis andis just oma esimese kontserdi. Bändis on kokku kaheksa liiget, kellest neli on lauljad. See annab võimaluse kirjutada väga põnevaid harmooniad lauljatele ja luua teistmoodi soundi kui oleks võimalik lihtsalt harmoonia instrumendiga.

Eestis tegutsevatest bändidest sooviksin kindlasti märkida Linda Kanter Quarteti, millega salvestasime plaadi paar aastat tagasi. See oli mu esimene suurem jazziplaat, mistõttu omab see kindlasti väga tähtsat kohta minu elus. Ja Late’s 5, mis oli mu esimene tõsine bänd Otsa kooli aegadest. Me anname nüüd aastas umbes ühe kontserdi ja need kontserdid on alati olnud ühed mu lemmikud.

Kuidas lapsepõlvekodu või omaaegsed õpetajad rolli mängisid Sinu kujunemisel muusikuks?
Kuna mu ema on viiuliõpetaja Tallinna Muusikakeskkoolis, siis tundus loogiline, et väiksest peale sai juba kuulatud klassikalist muusikat ja lauldud erinevates koorides. Samuti proovis ta mulle viiulit õpetada, aga väidetavalt ma ei olevat olnud piisavalt elastne viiuli õppimise jaoks. Seega hakkasin õppima klaverit. Meenub ka üks periood väga väiksena, kus kuulasin Rimsky-Korsakovi ,,Scheherazade’’. Sel hetkel tahtsin hoopis dirigendiks saada, aga kuidagi ajapikku see soov lahtus.

Meenub veel trio oma kahe väiksema vennaga. Mäletan seda, et kui laval laulsime koos ja keegi kogemata vale noodi laulis, siis sai ta kohe väikse müksu külge. Hiljem kui mängisime juba kõik instrumente, siis oli raskem laval üksteist taguda, kuna ei olnud enam nii lähestikku.

Noorena laulsin ka Estonia teatri poistekooris. Tegime erinevaid oopereid kaasa ja käisime tuuritamas üle Euroopa. Teatris lauldes juhtus alati mingeid imelikke asju, nt Carmenit tehes viskas etenduse ajal üks poistest võltsapelsiniga kogemata orkestranti.

Mathei Florea Foto: Rene Jakobson

Millal tundsid, et muusika on sind päriselt endale saanud? Mis sündmused selleks pidid juhtuma?
Ma arvan, et see juhtus kuskil Otsa kooli esimestel aastatel. Ja see ei olnudki niivõrd seotud muusikaga, kuivõrd pigem inimestega, kes selles koolis käisid. Sel hetkel tundsin, et kui terve elu oleks nii tore ja lõbus, et miks siis mitte olla elukutselt muusik. Muidugi sai Otsa koolis olles kuulatud ka palju muusikat, nt Dirty Loopsi ja Michel Camilot ja soovitud kunagi olla samal tasemel kui nemad, nii et see mängis kindlalt ka suurt rolli.

Eestlane pole aldis kiitma, kuid hea sõna kahtlemata inspireerib ja innustab. Millal sind viimati kiideti muusika eest?
Tõesti, välismaal kiidetakse rohkem, aga vahetevahel kipub see olema lihtsalt viisakusavaldus ja ei väljenda kiitja tõeliselt arvamust. Eestlane on tagasihoidlikum kiitmises, aga siiram. Tegin talvel Jamie Cullumi tribuutkontserti ja pärast seda tulid inimesed kiitma. Eriti tore on, kui ka bändikaaslased üksteist kiidavad.

Keda ise kiidaksid Eesti muusikamaastikul?
Käisin TMW raames jazzishowcase’i kuulamas. Pean tunnistama, et kõik esinejad jätsid väga sügava mulje. Eriliselt tahaksin välja tuua Kadri Voorandi ja Mihkel Mälgandi duo, mida mul ei olnud õnnestunud varem kuulata ja mida ma väga nautisin. Samuti JT Conception, mis oma energiaga suudab ka kõige stoilisema eestlase südame kiiremini põksuma panna.

Ega diplom ei tee veel profiks. Mis (peale paberi) eristab sinu arvates profimuusikut harrastusmuusikust?Olen kuulnud lugusid New Yorki muusikutest, kes esinemiste kõrvalt teevad päeval mingit muud tööd, näiteks on torumehed. Et kas siis on tegemist harrastusmuusikuga, kes töötab torumehena päeval või on tegemist harrastustorumehega, kes töötab muusikuna? Seega mulle tundub, et inimene ikkagi ise defineerib kes ta on.

Mis ja kus on koht, kus vabal õhtul meelsasti aega veedaksid? Kui on avalik koht, siis kes võiks olla seal laval?
Ma ütlen ausalt, et ma olen väga suur õues istumise fänn. Nii et kuskil rannaäärses kohvikus/lounge’s koos heade sõpradega istumise vastu on keeruline midagi panna. Laval võiks olla selline noor tüüp nagu Tom Misch koos sellise suurepärase klahvi/sünamängijaga nagu Rob Araujo. Teevad sellist cooli Jamiroquailikku muusikat.

Soovita pala, plaati, kontserti, mis sinu arvates on (viimase aja) parimaid kuulamiselamusi.
Kõige eredamalt on viimasel ajal meelde jäänud kaks kontserti, mida ma kuulasin Berliinis. Esimene neist oli Tigran Hamasyani soolokontsert, kus ta mängis muusikat ka oma plaadilt ,,An Ancient Observer’’. Lisakski siia juurde lingi loole ,,The Cave of Rebirth’’, mille muusikavideo suudab suurepäraselt tabada loo iseloomu.

Olen pikemat aega fännanud ka sellist heliloojat ja bassimängijat nagu Petros Klampanis. Olen korduvalt käinud ta kontserte kuulamas ja viimane kord kui ta Berliinis esines, siis mängis Kristjan Randalu koos tema bändiga. Olen saanud korduvalt inspiratsiooni Petrose loomingust, eriti loost nimega ,,Minor Dispute’’

Mis on sinu enda sulest ilmunud paladest, plaatidest, videotest selline, mida uhkusega esitleksid?
Tegime koos ühe lauljaga Berliinist bändi nimega Foyl Aka. Ja saime valmis hiljuti debüütsingli, mida ma kindlalt tahaksin jagada. Samuti esineme oktoobri lõpus Eestis, nii et kel huvi, siis tasub hoida silm peal meie fb lehel või instagramil, kus siis täpsustame kontsertide toimumise aega ja kohta.

Kui lubad endale unistada, siis mis võiks Eestis tegevmuusiku jaoks paremini (korraldatud) olla?
Pigem tunduvad asjad Eestis positiivsed olevat. On tekkinud Music Estonia, Ungru loomemaja ja Philly Joe, mis kindlasti on elavdanud jazziskenet.

Previous Muusikud Muusikast: Ilja Šarapov
Next Muusikud muusikast: Pille-Rite Rei