Eestis on üllatavalt palju flamenkoklubisid, aga seal tegeletakse vaid ühe osaga sellest auväärsest kultuurist – tantsuga, ja tantsijateks on vaid naised. Ilus. Aga kus on mehed, kus lauljad, kus kitarristid? Tantsija Maria Rääk ütles kord, et Eestis on kahjuks ainult poolteist flamenkokitarristi. Ma ei hakka praegu ütlema, kes see poolik on, aga kõige lähemal selle stiili mängimisele on siiski Indrek Kruusimaa.

Hiljuti linastunud Kristo Viidingu mängufilmis „Gracias a la vida” peaosa mänginud Kruusimaa ilmus hoolimata stsenaariumist võtetele kitarriga ja kuna ta seda käest ei pannud, saigi kitarrimängust filmi oluline osa. Kuidas aga Kruusikas, nagu kõik teda hüüavad, kitarrimängu juurde jõudis, läksime uurima tema koju Viimsis. Kell oli kaks päeval ja Kruusikas tegi parajasti hommikusööki.

Indrek Kruusimaa (foto Kris Moor)

Tekst: Kristo Käo
Fotod: Kris Moor

Olen terve elu spordipoiss olnud, aga pinginaaber hakkas äkki kitarri mängima. Ma ei teadnud siis, mis see kitarr ongi. Läksin tema juurde ja mul käis plaks kohe ära. Ta mängis mingit suvalist prelüüdi, aga see kitarri kõla…

Teine plaks käis siis, kui sama sõbraga bändi tegime. Õppisime mingi loo ära ja salvestasime kassettmagnetofoniga. Äkki sõber karjus: „Soolo!” ja ma ei teadnud, mida ma tegema pean. Ähmi täis, virutasin midagi ära ja pärast kuulates tundus see veel parem kui originaalsoolo. Siis ma mõtlesin, et ju siis elu seda teed läheb…

kruusikas-IMG_8617-WEBKas hakkasid süstemaatiliselt tööd tegema, seadsid eesmärke, läksid kuhugi õppima?

Kooli ajal, kui kõik olid hommikul kodust läinud, otsustasin esimesse tundi mitte minna, vaid veidi kitarri harjutada. Ja kui viimaks hakkas mingi Paco de Lucia lugu välja tulema, siis harjutasin veel…  Ja kui lõpuks klassi uksest sisse astusin, siis kõik naersid, sest viimase tunni lõpuni oli jäänud 10 minutit. See oli küll selline harjutamise periood.

Mäletan, kui sain esimese Paco de Lucia videokasseti. Panin kodus sisse ja vaatasin seda kriimulist pilti. Paco mängis ilma ühegi veata ja sealt tuli selline vägi, et ma mõtlesin: nii see maailm loodigi. Samal hetkel istusin oma kitarri lõhki. Sain aru, et see on vist mingi märk.

Said märgist nii aru, et peaks ikka jätkama?

Jah. Kadunud isa tõi valuutapoest Gipsy Kingsi õpiku, mis oli täiesti haruldane nähtus. See pole küll flamenko, aga ikkagi mu esimene noodiraamat. Lood ja soolod ja sõnad − õppisin kuu ajaga terve raamatu pähe, selline õhin oli sees.

IMG_0756a2-webNii et päris kitarritundi ei jõudnudki?

Natuke käisin Heiki Mätliku, Mart Soo ja Tiit Kikeni juures. Ei pidanud vastu, mingi pungihing oli sees. Pidi õppima heliredeleid, aga mulle tundus, et see on täiesti mõttetu tegevus. Tahtsin ikka neid erinevaid keerulisi võtteid proovida…

Vahepeal olin ka elektrikitarrimees. Õppisin Jimi Hendrixi soolosid samuti plaadikaupa pähe, aga ükskord Kikeni juures tunnis oli üks pika patsiga kunstiakadeemia poiss, see võttis akustilise kätte ja tõmbas paar rasgueado’t. Siis ma ütlesin, et sõbrad, vsjoo, nüüd paneme elektrikitarrid ära…

Loe edasi ajakirja paberväljaandest 6/2013

Vaata ka videokatkendit intervjuust:

Previous

Eluvaim, ole sa tänatud: „Gracias a la vida”

Next

Tarakan Dima paremal käel

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

Check Also