MUUSIKUD MUUSIKAST: LAURI KADALIPP


Lauri Kadalipp Foto: Kaupo Kikas
Lauri Kadalipp Foto: Kaupo Kikas

Lauri Kadalippsaksofonist, helilooja

Tänasel päeval osaleb Lauri Eestis kahe aktiivse koosseisu töös. Jazzi vallas koordineerib oma tiimiga New Wind Jazz Orchestra tööd ning pop/reggae/folgi vallas mängib ansambel Anguse koosseisus saksofoni ja klahvpille.

Ägedad kontserdid  on äsja seljataga – Uued loojad, uued tuuled ja Jazziliidu 17. hooaja lõpetamine Vaba Laval koos JT Conceptioniga. Tundub, et palju ägedamaks enam minna ei saagi, ometi paistab augustis põnev Kristjan Randaluga koostöö ja Sõru Jazz pole enam kaugel.

Tõepoolest, selle aastanumbri jooksul on plaanis veel vähemalt kaks kontserti anda. Minu jaoks on küll nõnda, et iga kord, kui New Wind Jazz Orchestra (NWJO) laval kokku saab, on see eriline. Mis tahes projekt ka parasjagu käsil poleks. Suur rõõm on nii Kristjan Randalu, kui ka JT Conceptioni muusikat mängida. Ei saa absoluutselt üldistada, milline parem või lahedam on, sest helikeel on niivõrd erinev. Üks põnev uudis on küll, mida ma natukene juba avada saan, on see, et selle aasta sees saab salvestatud NWJO esimene kauamängiv. Mis, kus ja kes – seda saame õige varsti rohkem öelda. Igatahes olen väga põnevil.

On ääretult hea meel teada, et noorem generatsioon hoiab Eesti jazzmuusika lippu kõrgel. Oled jõudnud juba väga palju teha selle heaks ja selle nimel. Mis plaanid ja väljakutsed nüüd käsil on?

Eesti jazzmuusika on mulle väga hingelähedane. Paradoksaalselt, et hoida Eesti jazzi arengus, läksin hoopis Eestist kaugemale – elan hetkel Saksamaal Hamburgis ja õpin siin magistris saksofoni ja jazzkompositsiooni erialal. Otsus siia tulla oli ajendatud eelkõige armastusest bigbändi vastu ja soovist õppida nii arranžeerimist ja komponeerimist just suurtele koosseisudele, kui ka üldisemalt dirigeerimist, bändijuhtimist ja kõike muud, mis ansambli eestvedamise juurde käib, et siis tulla tagasi Eestisse ja kõik õpitu praktikasse rakendada. Kooliga olen väga rahul ning nüüdseks on olnud juba võimalus kirjutada palju uut muusikat nii suurematele kui väiksematele koosseisudele.

New Wind Jazz Orchestra, dirigent Lauri Kadalipp Foto Rene Jakobson_

See  Alveri luuletus hakkas mulle pähe pesa tegema, kui kuulsin uskumatult kultuurivaenulikke uudiseid meie kahe sõjaväe orkestri koondamiste kohta!

Vaim, kandes kord triumfipärgi
ja rikast rüüd,
praevardas väntas nuumat härgi –
kuid nüüd? kuid nüüd?
Jõuk püsib nüriduses hardas
ja pärg on pärg.
Kuid sõber, tea: nüüd vaim on vardas
ja väntab härg.

Kes oleks võinud uskuda, et  midagi sellist  nagu  nende nii oluliste orkestrite koondamine ette võetakse ja need, kes peaksid põhiseadust järgima ja kaitsma sealhulgas ka Eesti muusikakultuuri, lasevad sellel juhtuda! Niigi püsib suur osa asjast pühendunud muusikute missioonitundel… Mis tundeid Sinus tekitab riigi esindajate selline suhtumine?

Selle teemaga on mõistagi väga traagilised lood. Ka NWJO koosseisus on nii Kaitseväe Orkestri, kui ka Politsei- ja Piirivalve Puhkpilliorkestri mängijad ning mul pole sõnu kirjeldamaks, mida nad hetkel tundma peavad. Ma ei hakka kordama neid kümneid argumente, mis on juba nädalate jooksul selle valdkonna ekspertide poolt öeldud. Tunnen südames kurbust, et eelarve kärpimisel saab valusa löögi jällegi eesti kultuur. Kärbitud on kultuuri arvelt ka varemgi, kuid nii valusat ja põhjaviivat hoopi pole eesti kultuur veel tundnud. Ma sooviks omalt poolt antud küsimuse otsustajatele panna hingele fakti – kui meie niigi väikeses riigis jääb professionaalselt mängivatele puhkpillimängijatele veel vähem töökohti, ei jää neil muud üle, kui Eestist välismaale kolida ning seal töötada. Seda, kui paljud keskmiselt üldse Eestisse tagasi naasevad, näitavad statistikaameti andmed. Tulevik on tume ning ma lihtsalt loodan, et eesti puhkpillimuusika peab vastu ja ei sure välja.

Philly Joe’s programmi juhi rollis. Pimekontsert Foto Raul Ollo

Kuidas sündis New Wind Jazz Orchestra? Oli seal juhuseid või suuremaid planeeritud väljakutseid?

2014. aastal osalesime Big Band Tartuga ühel rahvusvahelisel bigbändikonkursil. See toimus Amsterdami külje all väikelinnas nimega Hoofddorp ning sinna olid kokku sõitnud kümned bigbändid üle Euroopa. Kuna konkurss toimus bigbändi festivali raames, oli võimalik seal kuulda ka mitmete suurepäraste orkestrite kontserte. Reisi lõpuks leidsin endal olevat kinnisidee luua Eestisse lisaks Estonian Dream Big Bandile veel üks bigbänd, mis koondaks kokku parimad minu generatsiooni mängijad ning oleks võimeline mängima nõudlikumat repertuaari ja uudisloomingut Eesti heliloojatelt. 2018. aasta jaanuari lõpus andis New Wind Jazz Orchestra oma esimese kontserdi Philly Joe’s jazziklubis. Juhuseid ja takistusi ikka esines, kuid neli aastat planeerimist ning proovimist koosseisu kokku saada tasus lõpuks ära. Väljakutseid esineb muidugi siiani, kuid ma leian, et see on jõud, mis aitab edasi liikuda ning areneda.

Millal tundsid, et muusika on sind päriselt endale saanud? Mis sündmused, valikud, juhtumised selleks pidid juhtuma?

Täpset hetke küll kahjuks ei meenu. Minu pere ning suguvõsa keskel on muusika alati väga olulist rolli mänginud. Palju käidi kontsertidel, minu kaks venda mõlemad pandi sama moodi muusikakooli ning mõlemad tegid ka kõvasti bändi. Teevad tänaseni, kuid seda mitte elukutseliselt. Pere noorima vennana oli mul mitu eeskuju ees, kellelt õppida. Järsku, kuid kindlameelselt, läksin siis seitsmendas klassis õppides vanemate juurde jutuga, et peale põhikooli tahan ma minna H. Elleri nimelisse Tartu Muusikakooli saksofoni õppima. Selleks hetkeks olin muusikakoolis kolm aastat klarnetit õppinud. Muidugi prooviti mind ümber veenda ikkagi ka gümnaasiumisse jääma, kuid mul oli plaan tehtud ning kindel. Alates sellest hetkest on minu igapäeva ümbritsenud muusika ning ma pole kordagi oma valikuid kahetsenud. Mulle meeldib mõttekäik, et muusikuks võib saada ainult siis, kui mitte kuidagi muud moodi ei saa. Kui süda kuulub muusikale, siis ei saa selle eest põgeneda mõne muu ameti peale.

Lauri Kadalipp Foto: Kaupo Kikas
Lauri Kadalipp Foto: Kaupo Kikas

Eestlane pole aldis kiitma, kuid hea sõna kahtlemata inspireerib ja innustab. Millal sind viimati kiideti muusika eest?

Julgen vastupidist väita. Kiidan ise oma kolleege alati, kui nende mängitud/komponeeritud muusika hinge läheb. Nüüd kui eelmise kraadi lõpetamisest on mitu aastat möödas ja saab jälle koolis käia, siis on väga uhke ja hea tunne ikka saada kiidetud oma juhendajate ning mentori poolt.

Keda ise kiidaksid Eesti muusikamaastikul?

Ma sooviksin kiita kogu New Wind Jazz Orchestra koosseisu. Loomulikult juba seetõttu, et nad nõnda fantastiliselt pilli mängivad, kuid ka koostöö, mõistvuse ning kannatlikkuse eest. Bigbändi organiseerimine ning juhtimine pole lihtne töö ning selleks on tarvis kõigi koostööd, et seda hästi teha. Ilma mängijateta poleks koosseisu, poleks muusikat.

Ega diplom ei tee veel profiks. Mis (peale paberi) eristab sinu arvates profimuusikut harrastusmuusikust?

Professionaalne muusik on minu jaoks inimene, kes veedab oma pilliga igapäevaselt aega, valdab detailselt, kuidas tekib pilli sisse heli ning kuidas mängida pilli, olles erinevates olukordades. Pühendunud professionaalse muusiku võib ära tunda ka näiteks selle järgi, kui puhkusel olles pole nädal aega saanud pilli harjutada ja hakkavad ilmuma esimesed ärevuse märgid. Kui sa tunned seda lugedes ennast ära, siis on väga väike võimalus, et sul igapäevaselt muusika kõrvalt muu töö jaoks aega ja tahtmist jääb.

Mis ja kus on koht, kus vabal õhtul meelsasti aega veedaksid? Kui on avalik koht, siis kes võiks olla seal laval?

Olen pikalt otsinud erinevaid kohti, kus saaksin oma akusid laadida ning inspiratsiooni koguda. Neid kohti on muidugi mitmeid, osad on suurema sentimentaalse väärtusega paigad, teised on lihtsalt kaunid kohad, kus on tore käia. Viimase paari aasta jooksul olen enda jaoks avastanud mere võlu. Õnneks on mul üks salakoht, kus männipuude vahelt saab aknast vaadata päikest loojumas mere taha, pikad männid kohisevad tuule käes ning taamal uhavad randa lained. Juba selle peale mõeldes tekib hetkeks rahu tunne.

Soovita pala, plaati, kontserti, mis sinu arvates on (viimase aja või üleüldse) parimaid kuulamiselamusi.

Üks plaat, mis muutis minu perspektiivi tänapäevase bigbändimuusika osas, on Maria Schneideri album “Allegresse”. Pean teda kindlasti üheks suureks mõjutajaks oma muusikamaitse kujunemisel.

Mis on ilmunud paladest, arranžeeringutes või salvestatud plaatidest/videotest/kontsertidest selline, mida rõõmuga/uhkusega esitleksid. On Sul ka omaloomingut või arranžeeringuid?

Kõike, mis teen, teen ma täie pühendumusega. Ma ei lase kunagi avalikult ilmuda muusikal, mida ma hiljem kahetseda võin. Tähtis on uskuda sellesse, mida teed. Minu jaoks on muusiku diskograafia nagu elulooraamat, mida läbi kuulates saab teada muusiku erinevatest etappidest elus.

Kui lubad endale unistada, siis mis võiks Eestis tegevmuusiku jaoks paremini (korraldatud) olla?

Kritiseerida on lihtne, kuid minu tagasihoidlikul arvamusel tuleks jätkata mitmekesist muusikategemist. Kutsuks üles muusikuid looma uusi ja põnevaid koosseise, millega jätkuks ambitsiooni ka väljaspool Eestit laineid lüüa.

Previous MUUSIKUD MUUSIKAST: INGRID HAGEL
Next MUUSIKUD MUUSIKAST: Mooste Elohelü festivalist räägivad Liivi Tamm ja Tuuli Metsoja